Kolm mehikest metsas - Muinasjutt vendade Grimmide

ord elas mees, kelle naine suri, ja naine, kelle mees suri. MeK hel oli üks tütar ja naisel oli ka üks tütar. Tüdrukud oliwad tuttawad ja käisiwad seltsis jalutamas. Siis tuliwad nad lesenaise majasse. Naine ütles mehe tütrele: „Ütle isale, et ta mind omale naiseks wõtku..Siis pead sina ennast igal hommikul rõõsa piimaga pesema ja magusat weini jooma. Minu tütar peab ennast aga weega pesema ja ka wett jooma.” Tüdruk läks koju ja rääkis isale, mis naine temale öelnud. Isa ütles: „Mis ma pean tegenrn? Abielu sünnitab rõõmu, aga sagedaste ka piina.”

Kni ta mingile otsusele ei jõudnud, tõmbas ta saapa jalast ja ütles: „Selle saapa talla sees on auk, wii ta toa pööningule ja kalla wett täis. Peab ta wett, siis wõtan ma naise, ei pea ta mitte, siis ma ei wõta.” Tütar tegi, mis isa käskis. Saabas ei lasknud wett wälja. Tütar teatas seda isale. Isa läks ise

waatama ja nägi, et tütre jutt õige oli. Siis läks ta lese juurde, kosis ta omale ja peeti pulmad ära.

Kui tüdrukud teisel hommikul üles ärkasiwad, oli mehe tütre

Woodi ees piim pesemise ja wein joomise tarwis. Naise tütre woodi ees oli aga wesi pesemise ja joomise tarwis. Teisel hommikul oli niihästi mehe kui naise tütre woodi ees wesi. Kolmandal hommikul oli mehe tütre woodi ees wesi, aga naise tütre woodi ees piim pesemise ja wein joomise tarwis. Nii fee ka jäi. Naine oli wõõratütre wastu waenuline ega teadnud, kuda ta teda igapäew peab piinama. Ta oli ka sellepärast kade, et wõõrastütar wäga ilus, tema oma tütar aga üsna inetu oli.

Talwel, kui maa kõwaste külmetanud, mäed ja orud lund

täis oliwad, tegi naine paberist riided, hüüdis wõõratütre tuppa ja ütles: „Pane need riided selga ja mine too minule metsast maasikaid.” — „Siua armas Jumal,” ütles tüdruk, „talwel ei kaswa maasikaid. Maa on külmetanud ja lumi kõik kinni katnud. Ja miks pean mina paberist riideid kandma? Õues on nii külm, et hinge-aur jääks külmetab. Tuul puhub neist riietest läbi ja kibuwitsad kisuwad nad lõhki.” — „Ah sa hakkad wastu haukuma,” ütles wõõrasema, „tee, et sa minema saad! Ära sa minule oma nägu enne näita, kui kõrw maasikaid täis on.” Siis andis ta piigale tükikese kõwa leiba ja ütles: „See on sinu tänase päewa toidus.” Sealjuures mõtles ta ise: Külm wõtab ja nälg tapab ta metsas ära, ega ta enam tagasi tule.

Tüdruk tuulas soua, pani paberist riided selga ja läks korwiga metsa. Igal pool oli ainult sügaw lumi, ei kuskil haljast kõrrekest näha. Metsa jõudes nägi piiga wäikest majakest, mille aknast kolm härjapõlwe-meest wälja wahtisiwad. Ta teretas neid wiisakalt ja koputas alandlikult majakese ukse peale. Mehed kaskisiwad teda tuppa tulla. Noor neiu astus tuppa ja istus ahju äärde pingile ning hakkas oma kõwa leiwatükikest närima.

Kolm mehikest ütlesiwad: „Anna meile ka pisut süüa?” —

„Hea meelega,” ütles piiga ja andis neile leiba. Nad küsisiwad: „Mida sina siit metsast otsid ja miks sa nüüd külmaga nii õhukesi

riideid kannad?” — „Mina pean korwitäie maasikaid otsima,” ütles noor neiu, „ega tohi enne koju minna, kui neid olen leidnud.” Kui ta leiwatüki ära oli söönud, andsiwad härjapõlwe-mehed talle luua ja ütlesiwad: „Pühi meie ukse eest lumi ära.” Kui tüdruk wälja pühkima läks, rääkisiwad mehed isekeskis: „Mis peame talle kinkima, et ta nii hea, wiisakas ja helde on? Tema andis meile oma piskust leiwast süüa.” Esimene ütles:

Tiis tänas ta wäikest mehikesi, anbk- igaühele kätt ja…

„Mina kingin, et ta igapäew ilusamaks läheb.” Teine ütles: „Mina kingin talle, et igakord, kui ta räägib, ta suust kullatükk wälja kukub.” — Kolmas ütles: „Mina kingin talle kuninga meheks.”

Piiga tegi, kuda mehed käskinud. Tema pühkis wäikese luuaga maja ukse eest lund. Mis teie arwate, mida leidis ta sealt? Puhtaid walmis maasikaid. Need oliwad kenad punased ja paist-

siwad lume seest wälja. Piiga noppis oma korwi täis. Siis tänas tema wäikest mehi, andis igaühele kätt ja hakkas rõõmsa südamega koju minema, sest nüüd wõis ta wõõraemale wiia, mis fee soowis. Kui ta tuppa läks ja teretas, kukkus ta suust kullatükk wälja. Iga sõna luures kukkus üks kullatükk ta suust ja nad katsiwad toapõrandat üleni.

„Näe kõrkust,” hüüdis poolõde, „kuda tema raha raiskab!” Salakadedus täitis aga tema südant ja tema tahtis ka metsa minna maasikaid korjama. „Ei see lähe, armas tütreke,” ütles ema, „wäljas on külm, sa wõiksid seal ära külmetada.” Et tütar emale rahu ei andnud, lubas fee teda wiimaks metsa minna. Ta õmbles tütrele toreda sooja kasuka ning andis talle wõidleiba ja kookisid kaasa.

Tüdruk läks metsas kohe wäikese majakese juurde. Jälle wahtisiwad kolm härjapõlwe-meest aknast wälja. Tüdruk ei teretanud neid. Ta läks kohe tuppa ning asus ahju äärde pingile wõidleiba ja kookisi sööma. „Anna meile ka?” ütlesiwad mehikesed. „Minu omagi koht ei saa täis,” ütles kõrk piiga, „mis ma teile weel pean andma.” Kui ta söömisega walmis oli, ütlesiwad härjapõlwe-mehed: „Wõta luud ja pühi meie ukse eest lumi ära.” — „Pühkige ise oma ukseesist,” ütles tüdruk, „ega ma teie ori ole.” Kui ta nägi, et mehed temale midagi ei kinkinud, läks ta ära.

Mehikesed ütlesiwad: „Mis meie temale peame kinkima? Tema on wäga tige, kuri ja kadeda südamega ega soowi kellegile midagi head.” — Esimene ütles: „Mina kingin,talle, et ta igapäew inetumaks läheb.” — Teine ütles: „Mina kingin talle, et igakord kärnane konn ta suust wälja hüppab, kui ta räägib.” — Kolmas ütles: „Mina kingin talle, et ta õnnetumat surma sureb.” — Tüdruk luusis metsas ja otsis maasikaid. Kui ta neid ei leidnud, läks ta paha meelega koju. Kui ta rääkima hakkas, mis ta metsas näinud, hüppas ta suust iga sõna juures kärnane konil wälja. See ajas igaühele jälestuse peale.

Wõõraema wiha mehe tütre wastu oli nüüd piirita. Ta murdis pead, kuda ta teda ikka rohkem kiusata saaks. Siiski läks wõõrastütar igapäew ilusamaks. Wiimaks keetis naine pajas lõnga. Oli fee keedetud, pani ta lõnga wõõratütre õlale ja andis talle kirwe kätte. Piiga pidi jõele minema, jää sisse augu raiuma ja lõnga loputama. Tüdruk kuulis sõna, läks jõele ja raius jää sisse augu. Kui ta parajaste raius, sõitis tore tõld sealt mööda. Kuningas istus tõllas. Tõld peeti kinni ja kuningas küsis: „Kes sa oled, mu laps, ja mis sa seal teed?” — „Mina olen waene tüdruk ja loputan lõnga,” kostis noor neiu. Kuningal oli tema pärast hale meel. Ja et piiga wäga ilus oli, ütles ta: „Sõida minu seltsis siit ära.” — „Hea meelega,” ütles noor neiu. Ta oli südamest rõõmus, et wõõra-ema ja -õe wõimuse alt wabaks sai.

Ta astus tõlda ja sõitis kuninga seltsis ära. Kui irnd kuninga lossi jdudsiwad, wõttis kumngas ta omale naiseks ja pulmad peeti suure toredusega ära. Kolme mehikese ettekuulutus ja soow oli täide läinud. Aasta pärast oli noorel kuningannal poeg. Kui wõõrasema sellest suurest õnnest kuulis, tuli ta oma tütrega kuninga lossi. Ta tegi, otsekui tuleks ta wõõraks. Kui kuningas kotw ära läks ja kedagi toas ei olnud, haaras kuri naine kuniuganna peast ja tema tütar ta jalgadest kinni ja wiskasiwad ta aknast wälja jõkke, mis lossist mööda woolas. Wõõrasema oma inetn tütar heitis kuninganna woodisse ja ema kattis ta waibaga kinni.

Kui kuningas koju tuli ja oma abikaasaga rääkida tahtis, ütles tige wõõrasema:.„Oodake, nüüd ei wõi temaga rääkida, ta on wäga higine! Täna peab ta rahule jääma.” Kuningas ei aimanud midagi paha ja läks ära. Teisel hommikul tuli ta jälle oma abikaasa woodi juurde. Kui ta temaga rääkis ja abikaasa talle wastas, hüppas ta suust iga sõna juures kärnane konn wälja, kuna sealt muidu ikka kuld-dukat wälja oli kukkunud. Kuningas küsis, mis fee pidi tähendama. Wõõrasema ütles, et see kangest higist tulla ja jälle ära kaduda.

Öösel aga nägi kokapoiss, kuda üks part rennist lossi ujus

ja ütles:

„Штіпдсгё, mis sa teed seal,
Kas magad wõi oled ülewal?”
Kui poiss midagi ei wastanud, ütles ta:
„Mis teewad minu wõõrad?”
Poiss kostis:
„Nad magawad.”
Siis küsis jälle part:
„Mis teeb mu kallis lapsuke?”
Poiss ütles:
„Tema magab magusaste.”
Siis muutus part kuningannaks ja läks lapse tuppa. Seal

andis ta lapsele imeda, kohendas tema patju, kattis ta waidaga’ hoolsaste kinni ning ujus siis pardi uäol jälle renni mööda ära. Nõuda käis ta kaks ööd lossis. Kolmandal öösel ütles ta kokapoisile: „Mine ütle kuningale, et ta oma mõõga wõtab ja sellega ukse läwe peäl kolm korda minu pea kohal keerutab.” Poiss jooksis kuninga juurde ja rääkis talle seda. Kuniugas tuli ja keerutas kolm korda mõõgaga wannu pea kohal. Kui ta kolmat korda keerutas, seisis kuninganna tema ees, terwe, priske ja ilus nagu ennegi.

Kuningas oli rõõmus. Ta pidas kuninganna pühapäewani,

:nil laps pidi ära risutama, ühes kõrwalises toas. Kui laps ristitud oli, ütles ta: „Miö peab sellega tehtama, kes teise woodist Wõtab ja wette wiskab?” — „Sellele kurjale inimesele ei ole mund tarwis,” ütles wana naine, „tui ta peab aami pandama, mis terawate naeltega seest löödud on, ja aam siis mäest alla weeretatama.” — Kuningas ütles: „Sina oled iseenese ja oma tütre peale kohut mõistnud.” — Siis lastis ta niisuguse aami teha ja naise tütrega ühes sinna sisse panna. Aamile pandi põhi alla ja lasti mäest alla weereda, kuni ta jõkke sattus ja wesi ta ära wiis.

Truu Johannes. 27

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis