Lumiwalgekene ja Roosipunane - Muinasjutt Vennad Grimmid

Head, truud öed.

Elas üks waene lesknaine üksinda omas onnikeses. Onni ees seisis aed, selles kaswas kaks roosipuukest; üks nendest kandis walgeid, teine punaseid roosisid. Lesel oli kaks last; need olid kahe roosipuukese sarnased; ühe nimi oli Lumiwalgekene, teise nimi Roosipunane. Nad olid mõlemad nii wagad ja head, nii töökad ja rõõmsad, nagu kaks last iial rõõmsad olla wõiwad. Lumiwalgekene oli ainult wäiksem ja õrnem kui Roosipunane. Roosipunane keksis parem aasadel ja põldudel ringi, otsis lillesid ja püüdis liblikaid. Lumiwalgekene aga istus kõige parema meelega kodus ema juures, aitas teda koduses talituses ja luges talle midagi ette, kui muud enam teha ei olnud. Mõlemad lapsed armastasid üksteist nii wäga, et nad alati üksteise käest kinni hoidsid, kui üheskoos wälja läksid; ja kui Lumiwalgekene ütles: „Meie ei lahku üksteisest iial,” siis wastas Roosipunane: „Niikaua kui elame, mitte,” ja ema jätkas: „Mis ühel on, seda peab ta teisega jaotama.” Sagedaste jooksid nad metsas kahekesi ringi ja noppisid marju, aga Üksti loom ei teinud neile midagi wiga, waid kõik tulid täis usaldust nende juurde: jänesekene sõi nende käest kapsalehti, metskits nosis nende kõrwal rohtu, hirw hüppas neist rõõmsaste mööda ja linnud jäid okste peale istuma ja laulsid kõik, mis nad aga teadsid. Neid ei tabanud mingisugune õnncius. Kui nad metsa hiljaks olid jäänud ja öö kätte jõudis, siis heitsid nad üksteise kõrwale sambla Peale pikali ja magasid hommikuni. Ema teadis seda ja ei tundnud nende pärast ka mingisugust muret. Kord, kui nad jälle metsas ööd olid olnud ja koit nad äratas, nägid nad oma aseme kõrwal ilusa lapse istuwat, kel walge, hiilgaw kleit seljas oli. Laps tõusis warsti üles, ei kõnelenud aga midagi, waid silmitses neid weel kord lahkeste ninq läks siis sügawamale metsa. Ja kui nad ringi waatasid, siis nägid nad, et nad üsua kuristiku kaldal olid maganud ja ct nad wististe kuristikusse oleks kukkunud, kui nad pimedas weel mõne sammu oleks edasi astunud. Ema aga ütles ueile, ilus laps ollu wististe ingel olnnd, kes häid lapsi kaitseb. Lumiwalgetene ja Roosipunane hoidsid emakese onnikese nii puhta, et lust oli sinna sisse waadata. Tuwel kandis Roosipunane maja eest hooli ja pani emale igal hommikul ltllckimbu woodi ette- lillekimbus oli igast puukesest üks roosikene. Talwel süütas Lumiwalgekcne tule põlema ja riputas katla tonksu otsa. See kätal oli tüll ainult walgest wasest, aga ta oli nii puhtaks küüritud kui kuld. Õhtuti, kui lumehelbed langesid, ülles ema- „Mine, Lumiwalgekene, ja lükka riilv ukse ette!” ja siis istusid uad kolde ette, ema wõttis prillid ja luges suurest raamatust ette, ja kuna mõlemad tütarlapjcd istusid ja ketrasid, kuulasid nad ise ema ettelugemist tähelepanelikult. Nende kõrwal põrandal magas tallekene ja nende taga, õrrel, istus walge tuwikene, kes pea tiiwa alla oli pistnud.

Iseäralin e külaline.

Ühel õhtul, kui nad jälle nõnda sõbralikult koos istusid, koputas keegi ukse pihta, nagu soowiks ta sisselaskmist. (£ma ütles:

teekäija, kes puhkust soowib!” Roosipunane läks, lükkas riiwi eest ära ja mõtles, et wäljas mõni waene mees on, aga see ta ei olnud; tulija oli karu, kes oma Paksu, musta pea ukse wahelt sisse pistis. Laps ehmatas, karjatas ja kargas tagasi, tallekene määgis, tuwikene raputas tiibu ja Lumiwalgekeue peitis enda ema woodi taha ära. Karu aga hatlas rääkima ja ütles: Krge kartke, mina ei tee teile midagi, waib tahan ennast ainult pisut soendada, sest mul on wäga külm.” „Sa waene karu,” ütles ema; „heida siis tule äärde pikali, aga pane tähele, et su kasukas tuld ei wõta.” Ja siis jätkas ta: „Lumiwalgukene, Roosipunane, tulge, lapsed, wälja! Karu ei tee teile midagi; ta mõtted on ausad!” Ja tütarlapsed tulid wälja; wcidikesc aja pärast liginesid ka tallekene ja tuwikene ja ei kartnud enam põrmugi. Karu ütles: „Lapsed, kloppige lumi mu kasuka seest wälja!” Ja lapsed tõid luua ja pühkisid karu kasuka puhtad; karu aga heitis tule äärde pikali ja mõmises heameele pärast. Ei kestnud kaua, siis said lapsed üsna julgeks ja hakkasid külalisega wallatama, kiskusid leda karwust, panid oma jalad tema selja peale, weeretasid teda siia ja siuua, wõi wõtsid sarapuust witsa ja lõid teda; ja kui karu mõmises, siis naersid nad. Karu laskis enesele kõik seda meeldida; ainult kui nad iuba liiale lätüd, hüüdis ta:

„Lapsed, jätke mu elama
Lumiwalgeke ja Noos’punane,
ärge kosilast surnuks lööge!”

Kui aeg toft magama heita ja teised woodisje lätsid, ütles ema karule: „Tina wõid Jumala nimel kolde ette pikali jääda, siis oled külma ja Paha ilma eest kaitstud.” Niipea kui koit wälja tuli, lasksid lapsed karu jälle wälja, ja siis sörkis ta üle lume melfa. Seft ajast saadik tuli karu iga õhtu määratud tunnil majasse, heitis kolde ette pikali ja lubas lastel enesega wallatada, niipalju kui nad tahtsid: ja lapsed harjusid temaga warsti nii ära et ust enne kinni ei pannud, kui must sõber kohal oli.

Kui kewade tuli ja wäljas kõik juba haljendas, ütles karu ühel hommikul Lumiwalgekesele: „Nüüd pean lahkuma ja ei tohi terwe suwi õtsa enam siia tulla!” „Kuhu sa siis lähed, armas taru?” küsis Lumiwalgekene. „Pean metsa minema ja seal oma warandust kurjade härja» põlwiast.’ eest hoidma. Talwel, kui maa külmanud on, ei suuda nad muru alt wälja saada; aga nüüd, mil päike kõik ära sulatab, tõusewad nad üles, otsiwad ja warastawad; ja mis kord nende käes on ja mis nad oma koopasse on tassinud, see ei tule enam nii kergeste päewawalgele.” Lumiwalgekene oli lahkumise üle wäga kurb, ja kui ta ukse lahti oli teinud ja karu wälja tungis, jäi ta ukselingi külge kiuni; ta nahk sai augu ja seal oli Lumiwalgekesel, nagu oleks ta sealt august kulda näinud särawat- kuid ta ei olnud selle peale kindel. Karu aga lippas ruttu minema ja oli peagi puude warju kadunud.

Tänamat a härjapõlwlane.

Mõni aeg hiljem saatis ema lapsed metsa raagusid korjama. Seal leidsid nad suure puu, see oli maha raiutud, ja tüwe juures rohu wahel hüppas midagi üles-alla; nad ei jõudnud aga selgusele, mis fee oli. Kui nad aga lähemale läksid, nägid nad seal üht wana, närtsinud näoga ja küünrapikuse, lurniwalge habemega härjapõlwlast. Habeme ots oli puulõhe wahele kinni jäänud ja pisike mees ketsis stia-siuna, nagu oleks ta loja otsas, ja ei teadnud, kudas ennast aidata. Ta wahtis lastele oma punaste tulesilma» dega otsa ja kisendas: „Mis te seisate ja wahite? Kas teie mind ei wõi aidata?” „Mis sa siin tegid, wäike mees?” küsis Roosipunane. „Loll, uudishimuline lasis,” wastas härjapõlwlane, „ma tahtsin puud lõhkuda, et enesele köögi tarwis puid saada; paksud halud korwetaks toidunatukese ära, mis minusugune tarwitab, sest ega’s ma ometi niipalju toitu sisse ei õgi, kui teie. Ma olin kiilu juba õnnelikult sisse ajanud, aga ta. Pagan, oli sile ja kargas wälja, ja puu kukkus nii ruttu kokku, et mul enam aega ei olnud habet wälja tõmmata; nüüd on ta seal wahel ja ma ei saa ega saa teda fahti Ja teie, piimanäod, naerate weel! Kui inetud te olete!” Lapsed katsusid habet igamoodi wälja kiskuda, aga ei jaksanud. „Ma jooksen ja toon inimesed siia,” ütles Roosipunane. „Lollusewõsudl” käratas härjapõlwlane. „Mis jaoks inimest? Teidki on juba palju. Kas teile paremat meelde ei tule?” „Ära siis kohe nii kärsitu ole,” ütles Lumiwalgekene, „küll ma iuba nõu leian!” Wõttis käärid taskust ja lõikas habemeotfa maha. Niipea kui härjapõlwlane enda tundis waba olewat, kahmas ta koti, mis puujuurte wahel peidus ja kulda täis oli, ning sosistas: ^Hööweldamata inimesed, lõikawad mul habemeotsast tük: ära! Tont tasugu teile!” Nende sõnadega wiskas ta koti õlale ja lahkus, ilma et laste peale enam oleks waadanuda. Mõni aeg peale selle tahtsid lapsed enestele toiduks kalu õngitseda. Kui nad ojakaldale läffid, nägid nad, et midagi heinaritsika taolist oja kaldal hüppas, nagu tahaks ta sinna sisse lipata. Nad jooksid lähemale ja nägid, et hüppaja härjapõlwlane oli. „Kuhu sa lähed?” küsis Roosipunane. ^Ega ometi wette?” „Niifugune narr ma ei ole,” kisendas härjapõlwlane, „kas tele siis ei näe, et see äraneetud tola mind wette tahab tõmmata?!” Wäike mees oli oja kaldal kala õngitsenud ja ta habe oli õnnetult õnge külge jäänud. Kui warsti peale seda üts kala õnge wõttis, ei olnud wäetil jõudu õnge wälja tõmmata,’ kala jõu’ käis üle ja ta kiskus meest wee po,le. Küll katsus ta wee! kõrtest ja rohust pidet otsida, aga see ei aidanud palju. Tema Pidi kala liigutusi kaasa tegema ja oli iga silmapilk walmis wette sulpfatama. Tütarlapsed, kes weel õigel ajal olid kohale jõudnud, hoidsid teda kinni ja katsusid ta habet lahti teha, aga asjata, fest õng ja habe olid nii kõwaste kokku wassitud.

Ei jäänud jällegi midagi muud üle, kui kääridega habe katki lõigata, kusjuures üks osa habet jälle kaduma läks. Kui härjaPõlwlane seda nägi, sai ta wihaseks ja karjus:

„Mis mood see on, et minu habet narritakse? Kas sellest weel küllalt ei olnud, et tal alt otsast tüki ära lõikasite? Nüüd lõikate seest ka weel tüki wälja. Ma ei tohi ennast omastele nüüd enam näidatagi.”

Selle järele wõttis ta kõrkjate seest koti, mis perlid täis oli, wiskas õlale ja kadus ühe kiwi taha ilma tänamata.

Warsti selle järele saatis ema lapsed linna nõelu, niiti, nööri ja paela tooma. Tee wiis neid üle nõmme, kus suured kaljutükid seisid. Seal nägid nad suurt lindu õhus keerlewat, kes äkki ühe kiwi ligidale maha laskis. Kohe selle järele kajas läbitungiw hädakisa.

Nad jooksid lähemale ja nägid ehmatades, et kull nende wana tuttawa hõrjapõlwlafe noka wahele oli Wõtnud ja teda ära Wiia tahtis. Kaastundlikud lapsed rebisid meest niikaua, kuni kull saagi lahti laskis.

Waewalt oli mehike esimesest ehmatusest toibunud, tui ta juba kisendama hakkas:

„Kas teie minuga paremine ei wõinud ümber käia? Nüüd olete kõik mu kuue katki rebinud! Narrid, niisugused!”

Siis wõttis ta kotitäie tallid kiwa, mis ta ehmatuses maha

kukkuda lasknud, wiskas õlale ja kadus koopasse.

Tütarlapsed olid ta tänamatusega juba harjunud, nii et nad selles enam midagi iseäralikku ei näinud, läksid edasi ja ajasid linnas kõik asjad joonde. Kui nad kodu minnes jälle üle nõmme sammusid, leidsid nad härj^Põlwlase ühe kalju kõrwal, kuhu ta kõik omad tallid tiwid oli laiali puistanud. Vististe oli ta uskunud, et teda nüüd õhtul enam keegi ei üllata. Õhtupäike paistis särawate iiwide peale ja nad särasid ja liirgasid nii, et lapsed neid imestades wahtima jüio,Mis te seisate ja wahite, suud-silmad ammuli!” kisendas härjapõlwlane, ja ta tuhahall nägu muutus wiha pärast punaseks. Ta tahtis wcel edasi kiruda, kui korraga wali mõmin kostis ja suur karu metsast wälja sörkis.

, enani auku pugeda, sest laru oli juba ligidal. Seal hüüdis ta ahastades: „OH, herra karu, halastage minu peale! Ma annan Teile kõik oma Varandused, waadake, tõik uced tallid tiwid, mis siin maas ou! Aga jätkemu elama! Mis Te minust, pisikesest tirbu^, saate? Tcie ei tunnegi, et ma Teil hammaste wahel olen! Waat’ stal need tüdrulud on palju raswasemad! Need murdke maha!” Aga karu ei hoolinud tema hädaldamisest, waid and’s talle oma kapaga lopsu, nn et ta liitumata maha lauges.

Nõidnsekütkest peaseund kuningapoeg. Wahcajal olid lapsed eemale joaksilud, ‘aga taru hüüdis.leile järele: „Luunwalgckene ja Roosipunane, – oodake, ma tulen ühes teiega!” Nüüd tundsid lapsed tema heale ära ja jäid seisma, ja kui taru nende juurde jõudis, langes äkitselt karunahk ta scljast maha, ja nende ees seisis ilui noolwees, tel kulbnided scljaö olid. „Miua olen ühe kuninga Poeg,” ütles ta, „ja olin selle jumalawallatu härjapõlwlase poolt, kes miuu lrarandufed ära warastanud, ära uõiutud ning pidin kui karu metsas hulkuma,

— tt —

(uni ma tema siirma läbi pidin nõidusetüttest peasema. Nnüd sai ta teenitud palga katte.” Lumiwalgekcne sai temale naiseks ja Noolipunase wõttis ta wend enesele; sunrcd warandused aga, mis liärjapõlwlanc oma koopasse kokku tassinud, jaotasid nad eneste wahel. Wana ema elas weel kaua aastaid rahnliknlt ja õnnelikult oma laste juures..Uafö roosipuud aga oli ta kaasa wõtnud ja oma akna ette istutanud/ kus nad iga aasta kõige itnsamaid roosisid kandsid, walgeid ja punaseid.

Allikas: Laste muinasjutud. IV. anne | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks