Tuhatnahk - Muinasjutt Vennad Grimmid

1tl)el kuningal oli ilusate kullakarwa juustega proua. Ta oli nii ilus, et tema sarnast maa pealt enam ei leitud. Ta jäi haigeks ja kui ta tundis, et surm ligi oli, kutsus ta kuninga oma juurde ja ütles: „Kui sa pärast minu surma’jälle abielusse tahad astuda, siis wõta niisugune, kes niisama ilus on kui mina ja kellel niisamasugused kullakarwa juuksed on kui minul. Seda pead sa minule tõotama.” Kui kuningas seda oli tõotanud, pani kuniuganua silmad finni ja sini. Kuningas oli kaua kurb ega mõtelnudki teist korda abielusse astuda. Wiimaks ütlesiwad tema nõunikud: „Kuningas peab jälle abielusse astuma, et meil jälle kuninganna oleks.” Saadiknd saadeti igale poole wälja kuningale pruuti otsima, kes iluduse poolest suruud kuninganna sarnane oleks. Niisugust ei leitud aga terwest maailmast. Kui ka ilus piiga oleks leidunud, aga kellegil ei olnud nii ilusaid kullakarwa juukseid. Saadikud tuliwad tagasi, ilnia et nii ilusat neidu oleksiwad leidnud. Kuningal oli tütar. See oli nii ilus, kui ta ema oli olnud, ja temal oliwad niisama ilusad juuksed. Kui ta suureks sai, nägi kuningas, et ta täieste tema surnud abikaasa nägn oli, ja hakkas

teda armastama. Siis ütles ta oma nõunikkudele: „Mina astun oma tütrega abielusse, sest tema on just minu surnud abikaasa nägu. Muidu ei leia ma omale ometi pruuti, kes tema farnane oleks.”

Seda kuuldes ehmatasiwad kuninga nõunikud ja ütlesiwad:

„Jumal keelab, et isa tütre naiseks wõtab; patust ei wõi midagi head tulla ja riik langeb selle läbi hukatuse sisse.” Tütar ehmatas weel rohkem, kui ta oma isa nõu kuulis, aga ta lootis need mõtted tema peast wälja ajada wõiwat. Ta ütles isale: „Enne kui ma Teie tahtmist teen, peate minule kolm kleiti muretsema: üks nii kuldne kui päike, teine kui hõbedane kuu ja kolmas nagu sätendawad tähed. Peale selle nõuan ma omale kasuka, kus kõik elajate nahad sees on, mis siit riigist aga leitakse.” Ta mõtles: „Seda ei wõi ta ilmaski muretseda ja nõnda ajan ma sõgedad mõtted isa peast wälja.”

Kuningas jäi oma ettewõttele kindlaks. Kõige osawamad

neiud tema riigist pidiwad need kleidid kuduma, üks nagu kuldne päikene, teine nagu hõbedaue kuu ja kolmas nagu sätendawad tähed. Tema kütid pidiwad kõik loomad kinni püüdma ja nende pealt tüki nahka ära wõtma. Sellest tehti siis kasukas. Kui kõik walmis oli, laskis kuningas kleidid ja kasuka wua, näitas neid tütrele ja ütles: „Homme on pulmad.”

Kui kuninga tütar nägi, et enam wõimalik polnud isa mõtteid muuta, siis põgenes ta öösel ära. Öösel, kui kõik magasiwad, tõusis ta üles, wõttis oma ehteasjadest kolm kaasa — ühe kuldsõr muse, kuldwokikese ja kuldhaspli. Kolm kleiti, mis isa teha lasknud, pani ta ühe pähklikoore sisse, pani omale tuhatnahka kasuka selga ning tegi oma näo ja käed mustaks. Siis andis ta enda Jumala hooleks, läks ära ja jõudis hommikuks suurde metsa. Wäsimust tundes läks ta ühe õõnsa puu sisse jä jäi magama.

Päike oli juba kõrges, aga noor neiu magas ikka weel. Sel

päewal juhtus aga kuningas, kelle omandus see mets oli, sinna jahi peale minema. Kui jahikoerad selle puu juurde juhtusiwad,

hakkasiwad nad nuuskima ja puu ümber haukuma. Kuningas ütles küttidele: „Waadake, mis loom sinna on pugenud.” Kütid täitsiwad käsku ja kui nad tagasi tuliwad, ütlesiwad nad: „Puu sees on õige imelik loom, kelle sarnast meie enne ei ole näinud. Tema nahk on tuhandest nahast koos; ta magab seal.” Kuningas käskis looma elusalt kinni püüda ja koju wiia.

Kui kütid tüdrukut kinni läksiwad wõtma, ärkas see suure ehmatusega üles ja ütles küttidele: „Mina olen waene laps, isa ja ema on mind maha jätnud; halastage minu peale ja wõtke mind kaasa.” Kütid ütlesiwad: „Tuhatnahk, sina sünnid köögitüdrukuks; tule aga kaasa, sina wõid tuhka köögist wälja kanda.” Nad paniwad piiga wankrile ja wiisiwad kuninga lossi. Seal andsiwad nad talle trepi alla wäikse pimeda putka elukorteriks ja ütlesiwad: „Siin wõid sina, hall loomake, elada ja magada.” Siis pidi ta kööki puid ja wett kandma, tuld tegema, lindusi katkuma, kartulid koorima, tuhka wälja kandma ja kõiki raskeid tööst tegema.

Tuhatuahk elas seal kaua wiletsat elu. Sa kena kuningatütar, kuda saab su käsi weel edaspidi käima! Mõne aja pärast peeti lossis pidu. Piiga ütles kokale: „Kas ma tohin natuke ära minna ja pidu pealt waadata? Ma waatan saali ukse takka.” Kokk ütles: „Mine siis peale; aga poole tunni pärast pead sa jälle tagasi tulema ja tuhka ära kandma.” Siis wõttis neiu öölambi ja läks oma putkasse. Seal pani ta kasuka seljast ära, pesi käed ja näo puhtaks, nõnda et ta ilu jälle nähtawale tuli. Siis wõttis ta pähklikoore feest oma kleidi wälja, mis kui päikene hiilgas.

Siis läks ta pidule. Kõik läksiwad ta eest kõrwale, sest keegi ei tundnud teda ja kõik arwasiwad, et ta mõne wõõra kuninga tütar on. Kuningas tuli talle wastu, andis talle kätt ja mõtles: „Nii ilusat inimest ei ole ma weel näinud.” Kui tants lõppes, krnnardas ta kuninga poole ja kadus; keegi ei teadnud, kuhu ta jäi. Wahid kutsuti wäljast ja küsiti nende käest, aga keegi ei olnud teda näinud.

Piiga jooksis aga oma hurtsikusse, wõttis kalli kleidi ära, tegi oma näo ja käed tahmaseks, pani omale kasuka selga ja oli jälle endine Tuhatnahk. Kui ta kööki läks ja tuhka kandma tahtis hakata, ütles kokk: „Jäta see homseks: keeda nüüd kuuingale leent, ka mina tahan pidu waadata. Ära sa aga juuksekarwu sisse lase kukkuda, — siis ei saa sina tulewikus enam suutäitki süüa.” Kokk läks ära ja Tuhawahk keetis kuningale leiwaleent, nit heaste, kui fee tal korda läks. Kui leem walmis oli, tõi ta putkast oma kuldsõrmuse ja pani waaguasse, kus leem sees oli.

Õhtul sõi kuningas leent; see maitses talle nii hea, et ta iialgi paremat ei arwanud enne söönud olewat. Kui waagna põhi wälja tuli, nägi kuningas kuldsõrmust, aga ei saanud aru, kuda see sinna sisse oli juhtumid. Kuningas käskis koka oma juurde kutfuda. Kokk ehmatas ja ütles Tuhatnahale: „Sina oled wist oma juuksekarwa leeme sisse pillanud; kui see tõsi on, siis saad peksa.”

Kui kokk kuninga juurde tuli, küsis kuningas, kes leeme on keetnud. Kokk ütles: „Miua keetsin.” Kuningas ütles: „See ei ole tõsi: leem oli palju paremine keedetud kui muidu.” Kokk kostis: „Ma peau tunnistama, et mina leent mitte ei keetnud, waid seda tegi Tuhatnahk.” Kuningas ütles: „Kutsu ta siia!”

Tuhatuahk tuli ja kuningas küsis: „Kes sa oled?” — „Mina olen waenelaps, mul ei ole enam isa ega ema.” Kuuingas jätkas edasi:.,Mis sa minu lossis teed?” — „Mind ei ole palju tarwis; ainult saapaid wõiks minule wastu pead wisata.” Kuningas ütles: „Kust sa selle sõrmuse wõtsid, mis leeme sees oli?” Piiga ütles: „Sõrmusest ei tea mina midagi.” Kuuingas ei saanud midagi teada ja laskis piiga ära.

Mõne aja pärast oli lossis jälle pidu ja piiga palus jälle luba seda pealt waadata. „Jah,” ütles kokk, „aga tule poole tunni pärast tagasi ja keeda kuningale leent, mida ta nii hea meelega sööb.” Noor neiu jooksis oma putkasse, pesi enese puhtaks, Wõttis tahmased riided ära ja pani hõbedatarwa riided selga. Siis läks ta saali ja oli knningatütrc saruaue. Kuuingas tuli

Kui õhw katte jõudis, kadus ta niisama ootamata ära, kui

esimeselgi korral, nõnda et kuningas sellest aru ei saanud, kuhu ta jäi. Neiu läks oma putkasse, pani oma pidukleidi ära ja tahmased riided jälle selga, näo määris ta aga jälle mustaks. Siis läks ta kööki kuningale leent keetma. Kui kokk ülewal pidu waatas, tõi neiu oma kuldwoki ja pani kuninga leemewaagnasse. Siis wiidi waagen kuninga ette lauale. Kuningale maitses see jälle wäga hea ja ta kutsus koka, kes tuuuistas, et Tuhatuahk ka selle leeme on keetnud. Jälle tuli piiga ja ülles, et tema aiuult selleks seal olla, et talle saapaid näkku wisataks, ja et tema kuldwokist midagi ei teadwat.

Kui kuningas kolmat korda pidu toime pani, oli lugu niisama kui ennegi. Kokk ütles: „Sina oled nõid, Tuhatnahk, ja paned ikka midagi leeme sisse, et ta nõnda heaks jääb ja kuningale maitseb.” Et piiga nõnda palus, laskis kokk ta määratud ajaks pidu waatama minna. Piiga pani omale tähtede wiisil sätendawa kleidi selga. Kuuingas tantsis jälle ilusa neiuga ja ar was, et ta euue kunagi nii ilus ei ole olnud. Tantsu ajal pistis kuningas piigale, ilma et fee seda oleks märganud, kuldsõrmuse sõrme ja audis kasu, et tauts õige kaua kestaks.

Kui tants lõppes, tahtis kuningas uoore neiu käest kinni

hoida, aga tema tõmbas käe ära ja kadus rahwa sekka, nii et keegi ei näinud, kuhu ta sai. Ta jooksis trepi alla putkasse. Et ta üle poole tunni ära oli olnud, ei olnud tal aega ilusat kleiti seljalt ära wõtta, waid pani omale kasuka kleidi peale selga ja ei teinud eunast ka üsna tahmaseks, — üks sõrm jäi walgeks. Siis jooksis ta kööki ja keetis kuningale leiwaleent. Kui kokk ära läks, tõi ta oma kuldhaspli ja pani leemewaagnasse.

Kui kuningas haspli waagna Põhjast leidis, kutsus ta Tuhatnaha oma juurde. Siis nägi ta piiga walget sõrme ja sõrmust tema sõrmes. Ta haaras noore neiu käest kinni, ja kui see ennast wabastada ning ära jooksta tahtis, läks kasukas eest lahti ja sätendaw kleit tuli nähtawale. Kuningas tõmbas mantli tema ümbert ära. Siis tuliwad noore neiu kullakarwa juuksed nähtawale ja ta seisis oma täies ilus kuninga ees. Kui ta tahma oma näo pealt ära pesi, oli ta ilusam kui keegi teine inimene siin maa peal. Kuningas aga ütles: „Sina oled minu armas pruut; meie ei lahku iialgi enam.” Selle peale peeti pulmad ära ja uad elasiwad õnnelikult elu otsani.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks