Eluvesi - Muinasjutt Vennad Grimmid

Äkki tuli neile vastu vana mees, kes neid kurvastuse põhjuse pärast usutlema hakkas. Pojad seletasid, et nende isa on suremas haige ja ükski vägi ei suutvad teda enam aidata. Vana mees ütles, tean siiski üht abinõu. See on eluvesi. Kui ta seda joob, saab ta jälle terveks. Seda on aga raske leida.

Vanim poeg ütles, küllab ma selle juba leian. Ta läks haige kuninga juurde ja palus luba minna eluvett otsima, sest see oli ainuke, mis võis aidata. Ei, vastas kuningas, selline teekond on väga hädaohtlik. Ma parem suren. Prints palus aga seni, kuni kuningas nõustus. Oma südames mõtles poeg. Kui ma vee toon, saan ma isale kõige armsamaks ja pärin riigi. Prints asus teele. Kui ta mõne aja oli ratsutanud, nägi ta teel kääbust, kes teda kõnetas ja küsis. Kuhu nii kiiresti? Rumal päkavik, see pole sinu asi, vastas prints ja ratsutas edasi. Väike mehike sai pahaseks ja soovis printsile halba. Varsti pärast seda sattus prints mäekurusse.

Mida kaugemale ta ratsutas, seda kitsamaks tee muutus ja oli lõpuks nii kitsuke, et ta enam sammugi edasi ei saanud. Polnud enam võimalik hobust ümber pöörata ega sadulast maharonida. Prints oli nagu vangis. Kaua ootas haige kuningas poega, aga see ei tulnud. Siis ütles teine poeg. Isa, luba ma lähen eluvett otsima. Ise aga mõtles. Kui mu vanem vend on surnud, saan ma riigi endale. Ka teist poega ei tahnud kuningas algul lubada, kuid andis viimaks järele. Rints läks sama teed, mida mööda oli läinud vanem vend. Ka tema kohtus käebusega, kes teda peatas ja küsis, kuhu ta ruttab. Tead, pisike põnn, see ei puutus sinusse, ütles keskmine poeg ja ratsutas ringi vaatamata edasi. Tema legi saatis käebussajatuse järele ning noormees sattus mäekurusse, kust ta enam edasi ega tagasi ei saanud. Nii läheb kõigil kõrkidel. Kui teinegi poeg tagasi ei tulnud, tahtis noorim minna eluvett otsima. Kuningas pidi tallegi lõpuks loa andma. Kui prints teel käebusega kohtus ja toodalt päris, kuhu ta nii ruttab, peatas prints hobuse ja ütles. Otsin eluvett, mu isa on suremas. Kas tead ka, kust seda leida? Ei, vastas prints. Et sa oled lahke ja viisakas, mitte upsakas, nagu su silmakirjalikud vennad, juhatan sind, kuidas sa eluve juurde pääsed. Eluvee allikas voolab ühe nõjutud lossi õues. Ilma raud vitsakese ja kahe leivata, mis ma sulle annan, sa sinna ei pääse. Vitsakesega löö kolm korda vastu lossi raudset väravat, siis see avaneb. Õues lamavad kaks lõvi. Need ajavad kohe suuammuli. Kui sa aga kummalegi ühe leiva suhu viskad, jäävad nad rahulikuks. Siis rutta ja too eluvett enne, kui kell 12 lööb. Muidu sulgub värav ja sa oled vangis. Prints tänas võttis vitsakese ja leivad ning asus teele. Kui ta pärale jõudis, sündis kõik nii, nagu kääbus oli öelnud.

Kolmanda vitsalöögi peale paiskus värav valla ja kui ta lõvidega oli leiva abil sõprust sõlminud, astus ta lossi ja jõudis suurde ilusasse saali. Seal istusid nõjutud printsid ja laual leiva kõrval lebas mõõk. Printsidelt võttis ta sõrmused sõrmest laualt leiva ja mõõga kaasa. Järgmises tuas leidis ta nägu sa neiu seismas. See rõõmustas väga teda nähes, suudes teda ja kinnitas, noormes on ta nõiduskütkest vabastanud ning saab koguda riigi endale. Kui noormes aasta pärast tagasi tuleb, peetakse nende pulmaad. Ühtlasi juhatas neiu talle eluveallika asukoha. Ta käskis kiirustada ja vee enne ära tuua, kui kell kaks teist lööb. Noormees läks edasi ja jõudis tuppa, kus oli lai värske pesuga voodi, mis otse ahvates pikali viskama. Ta tundis väsimust ja tahtis natuke puhata. Sestab heitis ta voodisse ja jäi magama. Kui ta ärkas, lõi kell kolm verand kaksteist. Ehmununa hüppas noormes üles, jooksis allikale, täitis seal peekri ja rutas minema. Kui ta raudsest väravast läbi läks, lõi kell kaksteist.

Värav sulgus niisuguse hooga, et ta peaaegu oleks kanda pidi vahele jäänud, pääses aga õnneks vaid verise kannaga. Noormees oli rõõmus, et ta eluvee kätte oli saanud. Koduteel möödus ta jälle käebusest, kui see mõõka ja leiba nägi, ütlesta. Sa oled suure vara omanikuks saanud. Selle mõõkaga võid terved sõjaväed võita. Leib aga ei lõpe iialgi otsa. Prints ei tahnud ilma vendad, et ta koju minna ja palus. Armas kääbus, kas sa ei saaks mulle ütelda, kus mu kaks venda on? Nad läksid enne mind eluvett otsima, pole aga koju tagasi tulnud. Nad on kahe mäe vahel vangis, tunnistas kääbus. Nõidusin nad sinna, sest nad olid väga ülbed. Prints palus seni, kuni kääbus nad vabastas, aga ta manitses noormest ka ettevaatusele ja lausus. Hoia ennast vendade eest, nad on salaliku meelega. Kui vennad tulid, rõõmustas noorim prints ja jutustas neile, kuidas tal oli läinud. Et ta eluvee oli leidnud ja sellest peekrideie kaasa võtnud, ilusa printsessi nõiduskütkest vabastanud ja tolle südame võitnud. Aasta pärast pidi nende pulmad peetama, tema aga suure riigi valitsejaks saama. Seejärel ratsutasid nad koos edasi ja jõudsid riiki, kus oli sõda ja nälg. Sealne kuningas arvas juba, et lõpp on käes. Viletsus oli nii suur. Prints läks valitseja juurde ja andis talle leiva, millest kogu riik söönuks sai. Siis andis prints kuningale mõõga, millega too vaenlase väed taganema lõi, nii et jälle rahus võis elada. Seejärel võttis prints oma leiva ja mõõga ning kolm vendar ratsutasid edasi Koduteel läbisid nad veel kaks sõdivad riiki, kus valitses nälg Prints laenas kummalegi kuningale oma leiva ja mõõga, päästes niiviisi kokku kolm riiki Nüüd läksid vennad laevale ja sõitsid üle mere Sõidul arutasid vanemad vennad oma vahel. Noorim leidis elu vee. Meie mitte. Selle eest saab ta isalt riigi, mis õieti meile kuulub. Nii võtab ta meilt meie õnne. Nad olid saama himulised ja otsustasid noorema venna hukata. Nad varitsesid parajat silmapilku, kui ta kord raskesti magas, kallasid eluveeda peekrist välja ning võtsid endile. Eluvee asemele aga valasid kibedat merevett. Kui vennad koju jõudsid, viis noorim oma peekri haigele kuningale, et isa jooks ja terveks saaks. Vaevalt oli kuningas kibedat mereved pisut rüüpanud, kui ta tervis veelgi halvenes. Kui ta seda kurtis, tulid vanemad pojad ja seletasid, et noorim olevad tahnud teda ära mürgitada, õnneks toonud nemad õige elu vee. Nad pakkusid isale seda juua. Vaevalt sai kuningas seda vett longsu võtta, kui tundis haigust kaduvat. Ta oli jälle tugev ning terve nagu oma noorus päevil. Nüüd läksid vanemad vennad noorema juurde, pilkasid teda ja parastasid. Sina leidsid eluvee, nägid vaeva, tasu saame aga meie Oleksid pidanud targem olema ja silmad lahti hoidma Võtsime surt eluvee merel ära, kui sa magasid Aasta pärast toob üks meist ilusa kuningatütre koju Vaata, et sa kõigest vaikid, isa ei usu sind nii kui nii Kui sa aga suud peaksid paotama, kaotad pea. Oled vaid, jääd elama. Vana kuningas oli noorima poja peale vihane ja arvas, et see oli teda tappa tahtnud. Ta läskis õukonna kokku kutsuda ja otsuse teha. Noorim poeg salaja maha lasta. Kui prinskord paha aimamata jahile läks, tuli temaga kuninga küt kaasa. Metsa jõudes küsis prinskütilt, kes väga nukker paistis olevat. Kulla küt, mis sind vaevab? Küt vastas. Ma ei tohiks küll seda rääkida, aga ei suuda seda siiski varjata. – Ütle ära, käis prints peale, annan sulle andeks. – Oh, pihtis küt, pean teid kuninga käsul maha laskma. Prints kohkus ja ütles. – Armas küt, kingi mulle elu. Jätan sulle oma kuninglikud rõivad, sina aga anna mulle selle eest oma lihtne jahimehe kuub. Küt vastas. Hea meelega! Ma poleks kuidagi suutnud teie pihta lasta. Nad vahetasid rõivad. Küt läks koju, prints aga sammus metsas edasi. Mõne aja pärast sai vana kuningas kolm koormat kulda ja kalliskive oma noorima poja jaoks. See saadetis tuli tänu täheks kolmelt kuningalt, kelle vaenlased prinsi mõõk oli tapnud ja kelle alamaid prinsi leib oli toitnud. Nüüd mõtles kuningas. Võibolla polnudki mu poeg süüdi, ta ütles oma lähikondastele. Kui mu poeg ometi veel elaks, mul on nii kahju, et lasindas surmata. Teie poeg elab, teatas küt. Mu süda ei lubanud teie käsku täita. Ta seletas kuningale, kuidas kõik oli olnud. Nagu kivi langes kuninga südamelt. Ta palus kõikides riikides teatada, et ta poeg võib koju tagasi pöörduda ning võetakse armulikult vastu. Kuningatütar samal ajal laskis oma lossi ette kultse särava tee teha ja ütles oma teenritele, et mees, kes seda mööda otse tema juurde ratsutab, on õige peig ja tuleb sisse lasta. Tee äärt mööda tuli ja kui sisse tikkuja tuleb aga värava taha jätta. Kui aasta täis oli saamas, mõtles vanim poeg. Peaks õige kuningatütre juurde kiirustama ja ennast ta vabastajana esitlema. Siis saaksin ta endale kaasaks ja riigi peale kauba. Ta istus hobuse selga. Kui ta lossi lähedale jõudis ja ilusat kullast teed nägi, mõtles ta. Oleks meeletult kahju sellel sõita. Ta pööras kõrvale ja ratsutas edasi parempoolsel tee veerel. Kui ta värava ette jõudis, ütlesid teenrid, et ta pole õige ja peab tagasi minema. Peagi asus teele teine prints. Kui ta kullast teeni jõudis ja hobune juba ühe jalaga sellele oli astumas, mõtles ta. Oleks meeletult kahju seda ära tallata. Ta keeras kõrvale ja ratsutas edasi vasakpoolsed teeveert mööda. Kui ta värava ette jõudis, ütlesid teendrit, et ta pole õige ja peab seepärast tagasi minema. Kui nüüd aasta üsna täis oli saamas, tahtis kolmas vend metsast oma kallima juurde ratsutada, et seal oma mured unustada. Ta asus teele. Mõeldes ainult kuninga tütrele ning tahtes kiiremini tema juurde jõuda, ei pannud ta kullast teed tähelegi. Hobune ratsutas keset teed. Kui noormes värava ette jõudis, tehti see pärani lahti ja kuningatütar võttis teda rõõmuga vastu, nimetades teda oma vabastajaks ning kuningriigi valitsejaks. Õnnelikult peeti pulmad. Kui pulmapidu läbi sai, jutustas kuningatütar oma mehele, et isa poega enda juurde ootavat ja talle andestanud olevat. Prints ratsutas isa juurde ja rääkis talle, kuidas vennad teda olid petnud ja tema siiski sellest vaikinud. Vana kuningas tahtis vanemaid poegi karistada, aga need olid ära merele läinud ega tulnud enam ijalgi tagasi.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks