Hans õnne sees - Muinasjutt Vennad Grimmid

Hans oli seitse aastat peremeest teeninud; siis ütles ta peremehele: „Peremees, minu aeg on täis, nüüd tahan jälle kodu ema juurde minna — andke mulle mu palk kätte.”

Peremees wastas: „Sina oled mind ustawalt ja ausalt teeninud; kudas teenistus oli, nii peab ka palk olema,” ja andis talle tüki kulda; see oli nii suur kui Hansu pea. Haus wõttis taskust rätiku, mässis kullatüki selle sisse, wõttis ta õlale ja läks koduteele.

Nõnda edasi sammudes, üht jalga ikka teise ette tõstes, nägi ta ka üht ratsameest kärme bobuse turjal rõõmsaste edasi ratsutawat.

„Oh,” ütles ta waljuste oma ette, „kui ilus ometi on ratfutada! Mees istub nagu tooli peäl, ei komista ühegi kiwi peale, ei kuluta saapaid ja jõuab ometi edasi, ilma et ise teaks kudas!”

Seda oli ratsanik kuulnud, peatas ja ütles: „Hei, Haus, miks sa siis jala komberdab?” — „Pead on peäl,” wastas Hans. „Mul on see kandam kodu tassida; ta on küll kuld, aga selle juures ei saa ma pead õieti hoida ja ta rõhub mu õlga ka.” — „Tead,” ütles ratsanik, „wahetame! Mina annan sulle oma hobuse ja sina annad niulle oma kullatombu.” — „Hea meelega,” ütles Hans, „aga ma ütlen Teile juba ette, et Teie tassides ära wäsite.”

Ratsanik kargas hobuse seljast maha, wõttis kulla wastu ja aitas Hansu hobuse selga, andis talle ratsutid kätte ja ütles: „Kui tahad, et hobune ruttu peab sõitma, siis ütle aga „nõõ”, „nõõ”! ja laksuta keelt.”

Haus oli wäga rõõmus, et ilusa hobuse seljas istus ja nii wabalt ratsutada wõis. Natukese aja pärast tuli talle aga meelde, et ta wististe weel kiirennne wõib sõita, ja ta hakkas keelt laksutämä ja „nõõ”, „nõõ”! hüüdma. Tubli hobune hakkas kohe

traawima, ja enne kui Hans aimas, leidis ta enda maantee äärest kraawist.

Hobune oleks wististe ära jooksnud, kui üks talumees, kes parajast? tuli ja maanteed mööda lehma oma ees ajas, teda kinni ei oleks wõtnud.

Hans ajas enda istukile, ja niipea kui ta weidike aega oma walutawaid kohti oli silitanud, tõusis püstigi. Tema oli wäga tusane ja ütles talumehele:

„Ratsutamine on ometi paha asi, iseäranis weel niisuguse hobuse seljas kui fee seal; see traawib ja wiskab seljast maha, nii et kas wõi kaela wõid murda. Mina ei istu iial enam hobuse selga. Teie lehm on palju, palju parem; tema taga käi lustiga ja peale selle annab ta weel piima, wõid ja juustu. Mis ma kõik selle eest annaksin, kui mul niisugune lehm oleks!”

„Noh,” wastas talumees, „kui fee lehm sulle nii wäga meeldib, siis wahetame ta hobuse wastu ära!”

Hans oli rõõmuga nõus. Talumees hüppas hobuse selga ja kihutas minema.

Pikkamisi ajas Hans oma lehma enese ees ja oli hea kauba üle rõõmus: „Kui mul nüüd ainult tükk leiba on — ja sellest mul puudust ei ole — siis wõin, nii tihti kui ise tahan, wõid ja juustu kõrwale süüa; on mul janu, siis lüpsan lehma ja joon piima. Süda, mu süda, mis sa weel soowid?”

Kui ta esimese kõrtsi juurde jõudis, peatas ta, laskis enesele wiimaste kopikate eest pudeli mõdu anda ja sõi selle juurde kõik oma toidutagawara ära. Siis läks ta lehmaga edasi oma ema küla poole.

Mida enam lõuna lähenes, seda palawamaks muutus ilm, ja Hans wiibis parajaste nõmmes, mis miime tunni ttt pikk ja ilma puudeta oli. Tal oli nii palaw, et keel suulakke ähwardas kinni jääda.

„Selle wastu leiame abi,” mõtles Hans; „ma lüpsan lehma ära ja joon piima.”

Ta sidus lehma ühe posti külge, mis tee ääres seisis, ja et tal ämbrit ei olnud, pani mütsi alla. Aga niipalju waewa kui ta ka nägi, udarast ei tulnud piima raasugi wälja. Ja et ta lüpsta ei nrnistnud, walas lehm talle jalaga weel pähe, nii et ta meelemärkuseta maha kukkus, kust ta alles tüki aja pärast ärkas.

Õnneks lähenes teed mööda üks lihunik; fee ajas noort siga taru peäl ees.

„Mis lugu fee on?” ütles ta ja aitas Hansu jalule.

Hans jutustas talle, mis sündinud oli. Lihunik ulatas talle oma pudeli ja ütles:

„Säh, joo ja kosuta ennast koid. See lehm enam piima ei anna, selleks on ta juba liig wana. See kõlbab weel ainul: tapmiseks.”

„Oi, oi,” ütles Hans otsaesist hõõrudes, „kes wõis seda teäda! Küll ei ole see paha, kui niisuguue lehm tappa on, sest temast saab hulk liha, aga minule lehmaliha suurt ei maitse — ta pole küllalt mahlane. Jah, kui weel mõni põrsas oleks! See alles maitseb, ja tema worstid weel!”

„Kuule, Hans,” ütles lihunik, „et sulle meelehead teha, tahan ma oma põrsa sinu lehmaga ära wahetada!”

„Jumal tasugu sulle su headust tuhatkordselt!” hüüdis Hani rõõmuga ja wõttis sea nööri otsas wastu.

Edasi minnes mõtles Hans, et tema soowid täna kõik nii ruttu täide lähewad; kui talle ka mõni pahandus juhtus, tehti see kohe jälle heaks. Warsti selle järele seltsis ta juurde üks nool poiss, sel oli ilus, walge ani kaenlas.

Kui nad üksteist teretanud olid, hakkas jutukas Hans koh, omast õnnest kõnelema, ja kudas ta ikka nii hea õnnega oli wahetanud. Poiss ütles temale, et ta ane kusagile warrudeks wiib,

„Waata kord, kui raske ta on,” kõneles ta edasi ja pakku.* Hansule ani waadata. „Teda on ka kaheksa nädalat nuumatud, es seda lüpsist hammustab, fee saab alles liha maiisia.”

„Jah,” ütltS Hans, cmi käega kaaludes, „fee on raske küll, aga ka minu põrsast ei wõi laita.”

Selsamal ajal wahtis poiss igale poole ringi ja raputas ise selle juures wahetewahel pead.

„Kuuled,” algas ta wiimaks, „sinu seaga ei wõi õige lugu olla. Külas, kust ma praegu tulin, on kohtumehel ööjel siga laudast ära warastatud; ma kardan, ma kardan, et ta sinul nööri otsas on. Otsijad on wälja saadetud ja paha lugu oleks, kui nad sinu su põrsaga kinni wõtaksid; kõige pahem oleks see, et nad su soolaputkasse pistaksid!”

Hea Hansu süda sai hirmu täis.

„Oh Jumal,” ütles ta, „uita mind ometi hädast wälja! Sina tunned ümbrust paremine, wõta siga ja anna mulle ani wastu!”

„See on kardetaw,” wastas poiss, „aga ma ei taha ometi süüdlane olla, et sa lõksu langed.”

Ta wõttis nööri Hansu käest ära ja ajas sea kõrwalist teed mööda minema; hea Hans aga ränd.is muretult, ani kaenla all, kodu poole edasi.

„Kui ma õieti järele mõtlen,” kõneles ta endamisi, „siis sain wahetusest jällegi kasu; kõige esiti hea küpsis, siis hulk raswa, mida terwe weerand aastat wõtta on, ja wiimaks ilusad suled! Neist lasen enesele peapadja teha ja magan selle peäl kui mõisnik. Missugune hea meel selle üle mu emal wõib olla!”

Kui ta külast mööda läks, seisis seal kääri-ihuja oma rattaga ja laulis töö juures:

„Ma käärisid wuh ina l ih nn,

ja tubliste tööd teha wihun!”

Hans jäi seisma ja silmitses teda pisut aega, siis ütles ta:

„Teie käsi käib wististe hästi, et nii rõõmsas tujus ihute.”

„Jah,” wastas ihuja, „käsitöö! on kuldne põhi. Õige ihnja on mees, kel alati raha taskus on. Aga kust Te selle ilusa one olete laanud?”

„Wahetasin sea wastu.”
„Ja sea?”
„Selle sain lebma wastu.”
„Ja lehma?”
„Selle sain hobuse wastu.”
„Ja hobuse?”
„Selle eest andsin tombu kulda, see oli nii suur kui

minu pea.”

„Ja kulla?”
„Selle sain oma seitsme-aastase teenistuse eest.”
„Teie olete euuast alati aidata osanud,” ütles ihuja, „kui

nüüd ka nii kaugele jõuate, et üles tõustes oma taskus rahakõlinat kuulete, siis on Teil õnn käes.”

„Kudas pean ma peale hakkama?” küsis Hans.
„Siis peate nagu mina kääri-ihujaks hakkama; selleks pole

õieti muud waja kui tahku, kõik muu tuleb iseenesest. Waadake siin on mul üks niisugune; ta on küll pisut wigane, aga Teie ei pea mulle selle eest ka muud andma, kui oma ane — olete nõus?”

„Mis seal weel küsida l” wastas Hans. „Mina olen kõige

õnneliknm inimene maailmas, kui taskust igakord raha leian, niipea kui käe sinna sisse pistan. Mis ma siis weel muretsen!” ja andis ane ära ning wõttis tahu wastu.

„Säh,” ütles ihuja ja wõttis just oma kõrwalt põllukiwi üles. „Siin on weel üks ilus kiwi, mille peäl hea on naelu õigeks teha — selle annan Teile weel peäle. Wõtke ja hoidke hoolega.”

Hans wõttis kiwid õlale ja sammus rõõmsaste edasi) ta silmad läikisid rõõmu pärast.

Aga et ta juba paikese tõusust saadik jalul oli olnud, hakkas ta nüüd wäsimust tuudma, ja et ta kõik oma toidutagawara korraga oli ära söönud, siis oli tal nälg ka.

Wiimaks pidi ta iga silmapilk peatama ja jõudis ainult suure waewaga edasi; selle juures rõhusid teda kiwid raskeste.

Ja fft. mõtles ta. ifeendamisi, kudas siis kull oleks, Ы ta nwa

Nagu tigu ronis ta wälja peal olewa kaewu juurde, et seal wälja puhata ja eunast weega kosutada. Et maha istudes kiwidele mitte wiga teha, pani ta nad tasakest kaewu rakete peale, istus ise ka sinna kõrwale ja kummardas jooma; sellejuures puutus ta kiwidele käega külge ja need kukkusid kaewu.

Kui nad sügawusesse kadusid, kargas Hans rõõmsaste üles ja tänas Jumalat pisarsilmil, kes ta nii hõlpsaste kiwide tassimisest wabastanud.

„Nii õnnelikku inimest, kui mina olen, ei leita terwest maailmast!” hüüdis ta.

Ja rõõmsa südamega, kõigest koormast lahti, räudas ta rõõmsaste edasi, kuni ta koju ema juurde jõudis.

Laocud Tallinnas A. фсіЧі trükikojas.
Trükitud Duisduris J. Slcintampi trükikojas.

Allikas: Laste muinasjutud. II. anne | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks