Maria laps - Muinasjutt Vennad Grimmid

/Hunre metsa ääres elas puuraiuja oma naisega. Tenial oli “^ ainukene laps, wäikene kolme-aastane tütar. Wanemad oliwad nii waesed, et neil igapäewast leiba põlnud ega teadnud, mis nad lapsele süüa pidiwad andma. Ühel hommikul laks puuraiuja raske südamega tööle. Kui ta parajaste puid raius, ilmus tema juurde ühekorraga ilus suur naisterahwas. Temal oli hiilgawatest tähtedest kroon peas ning ütles: „Mina olen neitsi Maria, Jeesuse ema. Sina oled waene mees ja sul on puudus majas, anna oma laps minule; mina wõtan ta enese juurde, olen talle emaks ja kannan ta eest hoolt.”

Puuraiuja oli sellega nõus. Ta läks koju, tõi tütre sealt ära

ja andis ta pühale neitsile, kes lapse taewasse wiis. Seal oli lapsel hea põli.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Tema sõi seal suhkrusaia ja jõi rõõska piima. Ta kandis kuldriideid ja mängis inglite seltsis. Kui tüdruk neliteistkümmend aastat wanaks oli saanud, kutsus püha neitsi ta enese juurde ja ütles: „Armas laps, minul on pikk teekond ees, sellepärast annan mina kolmteistkümmend taewa wõtit sinu kätte; hoia neid hästi. Kaksteistkümmend ust wõid sa lahti teha ja taewa ilu ja au waadata. Aga kolmeteistkümnendat ust, mille wõti see on, ei tohi sa lukust lahti teha. Hoia, et sa seda ust ei awa; kui sa seda teed, siis saad siua õunetuks.”

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Tüdruk lubas sõna kuulata. Kui neitsi Maria ära läks, hakkas piiga taewa hooneid ja ruumisi waatama. Igapäew waatas ta isehoonet. Wiimaks oli ta kõiki kahteteistkümmet taewa ruumi uäinud. Igas ruumis istus üks aposlel, kelle ümber taewalik aupaistus hiilgas. Tüdruk oli kõige selle au ja ilu üle otsata rõõmus ja õnnelik ja inglid, kes teda igal pool saatsiwad, rõõmustasiwad temaga ühes. Kullatud uks oli weel awamata. Piigal oli kauge himu uäha saada, mis selle ukse taga peaks olema, ja ta ütles inglitele: „Üsna lahti ma seda ust küll ei tee ega lähe ka sinna sisse; aga ega see midagi tee, kui urn ta lukust lahti keeran ja meie selle prao wahelt sinna ruumi sisse piiG Maria laps.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

lume.” — „Ei,” ütlesiwad inglid, „fee oleks patt. Püha neitsi on seda ära keelanud ja see wõiks sinu igawene õnnetus olla, kui sa tema keelu wastu teed.” Piiga waikis, kuid põlew himu ei waikinud tema südames mitte, waid see näris ja waewas teda ega andnud ta südamele rahu. Inglid oliwad ühel päewal kõik kottu ära ja piiga mõtles: „Nüüd olen ma üksi kodus ja tahau sinna sisse waadata; ega seda keegi tea.” Ta wõttis wõtme ja keeras ukse lukust lahti. Uks kargas laiali lahti ja tüdruk nägi kolmainust Jumalat tule ja lõpmata auhiilgufe fees istuwat. Ta jäi natukeseks ajaks imestusega seda hiilgust waatama. Siis puudutas ta sõrmeotsaga selle hulguse külge ja tema sõrm jäi kullakarwaliseks. Kange hirm asus kohe tema südamesse; ta keeras ukse lukku ja jooksis sealt ära. See hirm ei tahtnud tema südamest kaduda, ehk ta küll kõik tegi, mis iganes wõis. Ta süda peksis waljuste ega jäänud rahule. Ka kuld, mis tema sõrme külge jäänud, ei läinud ära, eht ta seda küll pesi ja õõrus. Siis tuli püha neitsi koju. Ta kutsus piiga oma juurde ja wõttis wõtmed tema käest ära. Kui piiga wõtmekimbu ära andis, waatas Maria tema silmi ja ütles: „Kas sa tegid ka kolmeteistkümnenda ukse lahti?” — „Ei,” kostis tüdruk. Püha neitsi pani käe tüdruku südame kohta ja sai küll aru, et ta tema käsust oli üle astunud. Siis küsis ta teist korda: „Kas sa ei ole seda tõeste mitte teinud?” — „Ei,” ütles tüdruk teist korda. Püha Maria nägi piiga sõrme, mis püha tule külge puudutamise läbi kullakarwaliseks saanud, ja sai selgeste aru, et ta tõeste seda pattu oli teinnd, ja ta ütles kolmat korda: „Kas sa ei ole seda mitte teinud?” — „Ei,” kostis tüdruk kolmat korda. Siis ütles neitsi Maria: „Sina olid minu wastu sõnakuulmata ja nüüd waletad sa ka weel; sina enam taewasse ei kõlba.” Tüdruk jäi raskeste magama. Kui ta ükskord ärkas, oli ta maa peal, paksus metsapadrikus. Ta tahtis hüüda, aga ta suust ei tulnud häält. Siis kargas ta üles ja tahtis ära jooksta; ka seda ei wõinud ta. Kuhu ta iganes pööras, igalt poolt leidis ta kibuMaria laps. 7

witsa-wõsadiku eest, millest läbi ei pääsenud. Rägastikus, kus ta nüüd wangis oli, kaswas üks wana, õõnes puu; see pidi nüüd temale elupaigaks jääma. Ööseks puges ta sinna sisse ja magas seal. Tormise ja wihmase ilmaga leidis ta sealt warju. Maapealne elu oli tõeste wäga wilets. Kui ta taewase ilu ja selle peäle mõtles, kus ta weel inglite seltsis mängis, siis hakkas ta kibedaste nutma.

Muud toitu tal ei olnud kui puujuured ja metsamarjad; neid korjas ta nii palju kui leidis. Sügisel korjas ta kuiwi lehti ja pähkleid kokku ja wiis oma koopasse. Pähkleid tarwitas ta talwel toiduks, ja kui lund sadama hakkas, puges ta nagu waene metsloom lehtede sisje ja otsis külma eest warju. Wiimaks hakkäsiwad tema riided katkema, üks tükk teise järele kukkus maha. Aga siis, kui päikene soojaste paistma hakkas, läks ta koopast wälja ja istus puu alla. Ta pikad, ilusad juuksed katsiwad teda nagu mantel. Nõnda jõudsiwad mitu aastat mööda ja tema tundis selle maailma häda ja wiletsust põhjani. J

Kui puud ükskord jälle lehtede ilus haljendasiwad, tnli selle riigi kuningas sinna metsa jahi peale ja hakkas ühte hirwe taga ajama.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Et loom wõsastikku ära kadus, astus kuningas hobuse sel jast maha ja raius omale mõõgaga wõsastikku teed. Kui ta wiimaks tibuwitsadest läbi pääsis, nägi ta enese ees puu all kena neiukest. Ta sale keha oli kullakarwalistc juustega üleni kaetud. Nagu sammas jäi ta seisma ja wahtis seda isewärki neidu imestusega. Wiimaks hakkas ta temaga kõnelema ja küsis: „Kes sa oled? Mis sina siin üksikus paigas teed?” Kuid wastust ei saanud, sest piiga ei wõinud suud lahti teha. Siis küsis kuningas: „Kas sa ei tahaks minu lossi tulla?” Tüdruk jaatas peaga. Kuningas wõttis ta sülle ja wiis oma hobuse juurde ning pani ta hobuse selga. Kui ta oma lossi jõudis, laskis ta’ noorele neiule toredad riided selga panna ja andis talle kõike rohkeste, mis tal tarwis läks. Ehk tüdruk küll rääkida ei saanud, oli ta siiski nii ilus ja armas, et kuningas teda südamest armastama hakkas ja ta wiimaks omale naiseks wõttis.

Wasta pärast sündis kuningannale poeg. Kui kuninganna öösel pärast lapse sündimist oma woodis üksi magas, ilmus püha neitsi tema juurde ja ütles: „Kui sina tõtt räägid ja tunnistad, et sa keelatud ukse lahti tegid, siis päästan ma sinu keelepaelad lahti ja kingin sinule rääkimise tagasi. Jääd sina aga oma patu sisse ja salgad seda kangekaelselt, siis wiin ma sinu poja ära.” Kuningannale anti wõimalus rääkida, nii et ta wastata wõis. Ta süda jäi aga kõwaks ning ta kostis: „Mina ei awanud kullatud ust.” Püha neitsi wõitis lapse ja kadus sellega ära. Kui last teisel hommikul kuskilt ei leitud, tõusis inimeste seas arwamine, et kuninganna inimesesööja olla ja oina lapse ära söönud. Tema kuulis seda küll, aga selle wastu ei wõinud ta midagi rääkida. Kuningas seda küll ei uskunud, sest ta armastas oma abikaasat südamest. Aasta pärast oli kuningannal jälle poeg. Jälle tuli püha neitsi öösel tema juurde ja ütles: „Kas tunnistad nüüd, et sa ukse lahti tegid?

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Teed sa seda, siis annan mina sinu lapse sulle tagasi ja teen su keelepaelad lahti. Jääd sina aga oma patn sisse ja salgad seda ikka, siis wiin ma ka sinu teise lapse ära.” Jälle ütles kuninganna: „Mina ei awanud keelatud ust.” Püha neitsi Wõttis ka selle lapse tema rinnalt ja wiis taewasse. Kni laps hommikul jälle kadunud oli, hakkasiwad iuimesed juba waljuste rääkima, et kuninganna lapse ära söönud. Ka ministrid nõudsiwad, et kuuinganna peale peaks kohut mõistetama. Kuningas ei uskuuud seda oma armsast naisest. Ta keelas ministrisid ihu- ja furmanuhtlufega ähwardades, et nad sellest enam ei tohi rääkida. Järgmisel aastal kingiti kuningannale ilus tütrekene. Jälle tnli püha neitsi öösel ja ütles: „Tule minu järele!” Ta hakkas kuninganna käest kinni ja wiis taewasse ning näitas talle ta mõlemaid wanemaid lapsi, kes emale wastu naeratasiwad ja maakeraga mängisiwad. Kuninganna süda oli seda nähes rõõmus. Maria ütles: „Kas sinu süda ei ole weelgi pehmemaks läinud? Kui sa tnnuistad, et sa keelatud ukse oled awanud, annan ma sinule siin su mõlemad pojad tagasi.” Kuninganna kostis kolmat korda:

„Mina ei awanud keelatud ust.” Püha neitsi laskis kuninganna jälle maa peale ja wiis ka tema tütre ära.

Kui rahwas järgmisel hommikul kuulis, et ka see laps kadunud on, hüüdsiwad tuhauded: „Kuninganna on inimesesööja, tema peale peab kohut mõistetama!” Kuningas ei suutnud enam miniftrisid waigistada. Kuninganna peale mõisteti kohut. Et tema enese eest midagi kosta ei wõinud, mõisteti ta tulesurma. Puud kanti hunikusse ja kuninganna seoti posti külge kinni. Kui puud põlema pandi ja leegid tema ümber kokku lõiwad, sulas tema südame ümbert uhkusejää, ta kahjatses oma pattu ja mõtles: „Oh, et ma nüüd weel tunnistada wõiksin, et ma keelatud ukfe awasin.”

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Siis pääsis ta keel lahti ning ta hüüdis: „Jah, püha Maria, mina tegin seda!”

Kohe hakkas wihma tui toobrist maha kallama ja kustutas tule ära. Kuninganna pea kohal oli ilus taewalik walgus ja püha neitsi astus maha, kummagi! poolel üks kuningapoeg ning kuningatütar tema süles. Ta ütles armsa lahke häälega: „Kes oma pattu tunneb ja tunnistab, sellele on see andeks antnd.” Siis andis ta kuningannale lapsed tagasi ja awas tema suu ning kinkis talle eluajaks õnne.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks