Valge ja must mõrsja - Muinasjutt Vennad Grimmid

Üks naine läks oma tütre ja võõrastütrega põllule vilja lõikama. Seal tuli armas jumal vaese mehena nende juurde ja küsis: „Kust viib tee külla?” „Kui tahate seda teada,” ütles naine, „siis otsige seda ise,” ja tütar lisas: „Kui kardate, et te seda ei leia, siis võtke endale teejuht.” Aga võõrastütar lausus: „Vaene mees, mina juhin sind, tule kaasa.” Siis vihastas armas jumal ema ja tütre peale, pööras neile selja ja soovis neile, et nad muutuksid mustaks nagu öö ja inetuks nagu patt. Kuid vaesele võõrastütrele oli jumal armuline ning läks temaga ühes, ja kui nad olid küla lähedale jõudnud, õnnistas ta tütarlast ja ütles: „Soovi endale kolm asja, ja ma annan need sulle.” Seepeale ütles tütarlaps: „Tahaksin meeleldi olla nii ilus ja valge nagu päike.” Otsekohe oli ta nii ilus ja valge nagu päike. „Siis tahaksin veel rahakukrut, mis iialgi ei tühjene.” Ka selle andis talle armas jumal, kuid manitses: „Ära unusta kõige paremat.” Ja siis sõnas neiu: „Kolmandaks soovin pärast surma minna igavesse taevariiki.” Ka selle soovi tõotas armas jumal täita, ja lahkus siis. Kui võõrasema oma tütrega koju tuli ja nägi, et nad tütrega olid mõlemad süsimustad ja inetud, võõrastütar aga valge ja ilus, siis kasvas kurjus nende südameis veel suuremaks, ja nad ei mõtelnud muud, kui ainult seda, kuidas valmistada oma võõrastütrele piina. Aga võõrastütrel oli vend, nimega Reginer, keda õde väga armastas ja kellele ta kõik jutustas, mis juhtus. Nüüd ütles talle Reginer: „Armas õde, tahaksin sind maalida, et võiksin sind alati näha, sest armastan sind nii väga, et pean sind alati nägema.” Tütarlaps oli nõus, aga vastas: „Kuid palun sind, ära ainult mu pilti kellelegi näita.” Reginer maalis nüüd õest pildi ja riputas selle oma tuppa seinale. Noormees aga elas kuningalossis, sest ta oli kuninga juures kutsar. Ta käis iga päev õe pilti vaatamas ja tänas jumalat, et see oli andnud talle nii armsa õe. Juhtus aga, et kuningal, keda ta teenis, suri naine, kes oli olnud nii ilus, et ei leidunud enam kedagi, kes oleks olnud surnu sarnane, ja kuningas oli sellepärast väga kurb. Aga teenrid olid tähele pannud, et kutsar käib iga päev ilusa pildi juures, ja rääkisid sellest kuningale. Nüüd laskis kuningas pildi enda juurde tuua, ja kui ta nägi, et neiu pildil sarnanes tema õndsale abikaasale, aga oli sellest veelgi ilusam, armus ta neiusse meeletult. Ta kutsus kutsari enda juurde ja küsis, keda see pilt kujutab. Kutsar ütles, et see on tema õde. Kuningas otsustas neiuga abielluda, andis noormehele tõlla ja hobused ning ilusad kuldrõivad ja saatis oma valitud mõrsja järele. Kui Reginer sõnumiga saabus, rõõmustas õde, ainult must tüdruk oli teise õnnele kade, vihastas ja ütles oma emale: „Mis aitavad kõik teie kunsttükid, kui te ei suuda mulle osaks lasta saada säärast õnne!” „Jää vait,” ütles ema, „küllap teen su õnnelikuks.” Ja nõiakunsti abil tumestas ta kutsari silmad, nii et see jäi poolpimedaks, ning ummistas võõrastütrel kõrvad, nii et see jäi poolkurdiks. Siis istusid nad tõlda, kõigepealt mõrsja toredais kuninglikes rõivais, siis võõrasema oma tütrega, ja Reginer istus ette pukki hobuseid juhtima. Kui tükk maad oli sõidetud, hüüdis kutsar: „Kata end kinni mu õeke, et vihm sind ei niisutaks, et tuul sind ei toimutaks, et kuninga juurde sa kaunina saabuksid.” Mõrsja küsis: „Mis ütles mu armas vend?” „Ah,” ütles eit, „ta ütles, et pead võtma oma kuldse kleidi seljast ja andma selle oma õele.” Tütarlaps võttis kleidi seljast ja andis selle võõrasõele. See andis talle oma vana halli kleidi vastu. Nii nad sõitsid edasi. Mõne aja pärast hüüdis vend jälle: „Kata end kinni õeke, et vihm sind ei niisutaks, et tuul sind ei toimutaks, ja kuninga juurde sa kaunina saabuksid.” Mõrsja küsis: „Mis ütles mu armas vend?” „Ah,” ütles eit, „ta ütles, et sa pead võtma oma kuldse tanu peast ja andma selle oma õele.” Siis võttis neiu tanu peast ja andis selle võõrasõele ning istus ise paljapäi. Nii nad sõitsid edasi. Jälle hüüdis vend mõne aja pärast: „Kata end kinni mu õeke, et vihm sind ei niisutaks, et tuul sind ei toimutaks, et kuninga juurde sa kaunina saabuksid.” Mõrsja küsis: „Mis ütles mu armas vend?” „Ah,” vastas eit, „ta ütles, et peaksid korra aknast välja vaatama.” Nad sõitsid parajasti üle silla ja all laius sügav, must jõgi. Kui mõrsja nüüd püsti tõusis ja aknast välja kummardus, tõukasid mõlemad naised ta välja, ja neiu kukkus vette. Kui ta oli vette vajunud, tõusis samal hetkel veepinnale üks lumivalge part ja ujus piki jõge alla. Vend polnud midagi märganud ja sõitis edasi, kuni nad saabusid kuningalossi. Siis viis ta võõrasõe oma õe pähe kuninga ette ja mõtles, et ta tõesti see on, sest poolpimedana nägi ta ainult kuldrõivaste hiilgust. Kuningas sai väga kurjaks, kui ta oma arvatavat mõrsjat nägi, ja käskis kutsari visata koopasse, mis oli usse täis. Vana nõiamoor aga oskas kuningat võrgutada, ta silmi oma kunstidega pimestada, nii et kuningas jättis naise ja ta tütre oma juurde, jah, ta leidis võõrasõe isegi talutava olevat ja viimaks isegi abiellus temaga. Kord õhtul, kui must mõrsja istus kuninga süles, tuli üks valge part köögirenni kaudu kööki ja ütles kokapoisile: „Poisike, tee tuli koldesse, et võiksin soojendada oma sulgi.” Kokapoiss tegi tule pliidi alla ja part tuli ja istus, raputas ennast ja kohendas nokaga sulgi. Kui ta seal istus ja ennast kohendas, küsis ta: „Mis teeb mu vend Reginer?” Kokapoiss vastas: „Ta lamab koopas vangis rästikute ja madude seltsis.” Part küsis edasi: „Mis teeb must nõid majas?” Kokapoiss vastas: „Tema istub soojas kuninga rinna najal.” Part lausus: „Jumal halastagu!” ja ujus köögirenni kaudu välja. Järgmisel õhtul ta ilmus uuesti ja esitas samu küsimusi, ja see kordus ka kolmandal õhtul. Siis ei suutnud kokapoiss enam vaikida, läks kuninga juurde ja avaldas talle kõik. Kuningas aga tahtis seda oma silmaga näha, läks järgmisel õhtul kööki ja kui part pea köögirennist sisse sirutas, võttis ta mõõga ja raius pardil kaela läbi: siis muutus see korraga kõige ilusamaks tüdrukuks ja sarnanes täpselt pildile, mis vend oli temast teinud. Kuningas oli rõõmus ja et tütarlaps seisis läbimärjalt, laskis kuningas tuua kallid rõivad, millesse ta rõivastati. Siis jutustas neiu kuningale, kuidas teda oli kavaluse ja valskusega petetud ja lõpuks jõkke heidetud; ja ta esimene palve oli, et ta vend maokoopast välja toodaks. Ja kui kuningas oli selle palve täitnud, läks ta kambrisse, kus vana nõiamoor istus, ja küsis: „Mis on ära teeninud see, kes seda tegi?” ja jutustas, mis oli juhtunud. Selle peale oli vanaeit nii pimestatud, et ta ei märganud midagi ja ütles: „See on ära teeninud, et ta asetatakse alasti tünni, mis on seestpoolt naelutatud, ja et tünn rakendatakse hobuse järele ja lastakse minna kõige liha teed.” Nii sündiski temaga ja ta musta tütrega. Kuningas aga abiellus valge ilusa mõrsjaga ja tasus truule vennale sellega, et tegi ta rikkaks ja tähtsaks meheks.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks