Wahwa rätsepp - Muinasjutt Vennad Grimmid

enal suwehommikul isws rätsepp akna all, oli rõõmus ja K õmbles nii, et nõel punane. Talunaine hüüdis all uulitsal: „Ostke head moosi?” Rätsepa kõrwadele oli see armas kuulda. Ta pistis pea aknast wälja ja ütles: „Tuule siia, naine; siin saad kaubast lahti.” Naine ronis raskete kõrwidega kolmanda korra peale rätsepa juurde.

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Seal pidi ta kõik potid ja pütid lahti tegema. Rätsepp waatas magusasisulisi pottisi hoolega ja ütles wiimaks: „Moos näitab hea olema; anna minule neli loodi, ehk

kui ka weerand naela tuleb, sest pole ühtigi.” Naine lootis seal oma kaubast lahti saada, oli aga nüüd tusane, et teda nii wähe tarwitati, kuid andis siiski, mis rätsepp soowis.

„Jumal õunistaqu seda moosi ja andku mulle jõudu,” ütles rätsepp. Siis wõttis ta kapist leiwa, lõikas hea tüki äia ja wõidis moosi peale. „Ega see wiha maitse,” ütles ta, „aga enne kui sööma hakkau, tceu ma kuue walmis.” Leiwatüki pani ta oma kõrwale laua peale, ilmbles siis edasi ja pistis rõõmu pärast ikka pikemad pisted. Magus moosilõhn puutus aga kärbeste ninasse, kes seina peal põriscsiw^d. Nad tuliwad hulgakaupa leiwatüti kallale. „So^ kes teid siia kutsus?” ütles rätscpp ja ajas kärbsed ära. Et wäitsed loomad rätsepa keelt ci mõistnud, tuliwad nad jälle tagasi. Wiimaks läks rätsepa kops üle maksa; ta haaras riidelapi kätte ja ütles: „Oodake, küll ma teile näitau!” Siis lõi ta kärbseid halastamata.

Kui ta surnuid luges, ei olnud neid enam ega wähcm kui

seitse. „Siua oled wahwa mees,” ütles rätscpp ja pani ise oma wahwust imeks; „seda peab kõik linn teada saama.” Ruttu tegi ta omale wöö \a õmbles suurte tähtcdega sinna peale: „Seitse ühe hoobiga!” — „Mitte üksi liuu,” ütles ta, „waid kõik maailm peab seda teada saauia.” Ja ta süda wärises rõõmu pärast nagu tallc saba.

Ta pani wöö wööle ja tahtis suurde maailma rändama

luinna. Ta pidas oma wäikcst töötnba enese wahwuse kohta liig kitsaks. Eune äraminekut waatas ta, kas ta midagi tee peale kaasa ei wõiks wõtta. Ta ei leidnud aga nmud, tui tüki juustu; selle pistis ta tasku. Õuewärawas leidis ta wäikse linnu, kes põõsasse kinni oli jäänud. Ka selle pistis ta tasku. Siis astus ta teele. Et ta kerge ja terane mees oli, ei tundnud ta wäsimust. Ta läks kõrgest mäest üles. Kui ta mäe harjale jõudis, nägi ta seal suurt kangelast, kes mõnusal pilgul ümbrust waatles. Julgelt läks rätsepp tema juurde ja ütles: „Tere, seltsimees, eks ole tõsi, sina wahid siin seda igawat maailma? Mina olen praegu teel ja tahan seda maailma tundma õppida ja omale wastast otsida.

On sul himu, siis lähme seltsis.” Põlgtusega waatas kangelane rätsepa peale ja wastas: „Sina nadikael, sina wilets!” — „So-oh,” ütles rätsepp, tegi kuuehõlmad lahti, näitas oma wööd ja ütles: „Sa wõid lugeda, mis mees ma olen.”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Kangelane luges: „Seitse ühe hoobiga!” Ta arwas, et rätsepp seitse inimest ühe hoobiga maha on löönud, ja hakkast wäiksest, kõhetust mehikesest rohkem lugu pidama. Eune tahtis ta teda aga proowida. Ta wõttis kiwi kätte ja litsus selle kokku, nõnda et wesi wälja tuli. „Tee järele, kui sa mees oled,” ütles kangelane.

„Rohkem sa minult ei nõuagi?” ütles rätsepp, „on see ju

päris mänguasi.” Ta wõttis taskust pehme juustutüki ja litsus seda nõnda, et sahwt wälja tuli. „Mis sa sest arwad,” ütles ta, „see on natukene parem?” Kangelane ei teadnud, mis ta wastama pidi, aga ta ei tahtnud seda sellest wäiksest mehikesest uskuda. Siis wõttis ta kiwi, wiskas selle ülesse, nõnda et seda waewalt näha wõis. „Noh, pardipoeg, tee seda kah.”

„Sina wistad heaste,” ütles rätsepp, „aga kiwi kukkus jälle

maa peale tagasi. Mina wiskan aga nõnda, et ta enam tagasi ei tule.”

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Siis wõttis ta taskust linnu ja wiskas õhku. Lind oli rõõmus, et wabaks sai, lendas üles ja kadns ära ega tulnud enam tagasi. „Kuda see sinule meeldib, seltsimees?” küsis rätsepp. „Wisata jafsab sa mehe moodi,” ütles kangelane- „aga kuda on tõstmisega lugu? Waatame, kas sina ka kanda wõid.” Ta wiis rätsepa snure tamme juurde, mis maha oli raiutud, ja ütles: „Kui sul jõudu ou, siis aita see puu metsast wälja kanda.”

„Hea meelega,” ütles rätsepp; „wõta sina tüwi, mina kannan latwa ja oksasi, need on kõige rängemad.” Kangelane wõttis tamme tüwe õlale. Rätsepp aga istus ühe oksa peale ja kaugelaue, kes tagasi ei wõinud waadata, vidi terwet puud ja ka rätsepakest kandma. Nõelakuningas oli lõbus ja wilistas seda wiisi: „Kolm rätsepat ratsutasiwad wärawast wälja.” Ta tegi nii, kui oleks kandmine paljas lapsemäng. Kangelane wäsis ära ega suutnud enam edasi minna. Ta ütles: „Kuule, mina pean puu maha panema.” Rätsepp hüppas maha ja hakkas kahe käega

puust kinni, otsekui oleks ta seda kandnud. Siis ütles ta: „Küll on kentsakas, sina oled suur mees ja ei suuda seda puudki kanda.”

Edasi minnes jõudsiwad nad ühe kirsipuu juurde. Kangelane haaras puu ladwast kinni, sest seal oli kõige rohkem marju. Siis andis ta ladwa rätsepa kätte, mis kui wibu winnas oli, ja käskis nõelameest kirsimarju süüa. Kui kangelane puuladwa lahti laskis, wibutas puu ülesse ja rätsepp lendas õhku. Kui ta kahjuta alla prantsatas, ütles kangelane: „Mis see tähendab? sina ei jaksa seda nõrka witsagi winnas hoida?” — „Iõupuudust mul ei ole,” ütles rätsepp. „Wõi arwad siua, et see, kes seitse ühe hoobiga maha lööb, seda puud winnas ei jõua hoida? Niina hüppasin üle puu. Hüppa ka, kui jaksad.” Kangelane katsus, aga ei saanud üle puu, waid jäi oksade külge rippuma. Rätsepp jäi wõidumeheks.

Kangelane ütles: „Oled sa nii tugew mees, siis tule meie koopasse ja jää sinna öömajale.” Rätsepp oli nõus ja läks. Koopasse jõudes leidsiwad nad sealt mitu kangelast eest. Need istusiwad tule ääres, igaühel küpsetatud lammas käes, ja sõiwad. Rätsepp waatas koobast ja mõtles: „See on suurem kui minu töötuba oli.” Kangelane näitas talle woodit, kus ta magama pidi. Woodi oli nõelakuningale suur; ta ei heituud mitte sinna sisse, waid puges ühte nurka. Öösel tõusis kangelaue üles, wõttis suure raudkangi ja lõi woodi ühe hoobiga pooleks. Ta arwas, et rätsepp seal sees magab, kelle ta nüüd surnuks lõi. Hommiku wara läksiwad kangelased metsa; nad oliwad rätsepatest üsna ära unustanud. See tuli ueile kõige paremas tujus tee peäl wastu. Suured koljatid kartsiwad, et ta nad maha lööb, ja paniwad putkama.

Rätsepp rändas oma terawa nina järele edasi. Oli ta tüki aega käinud, jõudis ta ühe kuningalossi hoowi. Ta oli wäsinud, heitis rohu peale maha ja jäi magama. Inimesed tuliwad ja waatasiwad magajat igast küljest ja lugesiwad tema wöö pealt: „Seitse ühe hoobiga.” — „Mis see suur kangelane nüüd rahuajal siin teeb?” ütlesiwad nad. „Tema on wist wägew kangeWahwa rätsepp. 89

lane.” Nad teatasiwad seda kuningale ja ütlesiwad, et see sõja ajal kasulik ja tähtis mees olla, keda mingi hinna eest ära ei peaks laskma. See nõu meeldis kuningale. Ta saatis saadikn rätsepa juurde. See pidi teda siis sõjateenistufesse paluma, kui ta ärkab. Saadik ootas magaja juures, kuni see üles ärkas. Siis teatas ta temale kuninga soowi. Rätsepp ütles: „Sellepärast mina siia tulingi. Ma olen walmis kuninga teenistusesse astuma.” Ta wõeti suure auga wastu ning talle määrati ifeäraline korter elamiseks.

Sõjamehed pahandasiwad rätsepa sealoleku pärast ja soowisiwad, et ta sealt tuhat penikoormat eemal oleks. „Mis see siis on,” ütlesiwad nad; „juhtume meie temaga tülisse minema, siis lööb ta ühe korraga seitse meest maha. Seda meie ei kannata.” Nad läksiwad seltsis kuninga juurde ja palusiwad endid teenistusest wabaks. Nad ütlesiwad: „Meid ei ole selleks loodud, et meie niisuguse lähedal peame elama, kes seitse meest ühe hoobiga maha lööb.” Kuningas oli kurb, et ta selle ühe pärast kõik oma truud teenrid peab kaotama. Ta soowis, et rätsepp iialgi sinna poleks tuluud. Ta oleks kangelasest hea meelega lahti tahtnud saada. Ära ajada ta teda ei julenud. Ta kartis, et nõelakuuiugas tema ja kõik tema rahwa maha lööb ja siis ise kuningaks hakkab. Kaua kaalus ta järele, mis teha. Wiimaks leidis ta nõu.

Ta saatis teenri rätsepa juurde ja laskis talle öelda, et kui ta

nii suur kangelane on, siis tahtwat kuningas talle tööd anda. Tema riigis, suures metsas, elada kaks suurt, tugewat meest, kes rööwides, riisudes, põletades ja tappes wäga palju kurja teha. Keegi kes oma elu armastab, ei julgemat nende ligidale minna. Kui rätsepp mõlemad rööwlid tahjutaks teeks ja ära tapaks, siis andwat kuningas oma ainukese tütre temale naiseks ja poole kuningriiki kaasawaraks. Ka sada ratsameest minewat talle abiks. „See oleks tore,” mõtles rätsepp. „Ilusat kuningatütart ja poolt kuningriiki ei pakuta mitte igapäew.” Siis ütles ta: „Need koljatid tahan ma wagafeks teha, aga ratsanikka ma omale abiks ei tarwita. Jteft seitse ühe hoobiga maha lööb, see kahte ei karda.”

Rätsepp läks nimetatud metsa ja sada ratsanikku temaga ühes. Kuita metsa äärde’fbudis, ütles ta saadikutele: „Teie oodake siin; koljatitega saan ma üksi walmis.”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Siis läks ta metsa ja wahtis igale poole. Wiimaks leidis ta mõlemad kangelased üles. Need magasiwad puu all ja norskasiwad, nii et puude oksad wärisesiwad. Rätsepp ei olnud’ laisk. Ta korjas taskud kiwa täis ja ronis siis selle puu õtsa, mille all mehed magasiwad. Ta nihutas oksa mööda edasi, kuni ta magajate kohta jõudis. Siis pillus ta ühele rööwlite kiwa nina õtsa. Esiti ei pannud magaja seda tähele. Aga wiimaks ärkas ta üles, tõukas seltsimeest ja ütles: „Miks sa mind lööd?” — „Sa näed und,” ütles teine, „mina ci ole sind löönud.” Siis heitsiwad nad jälle magama. Rätsepp wiskas teist kiwiga. „Mis fee tähendab,” hüüdis teine, „miks sa mind wistad?” — „Mina ei ole sind wisanud,” kostis seltsimees ja pomises omale arusaamata sõnn habemesse. Nad riidlesiwad natukese aega, aga et nad unised oliwad, jäiwad nad jälle magama.

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Rätsepp algas oma mängu uueste. Ta wõttis kõige suurema kiwi, mis tal taskus oli, ja wirutas sellega ühele rööwlite pähe. „See on häbemata!” hüüdis see, kargas nagu meeletu maast üles tiing wirutas seltsimehe wastu puud, nõnda et see röögatas. Teine andis talle wastu ja nõnda sattusiwad nad riidu. Nad rebisiwad puud maa seest ülesse ja kolkisiwad teineteist nendega, kuni mõlemad suriwad. Rätsepp tuli puu otsast maha. „See oli aga õnn,” ütles ta, „et nad seda puud ülesse ei kiskuund, mille otsas mina olin. Siis oleksin ma nagn oraw ühe puu otsast teise õtsa pidanud hüppama. Aga noh, minusugune mees on ju osaw.”

Siis tõmbas ta mõõga tupest ja torkas kummagile paar haawa rindu. Oli ta sellega walmis, siis läks ta ratsanikkude juurde ja ütles: „See töö on tehtud, — saatsin teised mõlemad teise ilma. Äge oli see wõitlemine küll. Nad kiskusiwad suure hädaga puud ülesse ja kaitsesiwad endid nendega. See ei aidanud midagi. Krn mees, kes seitse ühe hoobiga lööb, nende kallale

asub, siis ei wõi nad selle käest pääseda.” — „Kas Teie ei ole sugugi haawatud?” küsisiwad ratsanikud. „Nad ei saanud minu juuksekarwagi kõwerdada.” Ratsanikud kahtlesiwad tema jutu juures ja laksiwad ise asja waatama, sest oma silm on ikka kuningas.

mõlema kardetawa mehe werised suruukehad eest, ja puud oliwad wõitluseplatsil ülesse kistud.

Rätfepp nõudis nüüd kuninga käest lnbatud palka. Kuniugal oli kahjn, et ta seda oli lnbanud. Ta hak- Wad rclnsiwad puud maa seest ülesse ja tellisiwad kas uueste aru pi- teineteist…

dama, kuda kangelase oma kaelast ära saaks. Ta ütles: „Enne kui sina minu tütre ja poole kuningriiki saad, pead sa weel ühe kangelasetöö korda saatma. Siin metsas on kuri ühe sarwega loom, kes palju paha teeb; selle pead sa enne kinni wõtma.” — „Seda looma kardan ma weel wähem kui kahte kangelast; seitse ühe hoobiga on minu asi.” Ta wõttis köie ja kirwe ning läks metsa. Neid, kes temaga kaasa läksiwad, käskis ta metsa ääres oodata.

Ei olnudki tarwis kaua oodata. Ühe sarwega loom tuli

kohe ja jooksis rätsepa kallale ning tahtis teda läbi kaewata. „%a\a, tasa,” ütles rätsepp, „nii ruttu see ka ei lähe.” Ta läks ühe puu äärde ja laskis looma ligidale jooksta, siis kargas ta puu taha. Loom jooksis täie ajuga wastu puud ja ta sarw tungis sügawasse puu sisse, mida ta enam wälja ei saanud. „Nüüd oled sa minu wang,” ütles rätsepp. Ta pani loomale köie kaela ja raius siis kirmega ta sarwe ära. Kui kõik korras oli, wiis ta tigeda looma kuninga juurde.

Kuningas ei tahtnud lubatud palka taüt weelgi anda ja

pani talle kolmanda nõudmise ette.

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Rätsepp pidi enne tigeda metskuldi kinni wõtma, kes wäga palju kahju tegi. Kütid pidiwad talle abiks olema. „Hea meelega,” ütles rätsepp; „see on lapsemäng.” Ta ei wõtnud küttisi metsa kaasa. Need oliwad sellega rahul, sest metskult oli neid mitu korda nõnda wastu wõtnud, et neil enam himu ei olnud teda püüda. Kui siga rätsepat nägi, jooksis ta wahutawate lõugadega ja ragisewate hammastega mehe kallale ja tahtis teda lõhki rebida.

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Rätsepp aga oli terane mees nagu nirk ja kargas ühte kabelisse, mis seal ligidal oli. Siis hüppas ta kõrgesse kabeli akna peale ja sealt jälle õue. Kult jooksis kabelisse kangelasele järele. Et see aga juba õues oli, pani ta kabeli ukse ruttu kinni ja tige loom oli wangis. Siis kutsus rätsepp kütid kurja looma waatama. Selle peale läks ta kuninga juurde, kes nüüd tahes wõi tahtmata oma lubamist pidi täitma. Oleks kuningas aimata wõinud, et mitte kangelane, waid ainult rätsepp tema ees oli, siis oleks fee talle weel rohkem- tuska teinud. PulWahwa rätsepp 93

mad peeti wähese rõõmuga ja suure toredusega ära ning rätsepp tehti kuningaks.

Mõne aja pärast kuulis noor kuninganna, kuda tema mees ütles: „Poiss, tee kuub walmis ja paika püksid ära, muidu saad sa küünarpuuga mööda kõrwu.” Nüüd sai suurtsugu noorik aru, mis laadi rahwa hulgas uoor kuningas oli sündinud. Ta kaebas hommikul seda isale ja palus ennast sellest mehest wabastada, kes muud ei ole tui rätsepp. Isa ütles tütrele: „Jäta tulewal öösel oma magamisekambri uks lahti. Minu teenrid tulewad ukse taha. Kui sinu mees magama jääb, siis tulewad ilad sisse, seowad ta kinni, wiiwad ta laewa peale, mis tema siit kaugele ära wiib.” Noorik oli.sellega uõus. Kuninga sõjariistade kandja kuulis seda kõik. Ta armastas noort kuningat ja rääkis talle, mis plaanid wanal kuningal temaga olla. „Küll ma selle supi ära solgin,” ütles rätsepp.

Rätsepp läks noorikuga õhtul harilikul ajal magama. Kui uoor naine arwas, et ta juba magab, tõusis ta üles, tegi ukse lahti ja läks siis jälle woodisse. Rätsepp, kes silmakirjaks magas, hüüdis suure häälega: „Poiss, tee kuub walmis ja paika püksid ära, muidu saad sa küünarpuuga mööda kõrwu!

Pilt: George Hinke (1883 – 1953)

Mina olen seitse ühe hoobiga maha löönud, kaks kangelast tapnud, ühe sarwega looma metsast ära toonud, metskuldi wangi wõwud ja peaksin nüüd neid kartma, kes ukse taga on!” Kui kuninga teenrid seda kuulsiwad, kohkusiwad nad ära ja paniwad jooksma, õtsekui oleksiwad kasakad neil kannul. Keegi ei julenud enam tema kallale minna. Nõnda oli ja jäi rätsepp eluajaks kuningaks. 94 Kolaonukene.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks