Priidu ja Liisu - Muinasjutt Vennad Grimmid

riidu ja Liisu tegiwad pulmad ja oliwad nüüd abielurahwas. P Ühel päewal ütles Priidu: „Kuule, Liisu, mina lähen põllule tööle ja kui mina lõunaks koju tulen, siis peab hea toit laual olema ja ka jooki, et ennast karastada wõin.” „Mine aga, Priiduke,” ütles Liisu, „mina tahan kõik teha, mis sa soowid.” Kui lõuna

katte hakkas jõudma, wõttis Liisu korstnast suitsetatud worsti, pani panni peale ning wõid worstile peale. Worst hakkas pannil särifema ja Liisu hoidis panni warrest kinni. Siis mõtles ta: „Niikaua kui worst küpseb, wõin ma ju keldrist õlut tuua.”

Ta jättis panni tulele ja läks õlut laskma. Õlut jooksis kannu ja Liisu waatas seal juures. Korraga tuli talle meelde, et koer kööki jäi ja worsti pannilt ära wõiks käpata. Ruttu jooksis ta keldrist wälja. Aga ta nägi ka, et Muril worst suus oli ja ta sellega ära putkas. Liisu ei olnud laisk ja hakkas koera taga ajama. Koer oli aga kärmem jooksma, Liisu ei saanud teda kätte.

„Mis läinud, see läinud,” ütles Liisu, ja et ta jooksust wäsinud oli, läks ta pikkamisi kodu poole. Selle ajaga jooksis aga õlu ankrust wälja, sest Liisu ei olnud enne, kui ta keldrist wälja tuli, kraani kinni keeranud. Kui kann juba täis oli, jooksis õlu keldri põrandale, nõnda et fee üleni märg oli. Liisu nägi juba trepi pealt seda õnnetust. „Mis nüüd teha, et Priidu feda ei teaks?” mõtles Liisu.

Talle tuli aga kohe meelde, et wiimasest laadast saadik kott nisujahu pööningul ou; ta tahtis selle ära tuua ja olle sisse segada. „Jah,” ütles ta, „kes õigel ajal kokku hoiab, sellel on häda ajal wõtta.” Ta tõi jahukott ära ja wiskas just õllekannu peale, nõnda et see ümber kukkus ja Priidu õlu keldripõraudale ujus. „Üsna õige,” ütles Liisu, „kus üks on, peab ka teine olema.” Siis külwas ta jahn põrandale olle sisse. Kui ta sellega walmis oli, oli tal oma töö üle hea meel ja ütles: „Waata, kui ilus ja puhas kelder nüüd on!”

Lõunal tuli Priidu koju. „Noh, naine, mis sa minule lõunaks keetsid?” — „Oh, Priidu,” ütles noorik, „mina tahtsin sinule worsti praadida, aga kui ma õlut läksin tooma, kappas Muri worsti panni pealt ära. Mina läksin koera taga ajama, aga selle ajaga jooksis kõik õlu ankrust keldri põrandale. Kui ma õlut nisujahudega ära tahtsin kuiwatada, tõukasin ma kogemata õllekannu ümber. Ole aga nüüd üsna rahnl, Priidu: keldri põrand on jälle kuiw.” Priidu ütles: „Liisute, Liisute, seda ei oleks sa mitte tegema

pidanud! Sina lased worsti ära käpata, olle maha jooksta ja kallad siis meie nisujahud sinna sisse.”

„Jah, Priidu, seda ma ei teadnud; seda oleksid sa minule

pidanud enne ütlema.”

Mees mõtles: „Halb lugu minu naisega; ma pean nüüd

ettewaatlikum olema.” Ta oli hea hulga taalrid korjanud, wahetas need nüüd kulla wastu ümber ning ütles naisele: „Waata, need on kollased rebased, need matan ma lauta lehmasõime alla. Aga hoia, et sina neid ära ei too; muidu käib su käsi halwaste.” — „Seda ma küll ei tee, Priidu.”

Kui mees kottu ära oli, tuliwad kaupmehed sawipottidega

külasse [ja pakkusiwad neid ka Liisule müüa. „Armsad inimesed,” ütles noorik, „minul ei ole raha ja sellepärast ei wõi ma midagi osta. Kui teie aga kollaseid rebaseid tarwitate, siis ostan ma küll.” — „Kollaseid rebaseid? miks mitte. Näita meile.” — „Minge lauta ja otsige lehma sõime alt; küll te sealt leiate; mina ei tohi neid mitte ära tuua.” Kelmid läksiwad lauta ja leidsiwad sealt puhast kulda. Nad wõtsiwad raha ära, jätsiwad oma potid kõik Liisule ja paniwad putkama.

Noorik mõtles/ et ta uusi pottisi ka tarwitama peab. Et

tal köögis neid tarwis polnud, lõi ta pottide Põhjad alt ära ja pani nad kõik aiateiwaste õtsa. Kui Priidu koju tuli ja pottisi nägi, ütles ta: „Liisu, mis sina oled teinud?” — „Need ostsin ma kollaste rebaste eest, mis lehma sõime all oliwad. Mina ise sinna juurde ei läinud, kaupmehed wõtsiwad nad wälja.” — „Oh, Liisu,” ütles Priidu, „mis sa oled teinud! Need ei olnud rebased, waid oliwad puhas tuld ja meie terwe warandus. Seda ei oleks sina mitte pidanud tegema.” — „Jah, Priidu,” ütles naine, „miks sa minule seda enne ei öelnud?”

Liisu jäi mõtlema ja ütles siis: „Kuule, Priiduke, meie

saame raha jälle kätte, kui rööwlid taga hakkame ajama.” — „Tule siis,” ütles Priidu, „katsume õnne. Wõta wõid ja juustu kaasa, et meil tee peäl ka süüa oleks.” — „Jah, Priiduke, teen, kuda käsid.” Nad läksiwad teele. Et Priidu rutemine käis kui

Liisu, sellepärast jäi noorik maha. „Minu kasu,” mõtles ta: „kui me tagasi tuleme, ei ole mul waja nii palju käia.”

Ta jõudis ühe mäe juurde. Tee peäl oliwad sügawad rattaroopad. „Waata,” ütles Liisu, „kuda siin tee ära on lõhutud! Seda ei parandata iialgi ära.” Kaastundliku südamega, nagu ta oli, wõttis ta wõid ja täitis sügawad roopad sellega täis. Kui ta oma halastufetöö juures kumardas, kukkus üks juusturatas ta käest maha ja weeres -mäest alla. Liisu ütles: „Ma olen kord mäest ülesse tulnud, tagasi ma enam ei lähe; teine juusturatas peab alla jooksma ja selle tagasi tooma.”

Siis wiskas ta teise juusturatta mäest alla. Juust ei tulnud aga tagasi. Siis laskis ta ka kolmanda ratta alla weereda ja mõtles: „Wõib olla, ehk need ootawad teisi rattaid, et siis seltsis parem oleks ülesse tulla.” Kui ükski kolmest rattast tagasi ei tulnud, ütles ta: „Ma ei saa aru, mis see tähendab! Wõib olla, et kolmas teisi üles ei leidnud ja ära eksis; saadan õige neljanda talle järele, et ta nad kõik tagasi kutsuks!” Neljas ei olnud sugugi parem kui kolmas. Liisu süda sai täis ja ta wiskas ka wiienda ja kuuenda mäest alla; need oliwad ka wiimased.

Ta jäi nende tagasitulekut ootama; aga kui nad ikka ei tulnud, ütles ta: „Teid on hea surma järele saata: jääte nii kauaks ära. Arwate teie, et ma kauem teid ootama hakkan? Mina lähen oma teed; teie wõite minule järele jooksta, fest teil on nooremad jalad kui minul.” Liisu läks edasi ja leidis Priidu üles, kes naist ootama oli jäänud ja süüa tahtis.

„Anna nüüd toit siia, mis sa tõid.” Naine andis talle kuiwa leiba. „Kus wõi ja juust on?” küsis mees. „Oh, Priidu, wõiga täitsin rattaroopad täis ja juusturattad tulewad pea järele. Üks jooksis minu juurest ära; mina saatsin teised järele teda tagasi kutsuma.” Priidu ütles: „Sina ei oleks mitte Wõiga rattaroopaid wõidma ega juusw mäest alla pidanud weeretämä.” — „Jah, Priidukene, seda oleksid sa minule ennemalt pidanud ütlema.”

Nad sõiwad kuiwa leiba ja Priidu ütles: „Liisu, kas panid

ka maja uksed kinni, kui sa kottu ära tulid?” — „Vi, Priiduke, seda oleksid sa pidanud enne ütlema.” — „Mine siis koju ja hoia uksi, enne kui edasi läheme; too ka midagi muud toitu kaasa; mina ootan sind siin.” Liisu läks tagasi ja mõtles: „Priiduke tahab midagi muud toitu,— wõi ja juust ei maitse temale; nüüd toon talle rätikutäie kringlid ja kruusitäie äädikat kaasa.” Siis pani ta pealmise ukse pööra, alumise ukse tõstis ta aga hingede pealt ära, wõttis ta õlale ja mõtles, et maja siis hästi hoitud on, kui ta ukse kindlasse hoiupaika wiib. Liisu ei tõtanud edasiminemisega ja mõtles: „Priidu saab siis kauem puhata.”

Kui ta mehe juurde jõudis, ütles ta: „Priiduke, majauks

on siin; seda wõid sa Nüüd ise hoida.” — „Jumal hoidku,” ütles mees, „mis tark naine minul on! Sina paned pealmise ukse pööra ja alumise ukse, kust kõik sisse pääsemad, tood sa ära. Nüüd on hilja koju tagasi minna, aga oled sa ukse siia toonud, siis kanna teda ka edasi.” — „Ust tahan ma juba kanda, Priidu, aga kringlid ja äädikas lähemad minule raskeks. Mina feon nad ukse külge, — tema kandku neid.”

Nad läksiwad metsa kelmisi otsima, aga nad ei leidnud

neid. Wiimaks läks ilm pimedaks. Nad ronisiwad puu otsa ja tahtsiwad öö seal mööda saata. Waewalt oliwad nad puu otsa jõudnud, siis tuliwad need mehed sinna puu alla, kes ära wiiwad, mis kaasa minna ei taha, ja kes enne asju leiawad, kui neid ära kaotatakse. Nad jäiwad selle puu alla, mille otsas Priidu ja Liisu oliwad, öömajale, tegiwad sinna tule ning hakkasiwad oma saaki jagama. Priidu läks teine poole puud maha, korjas kiwa ja tahtis nendega rööwlid surnuks wisata. Kiwib ei tabanud neid mitte ja rööwlid ütlesiwad: „Hommik on pea käes: tuul raputab kuusekäbisid maha.”

Uks oli ikka Liisu seljas; see rõhus teda, aga ta pidas seda

kringlite süüks ja ütles: „Priidu, mina pean kringlid alla wiskama.” — „Ei, Liisu,” ütles mees, „need wõiksiwad meid ära anda.” — „Armas Priidu, miua pean nad maha wiskama, nad

rõhuwad mind wäga.” — „Noh, tee seda siis timuka nimel!” Siis libisesiwad kringlid läbi oksade alla ja mehed ütlesiwad: „Linnud lasewad musta alla.” Uks wajutas aga ikka Liisut ja ta ütles wähe aja pärast: „Pniduke, mina pean äädika maha kallama.” — „Ei, Liisu, seda sa ei tohi: see wõiks meid ära anda.” — „Oh, Priiduke, ma pean seda: ta rõhub mind wäga.” — „Noh, tee seda siis timuka nimel!” Liisu kallas äädika rööwlitele kaela. Need ütlesiwad: „Kaste langeb juba maha.” Wiimaks mõtles Liisu, et uks teda ruhuo, ja ta ütles: „Priiduke, mina pean ukse alla wiskama: ta rõhub mind wäga.” — „Ei,” ütles Priidu südametäiega, „ära seda tee.” — „Priidu, ma laseu ta kukkuda.” — „Lase ta siis pagana nimel kukkuda!” Uks kukkus hirmsa raginaga alla ja rööwlid hüüdsiwad: „Kurat tuleb puu otsast maha.” Siis paniwad nad putkama ja jätsiwad kõik oma saagi maha. Kui Liisu ja Priidu hommikul puu otsast maha tuliwad, leidsiwad nad oma raha kõik puu alt ja wiisiwad koju. Kui nad kodus oliwad, ütles Priidu: „Liisu, nüüd pead sa wirk olema ja ka tööd tegema.” — „Ja, Priidu, seda ma teen; ma lähen walsale wilja lõikama.” Kui Liisu põllul oli, kõneles ta iseeneses: „Kas pean sööma, enne kui lõikama hakkan, wõi pean ma magama, enne kui lõikama hakkan? Ma söön enne!” Liisu hakkas sööma. Ta jäi sealjuures uniseks ja hakkas pool-unes lõikama ning lõikas kõik oma riided lõhki — põlle, seeliku ja särgi. Kui Liisu pika une peäle ärkas, oli ta pool-alasti ja kõneles iseeneses: „Olen mina Liisu wõi ei ole? Ei, ma ei ole!” Õö jõudis kätte ja Liisu jooksis külasse, koputas oma mehe toa akna peale ja hüüdis: „Priiduke!” — „Mis ou?”—„Ma tahaksin hea meelega teäda, kas Liisus kodu on.” — „Ja, ja, tema on wist kodus ja magab.” Naine ütles: „Hüwa, siis olen ma tõeste kodus,” ja jooksis ära. Õuest leidis Liisu kelmist, kes margile tahtsiwad minna. Ta läks nende juurde ja ütles: „Mina aitan teile warastada.” Wargad arwasiwad, et tema küla olusid tunneb, ja oliwad sellega

nõus. Liisu läks majade juurde ja hüüdis: „Inimesed, kas teil on midagi? Meie tahame warastada.” Kelmid mõtlesiwad: „See lugu läheb aga kenaks,” ja tahtsiwad Liisust jälle lahti saada. Nad ütlesiwad naisele: „Õpetaja põllul kaswawad nairid; mine ja too meile neid.” Liisu läks naeri-aeda ja hakkas naerid üles kiskuma, aga ta oli laisk ega wiitsinud püsti tõusta. Üks mees läks sealt mööda, nägi teda ja mõtles ta wana Õela enese olewat. Ta jooksis külasse õpetaja juurde ja ütles: „Õpetaja herra, kurat on Teie naeri-aias ja kisub naerid üles.” — „Oh sa Jumal,” ütles õpetaja, „minu jalg on haige, ma ei wõi sinna minna teda ära ajama.” Mees ütles: „Miua aitan Teid,” ja ta tallutas tema naeri-aia juurde. Kui nad sinna jõudsiwad, tõusis Liisu üles, et selga sirutada. „See on kurat!” hüüdis õpetaja ja mõlemad mehed paniwad putkama. Suure hirmuga wõis õpetaja oma wigase jalaga uiisama ruttu jootsta, tui see mees, kes teda enne tallutas.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks