Lumewalgukene - Muinasjutt Vennad Grimmid

li süda-talw ja sadas lund. Üks kuninganna istus oma lossi O akna all ja õmbles. Awaraamid oliwad süsimustast puust. Kuninganna waatas, kuda kerged lumekibemed nagu suled maha sadasiwad, ja torkas sealjuures omale nõelaga sõrme. Kolm weretilka langesiwad lume peale. Punane weri oli walge lume peäl wäga ilus. Kuninganna mõtles: „Oleks mul laps olema, kes punane kui weri, walge kui lumi ja must kui süsi oleks.” Mõne aja pärast sündis talle tütar. Selle nägu oli walge kui lumi, ta

Põsed punased kui weri ja ta juuksed mustad kui süsi. Teda hüüti Lumewalgukeseks. Aga lapse sündimise juures suri tema ema.

Aasta pärast wõttis kuningas omale teise abikaasa. See oli wäga ilus naisterahwas; aga ta oli ka uhke ja kõrk ega sallinud, et keegi temast ilusam oleks. Noorel kuningannal oli imelik peegel.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Kui ta selle sisse waatas ja küsis:

„Peeglike, peeglike seina peäl,
kes on kõige ilusam terwel maal?”

Siis kostis peegel:

„Kuninganna, Teie olete kõige ilusam terwel maal.”

Siis jäi uhke proua rahule, sest ta teadis, et peegel tõtt rääkis.

Lumewalgukene kaswas suuremaks ja läks päew-päewalt ilusamaks. Kui ta seitsme-aastaseks sai, oli ta ilus nagu selge päew, ilusam weel kui kuninganna, tema wõõrasema. Ükskord küsis kuuinganna jälle peeglilt:

„Peeglike, peeglike seina peäl,
kes on kõige ilusam terwel maal?”

Peegel kostis:

„kuninganna, siin olete lõige ilusam Te,
Teist tuhat kurda ilusam on Lumewalgute!”

Kuninganna ehmatas ja kähwatas kadeduse pärast. Sest ajast pööritas ta süda alati, kui ta ^umewalgutest nägi) nõnda wihtas ta seda last. Kadedus ja kõrkus kaswasiwad ta südames nagu umbrohi ikka suuremaks ega andnud talle ööl ega päewal rahu. Ta ütles ühele kütile: „Wii see laps minu stllnade eest ära metsa, ma ei taha teda enam näha. Sa pead ta seal ära tapma ja ta kopsu ja maksa minule näha tooma.” Kütt wiis lapse metsa. Kui ta mõõga wälja tõmbas ja last tappa tahtis, hakkas see haledaste nntma ja ütles: „Armas kütt, jäta mind elama. Mina jooksen metsa ja ei tnle iialgi enam tagasi.” Et piiga nii wäga ilus oli, oli kütil ta pärast hale meel ja ta ütles: „Jookse siis peäle, waene lapsuke!”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Lumewalgulene. 79

Metsloomad sööwad sinu ometi ära, mõtles kütt. Aga ta

südame pealt oli nagu raske kiwi ära weeretatud, kui ta lapse lahti laskis. Siis sai ta ühe metssea põrsa kätte, tappis ta ära ja wiis selle kopsud ja maksa kuuingannale tunnistuseks. Kokk keetis need ära ja kuri kuuinganna sõi nad ära, mõeldes, et ta Lnmewalgnkese kopsnsi ja maksa on söönud.

Waene laps oli aga suures metsas üksinda. Ta kartis

nõnda, et puude lehtede peale waadates nende käest omale abi ootas. Siis hakkas ta jooksma. Ta jooksis üle kiwide ja kibuwitsa-põõsaste ja metselajad põgenesiwad kohkudes tema eest. ära ega leiuud talle midagi kurja. Ta jooksis nii kaua, kui jalad teda kandsiwad. Kui õhtu kätte jõudis, nägi ta wäikest majakest ja läks sinna puhkama. Majariistad oliwad kõik imetillukesed, aga wäga puhtad. Laud oli walge liuaga kaetud ja selle peäl seitse wäikest taldrekut, iga taldreku juures lusikas, niisama palju nuge ja kahwlid ning seitse peekrit. Seina ääres oliwad seitse woodikest, puhtate, walgete linadega kaetud. Lumewalgukese koht oli tühi ja janu waewas teda. Ta sõi iga taldreku pealt natukene jnnrewilja-toitu ja jõi igast peekrist pisut weini, sest ta ei tahtuud kellegi osa üsna ära süüa. Siis heitis ta magama ja katsns woodisi. Aga ükski ei sündinud temale. Üts oli wäga pikk, teine liig lühike, wiimaks oli seitsmes talle üsna paras. Sinna heitis ta puhkama, andis Fnda Jumala hoole alla ja jäi magama.

.Sini ilm pimedaks läks, tuliwad majakese peremehed koju.

Need oliwad seitse härjapõlwemeest, kes mägedes waske kaewasiwad. Nad paniwad oma seitse küünalt põlema. Nüüd nägiwad nad, et keegi nende majakeses oli käinud, sest kõik ei olnud enam nii korras, kui nad kottu ära minnes jätnud oliwad. Esimene ütles: „Kes on minu tooli peäl istnnnd?” — Teine: „Kes on minu taldreku pealt söönud?” Kolmas: „Kes on minu leiba wõtnud?” Neljas: „Kes on minu juurewilja söönud?” Wiies: „Kes on minu kahwlit tarwitanud?” Kuues: „Kes on minu noaga lõiganud?” Seitsmes: „Kes on minn peekrist joonud?” Esimene waatas oma woodit ja ütles: „Kes on minu 80 l’itmctuasgitfenc.

woodis käinud?” Teised tuliwad jookstes ja hüüdsiwad kõik: „Ka minu woodis on keegi käinud!” Kui seitsmes oma woodit waatas, nägi ta Lumewalgukest, kes seal magas. Ta kutsus teised waatama. Need wõtsiwad igaüks oma küünla ja kisendasiwad imestuse pärast, kui nad Lumewalgukest nägiwad. „Oh sa Jumal! Oh sa Jumal!” hüüdsiwad nad, „küll on see aga ilus laps!” Nad oliwad nii rõõmsad, et nad teda ei äratanud, waid rahuliselt magada lasksiwad. Seitsmes härjapõlwemees magas oma seltsimeeste woodis, igaühe juures ühe tunni, siis oli ka hommik käes.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Kui Lumewalgukene teisel hommikul ärkas ja seitset härjapõlwemeest nägi, ehmatas ta. Need oliwad aga tema wastu lahked ja küsisiwad: „Mis fu nimi on?” — „Minu nimi on Lumewalgukene,” kostis piiga. „Kudas sa meie majakesesse tulid?” küsisiwad wäiksed mehikesed edasi. Kuningatütar jutustas siis, et wõõrasema teda tappa tahtnud, kütt tema aga elama jätnud ja ta siis päewa õtsa jooksnud ning wiimaks nende majakese juurde jõudnud.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Härjapõlwlased ütlesiwad: „Kas sa tahad meie majatalitused enese peale wõtta: keeta, woodisi kohendada, pesta, õmmelda ja sukka kududa ning kõik korralikult ja puhtaste teha, siis wõid sa meie juurde jääda ja sinul ei pea midagi puuduma.” — „Jah,” ütles Lumewalgukeue, „südamest hea meelega,” ja jäi nende juurde. Ta pidas maja heaste korras. Hommikul läksiwad mehikesed mäekaewandusesse waske ja kulda otsima; õhtul tuliwad nad koju, siis pidi toit walmis olema. Päewal oli piiga üksinda kodus; wäiksed mehed hoiatasiwad teda ja ütlesiwad: „Hoia oma wõõrasema eest, tema saab pea teada, et sa siin oled; ära lase kedagi sisse.”

Kui kuninganna arwas, et ta Lumewalgukese topsud ja maksa ära oli söönud, mõtles ta, et tema nüüd kõige ilusam on; ta läks oma peegli ette ja ütles:

„Peeglike, peeglike seina peäl,
kes un kõige ilusam terwel maal?”

Peegel kostis:

„Kuninganna, siin olete kõige ilusam Te,
aga kaugel mägedes,
härjapõlwlaste onnides.
Teist tuhat korda ilusam on Lumewalguke.”

Tige proua ehmatas. Ta teadis, et peegel ci waletanud, ja sai aru, et kütt teda oli petnud ning Lumewalguke weel elas. Siis pidas ta uueste aru, kuda last wõiks ära tappa. Niikaua kui tema seal maal kõige ilusam ei olnud, ei andnud kadedus talle rahu. Wiimaks leidis ta nõu. Ta pani omale liht riided selga, wärwis oma näo mustaks, nõnda et ta wana naise moodi wälja llägi ja keegi teda ei tundnud. Siis läks ta mägedesse seitsme härjapõlwlase majakese juurde, koputas ukse peale ning hüüdis: „Ostke ilusat kaupa, ostke!” Lumewalguke waatas aknast wälja ja ütles: „Tere, hea emake, mis Teil müüa on?” — „Head kaupa, ilusat kaupa,” kostis naine, „iga karwa wöösi,” ja näitas siis ühte kirju siidiwööd. „Selle ausa naise wõin ma küll tuppa lasta,” mõtles Lumewalguke ja awas ukse ning õstis selle wöö ära. „Oh, kui ilus sa oled, laps!” ütles ta; „tule, ma panen sinule wöö wööle.” Lumewalguke ei aimanud midagi Paha, läks naise juurde ja laskis omale wöö wööle panna. Wanamoor tegi seda ruttu ja nööris Lumewalgukese nii tugewaste kinni, et see enam hingata ei saanud ja kui surnu maha langes. „Nüüd oled sa kõige ilusam olnud,” ütles ta ja läks toast wälja. Mitte kaua pärast seda tuliwad härjapõlwlased õhtule. Nende ehmatus oli suur, kui nad Lumewalgukese meelemärkuseta põrandalt leidsiwad. Nad tõstsiwad ta üles ja nägiwad, et ta wäga kõwaste oli frnrn nööritud. Nad lõikasiwad wöö katki; piiga hakkas jälle hingama ja tuli meelemärkusele. Kui wäiksed mehed kuulsiwad, mis oli sündinud, ütlesiwad nad: „See ei olnud kellegi kaupleja-naine, waid tige kuninganna. Hoia ennast ja ära lase kedagi tuppa, kui meie kottu ära oleme.” Kui tige kuninganna koju tuli, läks ta kohe peegli ette ja küsis:

„Peeglile, peeglite seina peal,
kes on kõige ilusam terwel maal?”
Peegel kostis:

„kuninganna, siin olete kõige ilusam Te,
aga kaugel mägedes,
härjapõlwlaste majakeses.
Teist tuhat korda ilusam on Lumewalguke.”
Kui ta seda kuulis, kohkus ta ära. Ta teadis nüüd, et

Lumewalguke ikka weel elab. „Nüüd tahan mina midagi wälja mõelda, mis sind surmab,” ütles ta. Oma uõiakuustiga, mida ta mõistis, tegi ta kihwtise kammi. Siis pani ta omale jälle närused riided selga ja moonutas enese näo teistwiisi. Nüüd läks ta jälle mägedesse, seitsme härjapõlwlase maja juurde, koputas selle ukse peale ning hüüdis: „Ostke head kaupa, ostke!” Lumewalguke waatas wälja ja ütles: „Miuge aga edasi, mina ei tohi kedagi tuppa lasta.”

„Aga waatamine on ometi lubatud,” ütles wana naine,

tõmbas kihwtise kammi wälja ja näitas seda. See meeldis lapsele nõnda, et ta ennast petta lastis ja toaukse lahti tegi. Kui nad kaubaga kokku leppisiwad, ütles uaine: „Ma kammin sinu pead.” Waeue laps ei aimanud midagi paha ja laskis oma pead kammida. Waewalt oli ta kammi juuste sisse pannud, kui kihwt kohe mõjus ja piiga meelemärkuseta maha langes. „Sina ilus kelm,” ütles õel uaine, „nüüd oled sa ometi walmis,” ja läks oma teed. Onncfö jõudis õhtu pea kätte ja härjapõlwlased tuliwad koju. Kui nad Lumewalgukesc surnult põraudalt leidsiwad, tuli neile kohe lapse wõõrasema meelde. Nad hakkasiwad otsima ja leidsiwad tema juuste feest kammi üles. Kui uad selle ära Wõtsiwad, ärkas piiga jälle elusse ja rääkis, inis oli sündinud. Nad hoiatasiwad teda weel kord ettewaatlik olla ja ust mitte awada. »

Kuninganna läks kohe koju peegli ette ja ütles:
„Peeglike, peeglike seina peal,
kes on kõige ilusam terwel maal?”

Peegel kostis:

„.Мішшдаипа, siin olete kõige ilusam Te,
aga laugel mägedes,
härjapülwlastc majaleses,
Teist tuhat korda ilusam OS Lumewalguke.”

Kui ta seda kuulis, wärises ta wiha pärast. „Lumewalgutene peab surema,” hüüdis ta, „kui ma ka iseenese elu sinna kõrwale peaksin jätma.” Siis läks ta üksikusse kõrwalisesse tuppa, kus keegi teda ei näinud, ja tegi ühe kihwtise õuna. Õun oli wäga ilus punane, nõnda et igaüks, kes seda nägi, teda süüa oleks tahtnud. Kes sellest aga tükikese sõi, see pidi surema. Kui õun walmis oli, wärwis ta oma näo ära, pani omale talunaise riided selga ja läks jälle mägedesse härjapõlwlaste maja juurde.

Ta koputas ukse peale. Lumewalgukene pistis pea aknast wälja ja ütles: „Mina ei tohi kedagi tuppa lasta: seitse härjapõlwcmeest keelasiwad seda.”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

— „Minul üks kõik,” ütles talunaine, „oma õunadest saan ma muidugi lahti. Aga ühe kingin ma sinule.” — „Ei,” ütles piiga, „mina ei tohi midagi wastu wõtta.” — „Kas sa kardad kihwti?” ütles uaiue. „Noh, waata, mina lõikan õuna pooleks, punase poole annan sinule, walge söön ise ära.” Õun oli nii kunstlikult tehtud, et üksi punane pool kchwtine oli. Lumewalgukene nägi, et naine õuna sõi, ja ta ei suutnud kauemine enam wastu panna, waid hammustas kihwtisest poolest. Waewalt oli ta tüki õuna küljest hammustanud, siis kuk kus ta surnull maha. Kurjal pilgul waatas teda kuninganna ja naeris waljuste ning ütles: „Walge kui lumi, punane kui weri, must kui süsi! Nüüd ei wõi härjapõlwlased sind enam äratada.” Kui ta koju tuli, küsis ta peeglilt:

„Peeglike, peeglike seina peäl,
kes un lõige ilusam terwel maal?”

Peegel kostis:

„Мшішдсшпд, Teie ulete kõige ilusmu terwel maal!”

kiilud jäi ta kade süda rahule, nit hästi kui kade süda rahul wõib olla.

Kui härzapõlwemehed õhtul koju tuliwad, leidsiwad nad Lumewalgukese põrandalt surnult. Ta ei hinganud enam, waid oli tõeste surnud. Nad tõstsiwad ta üles ja otsisiwad, kas nad kuskilt kihwti ei leia, tegiwad ta wöö lahti ja kammisiwad ta juukseid ning pesiwad teda weiniga, aga see ei aidanud midagi. Armas laps oli surnud ja jäi surnuks. Nad paniwad ta raami peale ja nutsiwad kõik seitsmekesi kolm päewa tema järele. Nad tahtsiwad teda maha matta, aga ta oli nii ilus, nagu elaks ta weel, ja ta paled oliwad punased. Nad ütlesiwad: „Teda ei wõi meie maha matta,” ja lasksiwad talle klaasist puusärgi teha, et teda igast küljest näha wõis. Siis paniwad nad piiga sinna sisse ja kirjutasiwad kuldtähtedega ta nime sinna peale ja ka seda, et ta kuninga tütar on. Siis paniwad nad puusärgi ühe mäe peale ja üks nende seast wälwas alati puusärgi juures. Loomad tuliwad ja nutsiwad Lumewalgukest taga. Kõige enne tuli öötull, siis wares ja kõige wiimaks tuwikene. Lumewalgukene puhkas kaua puusärgis ega läinud mitte halwaks. Näis, kui magaks ta, sest ta oli weel walge kui lumi, punane kui weri ja must kui süsi. Kord juhtus kuningapoeg sinna metsa tulema ja jäi härjapõlwlaste majasse öömajale. Ta nägi mäe peäl puusärki ja luges, mis sinna peale oli kirjutatud.

Pilt: Franz Hein (1863 – 1927)

Siis ütles ta härjapõlwlustele: „Andke see puusärk minule; mina maksan teile, mis teie aga nõuate.” Härmpõlwlafcd kostsiwad: „Seda ei anna meie kellegile kõige maailma kulla eest.” Siis ütles noormees: „Kinkige ta minule, sest temata ei wõi ma enam elada; ma tahan teda austada ja kalliks pidada.” Head mehikesed oliwad nooremehe wastu kaastundlikud ja andsiwad puusärgi temale. Kuningapoeg laskis teenrid ta ära wiia. Aga nad komistasiwad ja selle põrutuse läbi tuli kihwtine õunatükk wälja, mis Lumewalgukese kurgus, oli.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Selle peale awas piiga oma silmad, lükkas puusärgi kaane pealt ära, tõusis istuma ja hakkas jälle elama. „£)h sa Jumal, kus ma olen?” küsis ta. Kuningapoeg ütles rõõmuga: „Sina oled minu juures,” ja juwstas kõik, mis

oli juhtunud, ning ütles: „Mina armastan sind enam kui kedagi siin maa peäl. Tule minu isa lossi; sina pead minu abikaasaks saama.” Lumewalgukene oli tema wastu hea, läks temaga ja nende pulmad peeti suure au ja toredusega ära.

Ka Lumewalgukese wõõrasema kutsuti pulma. Kui ta omale toreda pulmakleidi selga pani, astus ta peegli ette ja küsis:

„Peeglike, peeglite seina peäl,
kes on kõige ilusam terwel maal?”

Peegel kostis:

„kuninganna, siin olete kõige ilusam Te,

Teist tuhat korda ilusam ou noor kuningannale.”

Kuri naine hakkas wanduma ja oli hirmu täis ega teadnud, kuda sellest lahti saada. Esiti ei tahtnud ta pulma minna. Aga ta ei saanud rahu, ta pidi sinna minema ja noort kuningannat nägema. Kui ta pulmasaali astus, tundis ta Lumewalgukese ära ja ei suutnud ennast kartuse ja ehmatuse pärast liigutadagi. Aga raudkingad oliwad juba tules punaseks tehtud; need kanti nüüd pihtide wahel saali ja pandi turja proua ette. Ta pidi tulipunased raudkingad jalga panema ja niikaua tantsima, kui surnult maha kukkus.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks