Laisk Indrek - Muinasjutt Vennad Grimmid

Indrek oli Laisk. Kuigi tal muud teha olnud kui ainult kits igapäev Karjamaale viia, ohkas ta ameti, kui ta õhtul koju tuli. Tapab ikka tõesti ära see aastast aastasse kitse karja maale ajamine hilissügiseni. Ütles ta, kui võiks ometi pikali heita ja magada. Aga ei, pead silmad lahti hoidma, et kitsu noori puideerikuks. Läbi hekkida aeda eevaeks ega hoopis minema jaokseks. Kuidas saab inimene niimoodi üldse puhata või oma elust rõõmu tunda? Ta istus maha, mõtles ja kaalus, kuidas seda koormat oma õlgadelt ära veeretada. Kaua aega oli igasugune järjelim mõtlemine asjata. Äkki langes tal nagu kae silmi eest.

Nüüd ma tean, mis ma teen, hüütis ta. Võtan paksud riinu ära. Temal on samuti kits. Eks ta või siis minu oma ka karjamaale ajada. Ei ole mulle enam kauem tarvis ennast sellega vaevata. Indrek tõusis ja hakkas oma väsinud konti liigutama. Ta läks üle tee naabermaija, sest kaugemalt Riinu vanemad ei elanud ja palus nende tüüka ning voorusliku tütrekett. Vanemad ei mõelnud kaua. Neist saab paras paar, arvasid nad ja nõustusid. See peale oli paks Triinu Indreku naine ja ajas mõlemad kitsed karjamaale. Indrekul olid need head päevad. Ta ei tarvitse nüüd ühestki mõnest tööst puhata, kui ainult oma laiskusest.

Vahel harva läks ta Triinuga välja kaasa ja ütles, teen seda sellepärast, et mul siis puhkusist seda rohkem mõnu oleks. Mudu ei teagi, mis hea poli tähendab. Aga pakstriinub polnub vähem laisk. Ormo Sindrek, rääkis ta ühel päeval. Miks me teeme oma elu asja ees teist taga hõpuks ja rikkume oma paremat nuorus aega? Kas poleks parem, kui vahetaksime mõlemad kitsed, kes meil igal hommikul kõige magusama uneajal oma mökitamisega segavad, naabri mesipuuga? Selle paneme maja taha päiksepaistelisse kohta ja meil pole tarvistema eest hoolitseda. Meil siilasi ei pruugi pollule viia ega karjatada.

Nad lendavad välja, leiavad ise teie koju tagasi ning korjavad mett ilma, et see meile kõigeb vähematki vaevadeeks. Rääkisid nagu mõistlik naine kunagi, vastus Indrak. Sinu ettepaneku teeme viivitamata teoks. Peala selle maitseb ja toidab mesiparemini kui kitsebi. Ja seda on kergem säilitada. Naaber andis hea meelega oma mesipuu kahe kitse eest vära. Mesilased lendasid väsimatult varahomikust hilja õhtuni sisse ja välja ning täitsid aru parima meega, nii et Indrek sükisel teerva kruusi täie metsai. Kruusi panid nad riulile, mis rippus nende magamistua seinaküljas.

Kuna nad aga kartsid, et keegi neil meie ära võiks varastada või hiired sinna kallele minna, tõid Riino tugeva sarapu kepi ja pani selle oma voodi kõrvale. Sealt võista seda voodist tõusmata haarata ja kutsumata külalised ise voodislamades minema ajada. Lais kindrek ei tõusnud voodist hea meelega enne lõunat. Kui varakult tõused ja aina tööd teed, siis varsti nii enesevaeseks sööd, arvasta.

Ühel hommikul, kui ta veel suure valgega sulgeteel pikkutas ja oma kauasest magamisest puhkas, ütles ta Triinule Naised on majasmokad ja sina üksi käikime linnumagusat limpsimas Parem vahetama meie hane ja hane poegade vastu, enne kui ta üldse otsa saab Pide ennem kui me laps on, kes hane siit kallutab, vastas Triinu Kas siis mina pean hakkama hane poegadega vaeva nägema ja ilma aega oma jõudu kulutama? Kas sa arvad, et pois hakkab hane karjas käima? Kahtles hindrek. Täna päeval ei kuule enam lapsed sõna. Nad teevad kõik oma tahtmist mööda. Peavad ennast vanemate targemaks just nagu Toomuna, kes kanakipus õpetama. Oh, vastas Riino.

Siis ta pika vidu küll ei näe. Kui ta ei tee, mis ma ütlen. Võtan vembla ja kütan tal naha kuumaks. Vaata Indrek, hüüdis tagaralt ja haarast kepi, millega ta hiiri pidi ajama. Vaata, nii ma teda õpeten. Ta võtis hoogu, tavas aga kogemata mei kruusi voodi kohal. Kruus lendas vastu seina, kukkus kildudeks maha ja kulla karvamesi voolas põleandale. Säh sulle nüüd hane poegadega. ütles Indrek. Nüüd pole teena enam vaja valvata. Õnn, et kruus mulle pähe ei kukkunud. Peame oma saatusega rahul olema. Ta märkas ühe kruusikilusees natuke mett, võttis selle üles ja ütles rõõmsalt. Selle natukesega, naine, noolime ära.

Ja siis puhkame veidi pärast seda ehmatust. Mis sest siis ikka, kui harilikust veidi hiljem tõuseme? Päev on pikk küllalt. Jah, vastas Triinu, küllab saab. Õigeks ajaks jõuab alati. Tead, tigu oli ükskord pulma kutsutud. Asus teele, jõudis kohale, aga alles lapse ristseteks. Maja ees kukkus ta üle plangu ja ütles, kui ruttad, saad nutta. Need oli küll ikka väga laisad inimesed.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks