Lugemisaeg: 19 min
Olnud kord kalamees ja ta naine — puruvaesed, nii vaesed, et neil polevat ei maja ega talu olnud, ainult vana, auklik paat merekaldal. Selles nad elanudki. Kalamees käinud iga päev merel käial, õngitsenud ja õngitsenud.
Eks istub mees ühel heal päeval jälle oma õngega ja vahib üksisilmi selgesse vette. Istub ja istub.
Äkki läheb õng põhja, sügavale, sügavale alla, ja kui ta selle üles tõmbab, on õnge otsas suur lestakala. Lestakala ütleb kalamehele: «Oh, kulla kalamees, palun sind, jäta mind ellu, ma pole päris lestakala, vaid nõiutud prints. Mis sul sellest käsu on, kui sa mu ara tapad? Kindlasti ei maitse ma sulle hästi. Pane mind vette tagasi ja lase mind minna!»
«Sul pole tarviski nii pikalt rääkida,» sõnab mees, «lestakala, kes kõneleb, lasen ma küll ujuma.»
» Nende sõnadega paneb mees käia jälle selgesse vette ja see ujub põhja, pikk verine vööt vees näitab ta teed. Kalamees aga tõuseb üles ja läheb paadivrakki oma naise juurde.
«Noh,» küsib naine, «kas sa täna siis midagi ei püüdnudki?»
«Oh,» vastab mees, «püüdsin ühe lestakala, kes kinnitas, ta olevat nõiutud prints, eks siis lasin ta jälle ujuma.»
«Kas sa endale midagi ei soovinud?» küsib naine.
«Ei,» vastab mees, «mida ma siis endale pidin soovima?»
«Oh,» hädaldab naine, «on aga kõle igavesti selles vanas, auklikus paadis elada, see lõhnab nii pahasti, et päris vastik. Kitsas ka teine. Sa oleksid võinud meile väikese onni soovida. Mine veel kord mere aarde ja hüüa lestakala ning ütle talle, et tahame väikest onni. Ta aitab meid kindlasti.»
«Oh,» ütleb mees, «mis ma sinna ikka enam tagasi lähen!»
«Sa ometi püüdsid ta kinni ja lasid jälle lahti,» seletab naine, «ta teeb seda kindlasti. Mine kõhe!»
Mees ei tihanud hästi minna, aga ta ei tahtnud ka heameelega oma naisele vastu ajada, sestap läks ta mere aarde. Kui ta kaldale jõudis, oli meri üsna roheline ja kollane, mitte enam nii selge nagu enne. Mees seisatas ja hüüdis:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!»
Lestakala ujus veepinnale ja küsis: «Noh, mida su nedne siis tahab?»
«Ah,» kaebas mees, «püüdsin sinu ju kinni, nüüd ütleb naine, ma oleksin pidanud endale ‘midagi soovima. Ta on vanast, auklikust paadist tüdinenud, tahaks heameelega onnis elada!»
«Mine aga tagasi,» vastas lestakala, «tal on juba onn.»
Mees läks tagasi, ja ta teinepool ei istunudki enam paadilogus. Just samal köhal seisis nüüd väike onn, ja naine istus läve ees pingil. Ta võttis mehel käest kinni ja ütles: «Tule aga sisse! Näed sa, nüüd on meil palju parem.»
Nad läksid sisse. Onnis oli tilluke esik, ilus väike tuba ja kamber voodiga. Peale selle oli seal veel köök, sahver ja tööriistakuur. Kõik oli puhas ja korras, ja riiulil läikisid reas tina- ning vasknõud, nagu ühes õiges majapidamises kunagi. Onni taga oli väike õu kanade ja partidega, samuti peenramaa ja viljapuuaiake. «Näed sa,» ütles naine, «kas pole kena?»
«Jah,» vastas mees, «nii peab see ka jääma. Nüüd võime mõnusasti elada.»
«Seda veel vaatame,» sõnas naine. Seejärel nad sõid ja läksid leiba luusse laskma.
Nii möödus kaheksa või neliteist päeva, siis ütles naine:
«Tead mis, mees, onn on ikkagi väga kitsas, ja õu ja aed nii pisikesed. Lestakala võiks meile küll suurema maja kinkida. Tahaksin kangesti suures kivist lossis elada. Mine lestakala juurde, las ta kingib meile lossi!»
«Kuule, eit,» ütles mees, «onn on meie jaoks hea küllalt, miks me lossis peaksime elama?»
«Ah mis,» vastas naine, «mine aga, meie heaks võib lestakala seda ometi teha!»
«Ei, kulla küljeluu,» ütles mees, «ammuks lestakala meile onni andis, ma ei taha jälle uuesti ta juurde minna, see võiks teda tüüdata.»
«Mine n’d juba,» sundis naine, «ta võib seda ja teeb seda heameelega, mine ainult!»
Mehe süda oli raske, ta ei tahtnud üldse minna. «Õige tegu see nüüd küll ei ole,» mõtles ta, läks aga siiski.
Kui ta merekaldale jõudis, polnud vesi enam roheline ja kollane, vaid üsna lilla ja tumesinine, peaaegu tinakarva ja läbipaistmatu, aga veel kaunis vaikne. Mees seisatas ja hüüdis:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!
«Mida ta siis tahab?» päris lestakala.
«Oh,» ütles mees peaaegu kurvalt, «ta tahab suures kivist lossis elada.»
«Mine aga tagasi, naine seisab sul juba lossi uksel,» vastas lestakala.
Mees läks ara ja mõtles, et läheb koju, aga kui ta pärale jõudis, oli seal suur kivist palee, ja ta eit seisis trepil ning tahtis parajasti sisse minna. Naine võttis mehel käest kinni ja ütles: «Tule aga sisse!» Mees läks naisega sisse. Lossis oli suur eeskoda marmorpõrandaga. Seal sagis palju teenreid, kes neile suured uksed pärani avasid.»
Seintel siras siid ja tubades nähti vaibad maas olevat, toolid ja lauad olid puha kullast ja laes rippusid kõikides tubades ning kambrites kristallkroonlühtrid. Lauad otse ägäsid rohkete roogade ja kõige parema veini koorma all. Palee taga oli suur õu hobusetalli ja lehmalaudaga ning kõige kenama tõllaga, ees aga veel avar tore aed kõige ilusamate lillede ja haruldaste viljapuudega. Ja park oli oma pool miili pikk. Seal oli küll hirvi, küll metskitsi, küll jäneseid — kõike, mida süda ainult võis soovida.
«Noh,» küsis naine, «kas pole nüüd tore?»
«Aga muidugi,» vastas mees, «nii peab see ka jääma — nüüd hakkame ilusas lossis elama ja oleme rahul.»
«Seda veel vaatame,» ütles naine, «vaja järele mõtelda.» Siis heitsid nad puhkama,
Järgmisel hommikul ärkas naine esimesena, just siis, kui päev köitis. Oma voodist nägi ta ümbritsevat toredust. Mees sirutas ja ringutas ennast veel, kui naine talle juba küünarnukiga külje pihta müksas ja ütles: «Tõuse üles, meheke, ja vaata korraks aknast välja! Mis sa arvad, kas me ei võiks seda maad õige valitseda? Mine lestakala juurde ja ütle, et tahan kuningaks saada!»
Mees läks, meel nukker, et ta naine kuningaks tahab saada. «See ei lähe, ei lähe tõepoolest,» mõtles mees. Ta ei tahtnud üldse randa minna
läks aga lõpuks siiski.
Kui ta merekaldale jõudis, olid lained lausa mustad, vesi põhjast üles. käärinud ja lõhnas halvasti. Mees seisatas ja hüüdis:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!»
«Mida ta siis tahab?» küsis lestakala.
«Oh,» ütles mees, «ta tahab kuningaks saada.»
«Mine aga tagasi, ta on juba kuningas,» vastas lestakala.
Mees läks koju, ja kui ta palee juurde jõudis, oli see palju suuremaks muutunud, ülal tore torn suurepäraste kaunistustega. Valvurid seisid’ värava ees, ja õues oli palju soldateid. Trummid põrisesid ja pasunad hüüdsid.
Kui ta sisse astus, oli seal kõik marmorist ja kullast, ja kõikjal sametvaibad suurte kuldsete tupsudega. Saali uksed avanesid. Seal oli kogu õukond, ja ta naine istus kõrgel teemantidega kaunistatud kuldtroonil, uhke kuldne kroon peas ja kullast ning kalliskividest valitsuskepp käes. Kummalgi pool naist seisis kuus neidu reas, üks teisest ikka peajaolühem.
Mees läks ja küsis: «Noh, eit, kas oled nüüd kuningas?»
«Jah,» vastas naine, «nüüd olen kuningas.»
Mees seisis ja vaatas naisele otsa. Kui ta teda niimoodi tükk aega oli: tunnistanud, ütles ta: «Oi, eit, kui hästi kuningaseisus sulle istub! Nüüd ei ole meil enam midagi tarvis.»
«Ei, mees,» ütles naine üsna kärsitult, «mul hakkab juba igav, ma ei kannata seda kauem välja. Mine lestakala juurde! Olen kuningas, aga nüüd pean keisriks saama!»
«Tohoo hullu,» imestas mees, «miks sa keisriks tahad saada?»
«Kuuled, mees,» ütles naine, «mine lestakala juurde, ma tahan keisriks saada!»
«Kulla eit,» ütles mees, «keisrit ei saa lestakala sinust teha. Ma ei julge talle sellest iitsatadagi, sest terves riigis on ainult üks keiser. Keisrit ei või lestakala sinust teha, seda ei või ta mitte kuidagi.»
«Mis,» ütles naine, «mina olen kuningas, sina aga ainult mu mees, lähed otsekohe! Mine jalamaid! Kui ta kuningaks saab teha, võib ta ka keisriks teha. Ma tahan ilmtingimata keisriks saada. Mine otsekohe!» Ja mees pidi lestakala juurde kõmpima.
Randa minnes oli mees lausa hirmul. Teel mõtles ta endamisi: «See küll hästi ei lõpe. Keisriks — see on jultunud soov! Lestakala tüdineb ju lõpuks ara!»
Mees jõudis merekaldale. Meri oli üsna sünge ja lainetas,’nii et kõik kobrutas. Siis tuli tugev tuuleiil üle mere, nii et vesi lausa vahutas, ning mees lõi kartma. Ta seisatas ja hüüdis:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!»
«Mida ta siis tahab?» küsis lestakala.
«Oh, lestakala,» ütles mees, «mu naine tahab keisriks saada.»
«Mine aga tagasi,» vastas lestakala, «ta on juba keiser.»
Mees läks. Kui ta koju tagasi jõudis, oli kogu loss hoopis lihvitud marmorist, igal pool valendasid alabasterkujud ja hiilgasid kullast kaunistused. Värava ees marssisid soldatid, puhusid pasunaid ja lõid trummi.
Lossis käisid parunid, krahvid ja hertsogid nagu teenrid ringi. Nad avasid talle uksed, mis olid puhtast kullast. Kui ta sisse astus, istus ta eit üleni kuldsel troonil, mis oli vist küll maja kõrgune. Naisel oli peas suur kuldne kroon, kolm küünart kõrge ja briljantide ning punaste granaatkividega käetud. Ühes käes oli tal valitsuskepp, teises riigiõun. Vasakul ja paremal temast seisid ihukaitseväelased kahes reas, üks ikka teisest lühem — kõige suuremast hiiglasest, kes oli maja kõrgune, kuni kõige pisema kääbuseni, kes oli ainult nii pikuke kui väike sõrm. Ja naise ees seisid vaid vürstid ja hertsogid.
Mees läks nende sekka ja küsis: «Noh, eit, oled sa nüüd keiser?»
«Jah,» vastas naine, «olen keiser.»
Mees seisis ja vaatas üksisilmi oma teistpoolt. Kui ta teda nõndaviisi tükk aega oli vaadanud, ütles ta: «Oi, eit, kui hästi keisriamet sulle istub!»
«Kuule, mees,» ütles naine, «mis sa seisad seal ilmaaegu? Olen nüüd keiser, aga tahan ka paavstiks saada, mine lestakala juurde!»
«Tohoo pime,» vastas mees, «mis sa veel ei taha? Paavstiks ei või sa ju saada, sest ristiinimestel on ainult üks paavst, seda ei või käia teha.»
«Kuule, mees,» ütles naine, «tahan paavstiks saada! Otsekohe lähed merekaldale, tahan veel täna paavstiks saada!»
«Ei, naisuke,» vastas mees, «seda ma küll ei palu! See ei lähe, mis liig, see liig, paavsti ei või lestakala sinust teha.»
«Jäta loba, mees,» ütles naine, «võib ta keisriks teha, võib ta ka paavstiks teha! Otsekohe lähed randa! Olen keiser, sina aga ainult mu mees. Lähed jalamaid!
Mees lõi kartma ja läks, endal süda värises sees ja jalad olid nõrgad all.
Puhus tugev tuul, rebides lehti puudelt, pilved lausa lendasid ja ilm läks pimedaks otsekui õhtul. Vesi kõhises ja mühises, nagu keeks ta, ning lõi jõuliselt vastu kallast. Eemal merel nägi mees lainetel laevu heitlemas ja hädamärke saatmas. Pea köhal paistis veel lapike sinist taevast, aga igast ilmakaarest kerkisid tumepunased pilved nagu tugeva äikese eel. Mees peatus hirmunult ja ütles:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!»
«Noh, mida ta siis tahab?» küsis lestakala.
«Ah, ta tahab paavstiks saada,» vastas mees.
«Mine aga tagasi, ta on juba paavst,» ütles lestakala.
Mees läks. Kui ta pärale jõudis, oli lossi asemel suur paleedega ümbritsetud kirik. Ta tungis inimestesummast läbi. Kirik oli valgustatud lugematute küünaldega. Ta eit kandis kulda ja karda ja istus veel kõrgemal troonil, peas kolm suurt kuldset krooni. Naise ümber seisis palju pappe, ja vasakul ja paremal ta kõrval põles kaks rida küünlaid, neist kõige suurem nii pikk ja jäme nagu kõige vägevam torn ja kõige väiksem nii pisike ja peenike nagu vaese valgustusküünal. Ja kõik keisrid ja kuningad olid põlvili naise ees ja suudlesid ta kinga.
«Noh, eit,» küsis mees ja vaatas talle ammuli sui otsa, «kas nüüd oled paavst?»
«Jah,» vastas naine, «olen paavst.»
Mees seisis ikka veel ja vaatas naisele ammuli sui otsa, ja tal oli tunne, nagu vaataks ta heledasse päikesesse. Kui ta teda niiviisi tükk aega oli silmitsenud, ütles ta: «Oi, eit, kui tähtsaks paavstiamet sind teeb!
» Naine istus aga kangelt nagu puu, ei liikunud ega liigutanud ennast.
Siis ütles mees: «Ole nüüd rahul, eit, et paavst oled, kellekski muuks ei või sa enam saada.»
«Seda veel vaatame,» vastas naine. Nad läksid koos voodisse. Aga naine polnud rahul — ahnus ei lasknud teda magada —, ta ainult mõtles, kelleks ta veel võiks saada.
Mees magas raskesti — eks tema oli päeval palju jooksnud, naine aga ei saanud üldse uinuda ning viskles kogu öö ühelt küljelt teisele. Ikka ja jälle murdis ta pead, kelleks ta küll veel võiks saada, aga ei suutnud mingisugusele otsusele jõuda. Lõpuks hakkas päike tõusma, ja kui naine nüüd koidupuna nägi, tõusis ta voodis istuli ning vaatles seda. Nähes aknast päikese tõusu, mõtles ta: «Aga kas ei võiks mina päikest ja kuud tõusta lasta?»
«Kuule, mees,» ütles ta ja müksas oma kaasale küünarnukiga külje pihta, «ärka üles ja mine lestakala juurde — tahan jumalaks saada.»
Mees tukkus veel, aga ehmus nii, et voodist välja veeres. Ta mõtles, et oli valesti kuulnud, hõõrus silmi ja küsis: «Mis sa ütlesid, eit?»
«Tead mis,» seletas naine, «kui mina ei saa päikest ja kuud tõusta lasta ja pean seda pealt vaatama, kuidas päike ja kuu omapead tõusevad, ei kannata ma seda välja. Mul pole enam ainustki rahulikku silmapilku, kui mina neid tõusta ei saa lasta.» Ta vaatas mehele nii käskivalt otsa, et sellel külmajudinad üle selja jooksid. «Otsekohe lähed, tahan jumalaks saada!»
«Kulla eit,» ütles mees, «olgu keisri ja paavstiga kuidas on, aga seda ei või lestakala teha. Palun sind, ole ometi mõistlik ja jää paavstiks!»
Naine sai vihaseks, tormas nagu pöörane ringi, nii et tal juuksed peas sassi läksid, kiskus endal nöörpihiku seljast, tallas selle jalge alla ja kisendas: «Ma ei talu seda, ei talu, ei talu. Kas lähed kõhe!» Mees tõmbas püksid jalga ja jooksis minema nagu hullumeelne.
Väljas aga märatses torm, nii et mees vaevu jalul püsis. Raju lõhkus maju ja murdis puid, mäed värisesid ja kaljupangad veeresid merre. Taevas oli pigimust, müristas ja lõi välku, ja merel voogasid süsimustad lained, kõrged nagu kirikutornid ja mäed, harjadel valged vahukroonid. Mees karjus, vaevu oma sõnu kuuldes:
«Kus sa lesid, lestake,
merevete mehike?
Iriseb mu Ilsebill,
eit mul kahjuks piripill!»
«Mida ta siis tahab?» küsis lestakala.
«Oh,» vastas mees, «ta tahab jumalaks saada!»
«Mine aga tagasi, ta istub juba jälle oma vanas, auklikus paadis.»
Ja seal nad istuvad, istuvad tänase päevani.
Facebook 
Whatsapp 
Messenger 
Telegram
Teave teaduslikuks analüüsiks
Muinasjutu statistika | Väärtus |
|---|---|
| Aarne-Thompson-Utheri indeks | ATU Typ 555 |
| Tõlked | EN, ZH, ES, FR, RU, UA, CZ, PT, JA, DE, VI, TR, IT, PL, NL, RO, EL, HU, DA, FI, SE, BE, BG, LV, SK, SR, NO, LT |
| Loetavusindeks Björnssoni järgi | 30,6 |
| Tähemärkide arv | 14.216 |
| Tähtede arv | 11.144 |
| Lausete arv | 212 |
| Sõnade arv | 2.267 |
| Keskmine sõnade arv lauses | 10,69 |
| Rohkem kui 6 tähega sõnad | 452 |
| Pikkade sõnade osakaal | 19,9% |
| Tüübi-tokeni suhe (TTR) | 0,380 |
| Liikuva keskmise tüübi-tokeni suhe (MATTR) | 0,861 |
| Tekstilise leksikaalse mitmekesisuse mõõt (MTLD) | 165,8 |
| Hapax legomena | 569 |
| Keskmine sõna pikkus | 4,92 |
| Lause pikkuse mediaan | 10,0 |
| Lause pikkuse 90. protsentiil | 18,9 |
| Otsese kõne osakaal | 45,1% |
| Lause keerukus | 1,58 |
| Sidendid | 0 |
| Viiteline sidusus | 0,016 |
| Tegelase/nime kandidaadid | Kus (6), Ilsebill (6), Noh (3), Tule (2) |
| Tegelaste koosesinemise võrgustik | puudub |
| Motiivi/sildi kandidaadid | Vennad Grimmid |
