Anekarjane - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kord elas lesk kuninganna, sellel oli imeilus tütar. Kui see suureks kaswas, lubati ta ühele kuningapojale naeseks, ja kui aeg kätte jõudis, et laps wõerale maale ära pidi reisima, andis ema tütrele kuningliku pruudiwara ühes, sest ta armastas oma last südamest. Peale selle andis ta temale ühe kammerneitsi ühes, kes pruudi peigmehe juurde pidi wiima, ja kumbgi sai hobuse, kellega nad reisile pidiwad minema, aga kuningatütre hobuse nimi oli Walaada ja see wõis ka rääkida.

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Kui nüüd lahkumise tund käes oli, läks wana kuninganna oma magamise tuppa, wõttis noa ja lõikas sellega sõrme sisse, et weri wälja tuli; siis hoidis ta walge rätikese all ja laskis kolm tilka werd selle peale kukkuda, andis siis rätiku tütre kätte ja ütles: „Armas laps, hoia seda hoolsalt, teel saab see sulle troostiks olema.“

Siis jätsiwad ema ja tütar kurwalt jumalaga; rätiku pistis kuningatütar omale põue; istus siis hobuse selga ja hakkas peigmehe riiki reisima.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Kui nad tunni aega oliwad ratsutanud, tundis kuningatütar jänu ja ütles oma kammerneitsile: „Astu hobuse seljast maha ja anna mulle peekriga hallikast wett, ma soowiksin heameelega juua.“

„Kui teil janu on“, ütles kammerneitsi kõrgilt, „siis jooge hallikast wett, mina ei taha teie teenija olla.“

Siis tuli kuningatütar suure janu pärast hobuse seljast maha, kumardas hallika äärde ja jõi, sest ta ei tohtinud oma kuldsest peekrist juua. Ta ohkas ainult: „Oh Jumal!“ Seal wastasiwad kolm weretilka: „Kui seda sinu ema teaks, tema süda lõhkeks walu pärast“. Aga kuninga pruut oli alandliku südamega, ei ütelnud midagi ja istus jälle hobuse selga.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Nii ratsutasiwad nad mõned penikoormad edasi, kuid ilm oli soe, päike kõrwetas ja peagi janunes kuningatütar uuesti. Kui nad jälle hallika äärde jõudsiwad, hüüdis ta weel kord kammerneitsile: „Astu hobuse seljast maha ja anna mulle minu kuldpeekriga juua,“ sest ta oli kõik kurjad sõnad ammugi unustanud. Kammerneitsi aga wastas weel uhkemalt: „Kui juua tahate, siis jooge, mina ei taha teie teenija olla“. Seal tuli kuningatütar jälle hobuse seljast maha, kumardas woolawa wee kohale, nuttis ja ütles: „Oh Jumal!“ Ja weretilgad wastasiwad jällegi: „Kui seda sinu ema teaks, tema süda lõhkeks rinnus“. Ja kui nüüd kuningatütar kumargile wee kohal oli ja jõi, kukkus rätik, mille sees kolm weretilka oliwad, tema põuest wälja ja woolaw wesi kandis seda edasi, ilma et ta seda märkas. Kammerneitsi oli seda aga näinud ja rõõmustas, et ta nüüd kuningatütre täiesti oma wõimuse alla sai; sest selleläbi, et kuningapruut weretilgad ära kaotas, oli ta nõrgaks ja wõimetuks jäänud. Kui ta nüüd jälle oma hobuse selga tahtis istuda, kelle nimi Walaada oli, ütles kammerneitsi: „Mina sünnin paremini Walaada selga ja sina pead minu hobuse selga tüma“, ja sellega pidi kuningatütar rahul olema. Siis käsk kammerneitsi tal kuninglikud riided seljast ära wõtta tema halwemad riided selga panda ja wiimaks pidi ta waba taewa all tõotama, et ta sellest kuninga õuel kellegile midagi ei kõnele; kui kuningatütar seda tõotust mitte ei oleks annud, oleks ta sealsamas kohas ära tapetud. Walaada aga nägi seda kõike ja pani tähele.

Kammerneitsi istus nüüd Walaada selga ja õige pruut halwa hobuse selga, ja nii rändasiwad nad edasi kuni wiimaks kuninglikku lossi jõudsiwad. Seal oli nende tulemise üle suur rõõm, kuningapoeg ruttas neile wastu, tõstis kammerneitsi hobuse seljast maha, arwates, et see tema pruut on; teda wiidi auuga trepist üles ja õige pruut pidi alla ukse juurde seisma jääma. Wana kuningas seisis lossi akna juures, kui nad õue sõitsiwad, ja nägi kui peene, ilus ja õrn kuningatütar ise oli; ta läks kuninglikku kotta ja küsis walepruudilt selle järele, kes temaga ühes tuli, kes praegu all õues seista ja kes see olla? „Selle wõtsin ma enesele teele seltsiks ühes; andke minu teenija-tüdrukule midagi tööd, et ta asjata ei laiskle. Wana kuningal ei olnud temale aga ühtegi tööd anda ja ütles: „Seal on mul wäikene poisikene hanekarjas, seda wõib ta aidata“. Poisikese nimi aga oli Jütsikene ja sellega ühes pidi õige kuningapruut hanekarja minema.

Mõne päewa pärast ütles wale pruut noorele kuningale: „Armsam abikaas, ma palun teid, mulle ühte meelehead teha“. — Noor kuningas wastas: „Seda teen ma rõõmuga“. — „Siis laske timukas kutsuda ja sellel hobusel, kellega ma siia ratsutasin, pea otsast ära lüüa, sest et ta mind teel pahandas“. Ta kartis nimelt seda, et hobune kõneleda wõiks, mis ta kuningatütrele teinud. Kui asi nii kaugel oli, et Walaada surema pidi, sai seda ka õige kuningatütar teada, ta lubas hobusetapjale raha anda, kui see temale wäikest meelehead teeks. Linnas oli üks suur pime wõlwialune, mille alt hanetüdruk iga hommiku ja õhtu hanedega läbi pidi minema. Selle pimeda wärawa alla pidi timukas Walaada pea üles naelutama, et kuningatütar teda ometi weel mõne korra näha wõiks. Timuka sulane lubas seda teha, raius Walaada pea otsast maha ja naelutas wärawa alla.

Kui nüüd kuningatütar wara hommikul hanedega wärawa alt läbi läks, ütles ta:

„Waene Walaada, kes sa ripud,“

ja hobuse pea wastas:

„Waene kuninganna, kui sa läksid,
Kui seda sinu ema teaks,
Tema süda lõhkeks rinnas.“

Siis läks kuningatütar waikselt edasi ja ajas haned linnast wälja aasale. Kui ta sinna oli jõudnud, wõttis ta juuksed lahti, need särasiwad nagu kuld ja Jütsikene nägi seda, rõõmustas nende läikest ja tahtis mõnda wälja kiskuda. Seal ütles kuningatütar:

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

„Puhu, puhu, tuulekene,
Wõta Jütsi mütsikene,
Las’ nad kihutawad jooksu,
Kuni saan juuksed sugenud,
Pletid kinni sidunud“.

Seal tuli korraga nii suur tuul, et see Jütsi mütsi peast ära puhus ja ta sellele järele jooksma pidi. Kuni ta jälle tagasi tuli, oli piiga juba juuksed kinni palminud ja poisikene ei saanud neid enam kätte. Selle peale oli Jütsikene pahane ja ei rääkinud temaga sõnagi; nii hoidsiwad nad õhtuni hanesid ja läksiwad siis koju.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Kui nad teisel hommikul pimeda wõlwi alt läbi läksiwad, ütles neitsi:

„Waene Walaada, kes sa ripud,“

Walaada wastas:

„Waene kuninganna, kui sa läksid,
Kui seda sinu ema teaks,
Tema süda lõhkeks rinnas“.

Aasal istus neitsi jälle maha ja hakkas juukseid sugema ja Jütsikene tuli jookstes ja tahtis mõnda tema kuldjuuksetest wälja kiskuda, kuid siis sõnus piiga ruttu eilast salmikut, tuul hakkas jälle puhuma, ajas poisi mütsikese peast kaugele ära, nii et see järele jooksma pidi; kui ta jälle tagasi tuli, oli neitsi ammugi juuksed palminud ja üles sidunud, nii et poiss ühtegi wälja kiskuda ei saanud; nii hoidsiwad nad kuni õhtuni hanesid ja läksiwad siis üheskoos koju.

Seal läks aga Jütsikene wana kuninga ette ja ütles: „Selle tüdrukuga ei taha ma enam kauem üheskoos hanesid hoida“. — „Mispärast mitte?“ küsis wana kuningas. — „Ta wihastab mind terwe päew otsa“. Nüüd käskis wana kuningas temal jutustada, kuidas nad üksteisega läbi saawad. Jütsike kaebas, et tüdruk iga hommiku surnud hobuse peaga rääkiwat, ja siis weel seda, mis wäljas aasal sündiwat, et tuul tema mütsi peast ära puhub ja ta seda kinni püüdma peab.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Wana kuningas käskis tal teisel päewal jälle hanedega wälja aasale minna, kuid tema ise läks hommikul pimeda wärawa taha ja kuulis seal, kuidas hanetüdruk Walaadaga rääkis; siis läks ta neile karjamaale järele ja peitis ennast sinna põesa taha ära. Seal nägi ta nüüd kuidas tüdruk ja poiss hanesid hoidsiwad, kuidas piiga tüki aja pärast maha istus, juuksed lahti wõttis ja kuidas need päikese käes särasiwad. Kohe sõnas ta oma salmikut, mis peale tuulehoog Jütsi mütsikese ära puhus ja poiss sellele järele jooksma pidi, piiga aga suges rahulikult juukseid ja seda nägi wana kuningas kõik pealt. Siis läks ta salaja jälle minema, ja kui hanetüdruk õhtul koju tuli, kutsus ta teda kõrwale ja küsis, mispärast ta kõike nii teeb? „Seda ei tohi ma teile ütelda, ja ei tohi oma häda ka ühegile inimesele kaebada, sest seda olen ma waba taewa all wandunud, kuna ma muidu oma elu oleksin kaotanud“. Kuningas käis temale peale ja ei jätnud rahule, kuid siiski ei awaldanud piiga temale midagi. Siis ütles kuningas: „Kui sa minule ütelda e taha, siis kaeba oma häda sellele raudahjule,“ ja läks ise minema. Seal ronis hanetüdruk ahju, hakkas hädaldama ja kaebama, rääkis kõik oma südame pealt wälja ja ütles: „Siin istun ma nüüd kõigest ilmast mahajäetult ja olen ometi kuningatütar; walelik kammerneitsi sundis mind wägiwaldselt kuninglikka riideid temaga wahetama ja nii sai tema minu asemele kuninga pruudiks, kuna mina ainult hanetüdruk pean olema. Kui seda minu ema teaks, tema süda lõhkeks rinnas“.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Wana kuningas seisis aga wäljas ahju truubi juures ja kuulis kõik, mis kuningatütar rääkis. Siis tuli ta jälle sisse ja käskis neitsil ahjust wälja tulla. Seal pandi talle kuninglikud riided selga, ja näis päris imetegu olema, kui ilus ta nüüd oli. Wana kuningas kutsus oma poja sinna ja ütles et tal walepruut olla, see olla ainult kammerneitsi, tõsine pruut ja kuningatütar aga seiswat siin, ja olla senini hanetüdruk olnud.

Kui noor kuningas tema iludust nägi, oli ta südamest rõõmus ja laskis suure pidusöögi walmistada, millest ta kõiki oma tutwaid ja sõpru osawõtma palus Ülemal laua otsal istus peigmees, kuningatütar ühel pool, kammerneitsi teisel pool kõrwal, kuid kammerneitsi ei tunnud kuningatütart tema hiilgawas ehtes enam ära.

Kui kõik söönud ja joonud ja heas tujus oliwad, andis wana kuningas kammerneitsile mõistatuse üles, mis see ära olla teeninud, kes oma isandat nii ja nii petnud olla, jutustas temale terwe loo ära ja küsis: „Missuguse karistuse on niisugune inimene ära teeninud?“ Siis ütles wale pruut: „See inimene ei ole paremat ära teeninud, kui et teda waadi sisse pistetakse, mis seest terawaid naelu täis on, ja kaks walget hobust peab waadi ette pandama, et need teda linna mööda surnuks weawad.“

„See inimene oled sina“, ütles wana kuningas „sa oled ise enesele karistuse määranud, mille wäärt sa ka oled, ja nii peab sinuga sündima“. Kui karistus täide oli saadetud, pidas noor kuningas oma õige pruudiga pulmad ära ja mõlemad walitsewad oma riiki rahus ja õnnes.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks