Kuningas Räästahabe - Muinasjutt Vennad Grimmid

Itfjel kuningal oli nõiduslik ilus, aga ka kõrgi meelega tütar. ^ Keegi kosilane talle ei meeldinud. Ta saatis ühe nooremehe teise järele minema ja pitkus neid weel peale kauba. Kord pani kuningas toreda pidu toime ja kutsus kõik kosja-ealised noored mehed ligidalt ja kaugelt pidule. Need seati kõik au ja seisuse järele ritta. Kõige esimesesse ritta kuningad, siis hertsogid, siis Würstid, nende järele trahwid ja wabaherrad ning kõige wiimaks muud aadeliinehed. Kuuingatütar wiidi nende ridade wahelt läbi, aga tema leidis igaühe junres midagi laita.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Iseäranis pidi üks noormees, kellele kõige ülem aukoht auwd, tema pilget kuulma. Sellel oli kaunis pikk lõng ja kuningatütar ütles: „Selle lõug on nagu räästa nokk.” Sest ajast peale hakati teda kuuiugas Räästahabemeks hüütama. Kui kuuiugas nägi, kuda tütar kõiki kosilasi pilkas ja uoorimehi, kes pidule tulnud, naeris, sai ta wihaseks ja wandus, et ta tütre esimesele serjnsele, kes üle tema läwe astnb, mehele paneb.

Paar päewa pärast pidu tuli üks mäugumees kuningalossi akna alla; ta mängis ja laulis ja palus omale audisi. Kuningas käskis teda tuppa kutsuda. Narustes riietes mäuguniees läks kuniuga lossi ja laulis seal kuuiuga ja tema tütre ees. Kuningas ütles: „Sinu laul meeldib minule, sellepärast annan urn oma tütre sinule naiseks.” Seda knnldes ehmatas kuningatütar. Aga kuningas ütles: „Mina olen wandunud, et ma sinu sellele kerjusele, kes kõige enne minu lossi tuleb, naiseks annan, ja ma tahan oma wannet ka pidada.” Tütre nutt ja palwed ei aidanud midagi. Õpetaja kutsuti lossi ja kuniugatütar laulatati mängumehele naiseks. Pärast laulatamist ütles kuuiugas oma tütrele: „Nüüd pead siit lahkunia, kerjuse naine ei wõi. kuninga lossis elada.”

Mängumees wõttis oma nooriku käe kõrwale ja wiis ta lossist ära. Noor naine pidi jala käima; kui nad ühte suurde metsa jõudsiwad, küsis noorik, kelle omandus see. mets on. Mees ütles,

et fee kuningas Räästahabeme omandus olewat ja nüüd ka tema omandus oleks, kui ta sellele kuningale naiseks oleks läinud. Noorik kahetses nüüd küll, et ta Räästahabet wastu ei olnud wõtnud.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Siis läksiwad uad üle kena heinamaa. Jälle küsis noorik, kelle heinamaa see olla, ja sai wastuseks, et see kuningas Räästahabeme omandus olla ja nüüd ka tema päralt oleks, kui ta kuningale naiseks oleks läinud. Küll kahetses waene noorik, kuid fee ei aidanud enam midagi. Wiimaks jõudsiwad nad suurde, toredasse linna. Noor naine küsis: „Kelle tore linn see on?” — „See on kuningas Räästahabeme pealinn,” kostis mees. „Kui sa temale naiseks oleksid läinud, siis wõiksid sa nüüd siin elada.” — „Oh ma waene, õnnetu,” kurtis naine, „miks ei läinud ma kuningas Räästahabeme prouaks!” „Kuule, uaine,” ütles mängumees, „mina seda ka ei salli, et sa teist omale meheks soowid ja minuga rahul ei taha olla. Kas mina ei ole sinule hea küll?” Wiimaks jõudsiwad nad ühe wäikse majakese juurde ja noorik küsis: „Kelle fee wäike majakene on?” Mängumees kostis: „See on minu ja sinu maja; siin peame nüüd elama.” Uks oli nii madal, et noorik kumardades sinna sisse pääsis. „Kus meie teenrid on?” küsis kuningatütar. „Teenrid?” ütles mängumees; „teenrid ei ole meil tarwis; sina pead ise kõik majatalitused korras pidama. Pane kohe pada tulele ja keeda leent, — minu koht on tühi ja ma olen wäsinud.” Kuningatütrel ei olnud aimugi, kuda seda tegema peab; sellepärast pidi mees talle abiks olema. Kui nad söönud oliwad, siis läksiwad nad magama. Hommiku wara pidi noorik üles tõusma ja majaasju hakkama talitama. Nõnda elades oliwad nad paari päewaga oma tagawara ära söönud. Mängumees ütles: „Kuule, naine, nii asi ka ei lähe, et meie kõik tagawara ära sööme ja midagi ei teeni. Sa pead korwisi hakkama tegema.” Siis läks ta metsa korwiwitsu tooma. Noorik hakkas korwisi punuma. Aga kõwad witsad tegiwad ta käed weriseks. „Nagu näha,” ütles mees, „ei saa sina selle tööga

toime. Hakka kedrama, ehk läheb see paremine.”

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Naine wõtüs woki ja hakkas kedrama. Aga kõwa lõng lõikas tema õrnade fõrmede sisse, nõnda et need weriseks läksiwad. Mees ütles: „Sina ei kõlba ühelegi tööle; mis ma sinuga pean tegema? Hea küll, ma hakkan pottidega kauplema. Sina pead turul pottisi müüma.”

„Sa taewake,” mõtles noorik, „kui inimesed minu isa riigist turule tulewad ja mind näewad pottisi müümas, küll nad mind siis pilkawad.” Aga parata ei olnud midagi, — ta pidi seda tegema, kui ta nälga ei tahtnud surra. Esimesel päewal läks asi wäga hästi. Inimesed ostsiwad noore, ilusa naise käest kõik potid ära ja maksiwad nende eest hea hinna. Paljud maksiwad küll raha, kuid kauba andsiwad nad tagasi. Mängumees elas oma naisega nüüd sellest rahast, niikaua kui see ette lõi; siis ostis mees jälle hulga pottisi. Naine läks nendega turule, istus sinna ühe nurga äärde maha ja hakkas müüma.

Aga üts joobnud soldat ajas hobusega tema pottide õtsa ja tegi kõik puruks. „Mis nüüd saab?” hädaldas noorik, „mis saab minu mees ütlema!” Ta jooksis koju ja rääkis mehele, mis suur õnnetus talle turul juhtunud. „Kes seda enne on näinud, et pottidega turu nurgale istutakse?” ütles mees. „Jäta oma nutt; ma näen, et sina mingile tööle ei kõlba. Aga sa saad teise töö. Mina käisin täna kuninga lossis kuulamas, kas sinna köögitüdrukut tarwis ei lähe. Sind lubati kõhutäie eest sinna tööle wõtta.”

Kuningatütar oli nüüd köögitüdrukuks; ta pidi kokale abiks olema ja kõige raskemad tööd ära tegema.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Ta õmbles oma taskudesse potid; nende pottidega wiis ta selle toidu koju, mis temast ‘ üle jäi, ja toitis sellega iseennast ja oma meest.

Kuninga wanema poja pulmad jõudsiwad kätte. Waene noorik läks saali ukse taha ja tahtis seda toredust näha. Kui küünlad põlema pandi ja üks wõõras ikka toredam kui teine saali astus, mõtles waene kuningatütar oma kurwa saatuse peale ja kahetses, et ta nii kõrk ja uhke oli olnud. Sellepärast oli ta nüüd waesuse ja alanduse sisse tõugatud. Teenrid kandsiwad magusaid totrusi wõõrastele ette. Nende lõhn tungis waese naise ninasse.

Teenrid wiskasiwad ka temale mõne tükikese, mis ta pottidesse pani ja koju tahtis wiia.

Korraga astus kuningapoeg sisse; tal oliwad siidist ja sammetist riided seljas ning kuldkee kaelas. Kui ta ilusat noort naist ukse taga nägi, hakkas ta selle käest kinni ja tahtis teda tantsima wiia. Noorik punnis küll wastu ja oli kohkunud, sest kuningapoeg ei olnud keegi muu kui kuningas Räästahabe, kes teda kosimäs käinud, kellele tema aga korwi oli andnud. Wastupuuuimine ei aidanud midagi; kuningas wiis ta ikkagi saali. Taskude pael läks katki ja taskud kukkusiwad kõige pottidega saali põrandale ja nende sisu pritsis laiali. Seda nähes hakkasiwad pidulised naerma ja pilkama. Noorikul oli nii häbi, et ta tuhat sülda sügawale maa alla oleks soowinud wajuda.

Ta jooksis saalist wälja ja tahtis ära põgeneda. Aga üks

mees sai ta trepi peäl kätte ja tõi tagasi. Jällegi oli see kuningas Räästahabe. Kuningas ütles lahkeste: „Mina olen fee mängumees, kellega sina wiletsas hurtsikus elasid. Emu pärast panin ma omale kerjuseriided selga. See soldat, kes finn potid puruks ratsutas, ei olnud keegi muu kui miua. See süüdis tõik sellepärast, et sinu kõrki ja uhket meelt alandada ja nuhelda.”

Nuttes ütles noor naine i „Mina olen suurt ülekohut siuu wastu teinud; ma ci ole wäärt, et sa mind omale naiseks wõtaksid.” Kuningas kostis: „Ole rahul; nüüd on pahad päewad möödas ja meie peame pulmi.” Siis tuliwad tojaneitsid ja paniwad talle toredad riided selga. Nooriku, nüüd kuninganna isa, tuli kõige oma saatkonnaga ja soowis temale õnne. Nüüd alles algas õige rõõm. Eks oleks tore, kui ka meie seal oleksime olnud?

Leitudlind. 71

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks