Konnkuningas - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ennemuiste elas üks kuningas. Sellel oliwad wäga ilusad Mred. Kõige noorem tütar oli aga nii ilus, et isegi päikene, mis siin maailmas õige Paljugi näinud, alati imestas, kui ta tema näo peale paistis. Kuninga lossi lähedal oli päratu suur, ja paks mets. Selles metsas, waua pärnapuu all, oli sügaw kaew. Kui päikene palawaste korwetas, läks ilus kuningatiitar metsa ning istus kaewu äärde wilusse niaha. Tundis ta igawust, siis mängis ta kuldmunaga, wiskas selle ülesse ja püüdis siis jälle kätte.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

See oli tema armsam ajawiide.

Kui noor neiu ühel päewal jälle kuldmunaga mängis ja ta ülesse wiskas, ei saanud ta seda enam kätte. Muna kukkus maha, weeres kaewu ja kadus wette ära. Kaew oli wäga sügaw, nõnda et ta põhi ei paistnud. Piiga hakkas nutma. Kui ta nuttis, kuulis ta kedagi küsiwat: „Mis sul on, kuningatütar? Sina nutad ju nõnda, et kiwid peaksiwad sinu peale armu heitma.”

Piiga waatas, kes temaga räägib. Ta nägi konna, kes oma suure, inetu pea weest wälja pistis. „Ah sina, wa pabistaja, oled seal,” ütles ta. „Mina nutan sellepärast, et mu kuldmuna kaewu kukkus.” — „Ole wait,” ütles konn, „ära nuta. Mina tahan sinule head uõu anda. Aga mis sa siis minule lnbad, kui ma sinu mängukanni jälle katte toon?” — „Koik, mis sina aga soowid, ar mas konn,” ütles piiga. „Mina annan oma riided, pärlid, kallis kiwid ja isegi selle kuldkrooni, mida mina peas kannan, sinule.” — Konn kostis: „Mina ei taha sinu riideid, pärlisi, kalliskiwa ega kuldkrooni. Kui sa mind aga natukene lubad armastada ja omale mängusõbraks wõtad ning lubad, et mina sinu kõrwal

istuda, sinu taldrekust süüa, sinu peekrist juua ja sinu woodis magada tohin, siis lähen ma kaewu ja toon kuldmuna ära.” — „Koik, kõik luban ma sinule,” ütles noor neiu, „kui sina aga minu kuldmuna kätte tood.” Iseeneses mõtles aga kuuiugatütar:

„Koit, köit luban «о sinule, tui sina aga minu kuldmuna

sätte tood.”

„Oh, mis rumalat juttu see konn ajab. Ise kükitab tenia wees, kuda ta siis minu mängusõber wõib olla?”

Oli konn neiult tõotuse saauud, siis hüppas ta wette. Wähe aja pärast tuli ta wee peale, hoidis kuldmuna suus ja wiskas ta siis rohu peale kuuingatütre ette. Mängukanni nähes oli piiga

Wäga rõõmus. Ta wõttis ta pihku ja pani jooksma. „Oota, oota!” hüüdis konn, „wõta mind ka kaasa; mina ei jõua nii ruttu jooksta tui sina.” Tüdruk ei pannud konna juttu tähelegi, waid andis aga jalgadele tuld. Koju jõudes unustas ta konna hoopis ära, kes selle peale ka kaewu tagasi läks.

Kui kuningas järgmisel päewal perega lõunalaua ääres istus ja tema noorem tütar ka, kes kuldtaldreku pealt fõi, kuulsiwad kõik, kuda keegi trepist plits, plats, plits, plats ülesse tuli. Toa ukse taha jõudes hüüdis tulija:

„Kuningatütar nourem.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Mu eest uks lahti tee!”

Piiga läks waatama, kes seal hüüab. Kui ta ukse awas, nägi ta konna. Ta pani ukse ruttu kinni ja läks laua äärde tagasi ning oli hirmu täis. Kuningas nägi tütre kartust ja küsis: „Mis sa kardad, armas laps, kas ukse taga on mõni Kalew, kes sind ära tahab wiia?” — „Ei,” kostis tütar, „mitte Kalew, waid inetu konn.” — „Mis konn sinust tahab?” küsis isa. — „Armas isa, kui ma eila metsas kaewu ääres mängisin, kukkus minu kuldmuna kaewu. Et mina wäga nutsin ja kurtsin, tõi konn ta kaewust wälja. Enne kui ta seda tegi, nõudis ta minult, et mina ta oma mängusõbraks wõtaksin, ja ma lubasin ka seda. Aga ma arwasin, et tema wee seest wälja ei saa. Nüüd on ta aga ukse taga ja tahab tuppa minu juurde tulla.” Konn koputas teist korda ukse peale ja hüüdis:

„Kuningatütar nourem.
Mu eest uks lahti tee!
Kas mäletad weel, mis kaewu!
Mull’ eila lubasid?
Kuningatütar noorem.
Mu eest üts lahti tee!”

Kuningas ütles: „Mis sina oled lubanud, seda pead sa ka täitma. Mine tee uks lahti.” Tütar läks ja awas ukse. Konn hüppas tuppa ja laks piiga järele tema tooli juurde ning ütles: „Tõsta mind tooli peale.” Noor neiu ci tahtnud seda teha, kuid

kuninga kasu peale pidi ta seda siiski tegema. Tooli pealt tahtis konn lauale minna.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Kui ta seal oli, ütles ta: „Lükka oma taldrek ligemale, et mina sealt ka süüa wõiksin.” Piiga tegi ka seda. Aga igaüks wõis näha, et ta seda hea meelega ei teinud..Nõuuale maitses toit wäga hea, aga piigale jäi peaaegu iga suutäis kilrku kinni.

Wiimaks ütles konn: „Mu koht on täis ja ma olen wäsiund, wii mind magama.” Kuningatütar hakkas nutma, sest ta kartis libedat konna ega julenud teda katsuda. Nüüd tahtis see õnnetu loom lema pehmes, ilusas woodis tema juures magada.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Kuniugas wihastas tütre tõrkumise pärast ja ütles: „Kes sind häda ajal vn aidanud, seda ei tohi sina mitte põlata.” Piiga ei wõinud midagi parata, waid wõttis konna kahe näpu wahele, wiis ta oma magamisekambri ja pani ühte nurka maha. Kui kuuingatütar woodis pikutas, roomas konn nurgast wälja ja ütles: „Mina olen wäsinud ja tahan niisama magada kui siuagi. Wõta miud ka woodisse. Kui sa seda ei tee, siis ütlen seda sinu isale.” Piiga süda sai täis. Ta haaras konna turjast kinni, wirutas ta wastu seina ja ütles: „Nüüd on sul rahu, inetu loom!”

Kui koun maha kukkus, siis ei olnud ta enam inetu kouu,

waid lahkete ilusate silmadega kuningapoeg. Kuningas andis oma tütre talle naiseks. Noormees jutustas abikaasale siis, kuda tige uõld tema ära nõiutanud ja et keegi muu teda kaewust päästa ei wõinud kui kuningatütar. Järgmisel päewal pidiwad nad kuningapoja riiki minema. Siis jäiwad nad magama. Kui päikeuc nad järgmisel hommikul üles äratas, sõitis tore tõld treppi. Sellel oliwad kaheksa ilusat walget hobust ees, igaühel walged suletutid peas ja kuldkettidest riistad peäl. Kui nad oma kuuiugriiki jõudsiwad, oli kõikide rõõm otsata; uoor kuniugas ja kuuinganna oliwad aga kõige õnnelikumad inimesed siin maa peäl.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks