Anekarjane - Muinasjutt vendade Grimmide

Ühel rocmcu іе^еі knningaproual oli ilus tütar, kes ühele laugel elawale kuningapojale oli abikaasaks lubatud. Kui laulatus pidi olema ja armastatud laps kaugele riiki pidi reisima, pakkis ema talle palju kallid asju ja ehteid kompsu, nagukuninglik weimewakk peab olemagi. Ta andis tütrele ka neitsi kaasa, kes mõrsja peigmehele pidi ära andma. Kunlbki nendest sai ratsahobuse; kuningatütre hobnne aga oskas rääkida ja ta nimi oli F a lada.

Lahkumise eel lõikas murelik ema enesel weel sõrme sisse, nii et see werd jooksis. Sellest werest laskis ta kolm tilka walge lapikese peale kukkuda, andis need tütrele ja ütles: „Säh, wõta need kaasa; neist on sulle teel kasu.” Selle järele lahkusid nad kurwalt; tütar pistis lapi põue, astus hobuse selga ja läks teele.

Kui nad tund aega olid mtfntanud, ütles ta oma neitsile: „Mine, too mulle karikaga, mis sa minu jaoks kaasa wõtsid, ojast mett; ma tahan juua.” — „Kui Teil janu on,” wastas neitsi „siis astuge ise hobuse seljast maha, laske oja äärde kõhuli ja jooge; mina ei taha Teid enam teenida.”

Ja kuningatütar, kes janu enam kannatada ei fuutnnd, pidi hobuse seljast maha tulema ja, et tal ka oma kuldkarikat ei olnud kõhuli lastes ojast jooma. Sellejuures ohkas ta: „Oh Jumal!” ja kolm weretilka wastasid: „Kui seda sinu ema teaks, ta süda lõhkeks.” Aga kuningatütar oli alandlik ja astus sõnalausumata jälle hobuse selga.

Nõnda ratsutasid nad waikides mõned werstad edasi, ja et päew palaw oli ja päike paistis, siis hakkas pruut uueste janu tundma. Warsti jõudsid nad jõe kaldale ja et kuningatütar oma neitsi turjad kõned juba ära oli unustanud, ütles ta weel kord:

„Astu hobuse seljast maha ja anna mulle mu kuldkarikast zuua.”

Neitsi aga wastas weel kõrgimalt kui enne: „$a juua ta* hate, siis jooge üksi, mina ei taha Teid teenida.”

— ft –

Nüüd tuli kuningatütar jällegi hobuse seljast maha, heitis jõe äärde kõhuli, nuttis ja ohkas nagu ennegi: „Oh Jumal!” ja weretilgad wastasid jälle: „Kui feda sinu ema teaks, lõhkeks ta süda!” Ja et ta seejuures wäga sügawale pidi kummardama, kukkus ta lapp kolme weretilgaga põuest wette ja woolas weega minema, ilma et kuningatütar seda oma kurbtuses oleks tähele pannud. Neitsi aga oli seda küll näinud ja rõõmustas; sest nüüd oli tal pruudi üle woli, sest weretilkade kaotamise tagajärjel oli pruut nõrgaks muutunud, kel kaitset ei olnud.

Kui ta nüüd jälle hobuse selga tahtis astuda, ütles neitsi: „Falada seljas sõidan mina, sina aga sõidad minu hobuse seljas l” Sellejärele käskis ta, kuningatütar ajagu omad kuninglikud riided maha ja pangu tema wiletsamad selga. Wiimaks pidi ta weel wanduma, et ta kuningakojas kõigest sellest midagi ei räägi. Kui ta seda ei oleks lubanud, oleks ta sealsamas ära tapetud. Falada aga nägi seda kõik ja pani kõik ka hoolega tähele.

Neitsi istus nüüd kuningatütre riietes Falada selga ja ku. ningatütar pidi neitsi riietes wiletsama hobuse selga istuma: nõnda läksid nad edasi, kuni wiimaks kuningalossi jõudsid.

Seal walitses nende tuleku üle fuur rõõm; kuningapoeg ruttas neile wastu, tõstis ueitsi hobuse seljast maha, sest ta arwas selle oma Pruudi ole oat, ja saatis ta trepist üles; õige kuningatütar aga Pidi alla seisma jääma.

Wana kuningas seisis akna juures, ja kui ta neiut õues

nägi ja tähele pani, kui peenike wärw ja ilu tal oli, läks ta kuninglikusse tuppa ja küsis walepruudilt, kes see olla, kes temaga ühes tulnud ja nüüd all õues seiswat.

„Selle wõtsin ma enesele teele seltsiks; andke talle midagi

tööd, et ta ei laiskleks,” wastas fee.

Wanal kuningal aga ei olnud mingisugust tööd anda, ei

tulnud ka midagi muud meelde, sellepärast ütles ta:

„Mul on üks wäike poisike, selle nimi on Peeter ja ta

hoiad anesid — seda wõib ta aidata.”

Nõnda pidi õige pruut aitama anesid hoida.

Warsti selle järele ütles walepruut noorele kuningale: „Armas mees, tehke mulle midagi meelehead.” — „Heameelega” wastas kuningas. „Noh, siis kutsuge lihunik ja laske hobusel, kellega ma siia tulin, pea otsast maha raiuda, sest et ta mind teel wäga wihastas.”

Seda ütles ta õieti sellepärast, et hobuse poolt kõige selle üles tunnistamist kartis, mis ta teel oli teinud. Ja tema soow läks sedawõrd täide, et Falada ära tappa lubati; õige kuningatütar sai seda aga kuulda ja lubas lihunikule raha anda, kui ta hobuse pea pimeda wärawa alla kiuni naelutaks, kust ta hommiku! ja õhtul anedega läbi pidi minema, et ta teda sagedaste wõiks näha. Lihunikupoiss oli sellega nõus.

Kui ta nüüd hommikul Peetri seltsis anesid wärawast wälja ajas, ütles ta möödaminnes:

„Oh fa Falada, kes siin ripud l”

Pea wastas:

„Oh fa kuninganna, kes fa kipud
karja; kui fu ema seda teaks,
ei ta süda tõeste wastu peaks!”

Selle peäle läks ta poisi seltsis wälja linna ette, kuhu nad aned karjamaale ajasid. Sinna jõudes istus kuningatütar maha ja tegi oma juuksed lahti. Need olid kullast ja Peetrikene nägi seda, rõõmustas selle üle, et nad särasid, ja tahtis nendest mõnd.: wälja tõmmata. Seal ütles neiu:

„Tuulekene, puhu, puhu,
aja kübar ei tea kuhu,
et peab Peeter plagama,
ja mina saaksin kammida!”

Nüüd tõusis korraga kange tuul ja wiis Peetri kübara peast ära ja hakkas seda ruttu edasi weeretama. Peeter pidi kübarale järele plagama, ja kui ta tagasi jõudis, oli neiu kammimiseqa

juba malmis, nii et poiss juuksest ilma pidi jääma. Selle üle oli poiss pahane ja ei kõnelenud temaga enam,- nad hoidsid aga anesid õhtuni, siis läksid nad koju. — Teisel homniikul, kui nad anesid jälle pimedast wärawast wälja ajasid, ütles neiu’

„Oh sa Falada, kes seal ripud!”

Falada wastas:

„Oh sa kuninganna, kes fa kipud
karja; kui su ema seda teaks,
ei ta süda tõeste wastu peaks \”

Aasal istus ta jälle maha ja hakkas juukseid kammima; klli Peetrikene tema juurde jooksis ja neid rebida tahtis, ütles neiu:

„Tuulekene, puhu, puhu,
aja kübar ei tea kuhu,
et peab Peeter plagama —
ja mina saaksin kammida!”

Ja jälle tõusis tuul ja lükkas Peetril kübara peast maha, nii et ta temale kaua järele pidi jooksma. Kui poiss tagasi tuli, olid neiul juuksed jälle korras, nii et neid keegi enam kätte ei saanud. Ja nad hoidsid õhtuni anesid.

Kui nad aga kodu jõudsid, läks Peeter wana kuninga juurde ja ütles:

„Selle tüdruku seltsis ma anesid enam ei hoia — ta wihastab mind päew otsa!”

Kuningas käskis jutustada, mis ta temale siis õieti teinud, ja poiss jutustas:

„Hommikul ütleb ta wärawa juures hobusepeale:

„Oh fa Falada, kes siin ripud!”

ja pea wastab siis:

„Oh fa kuninganna, kes sa kipud
karja; kui su ema seda teaks,
ei ta süda tõeste wastu peaks!”

Ja edasi jutustas Peeter, mis aasal sündiwat ja tudas ta kübarale pidawat järele jooksma.

Kuningas kastis teda järgmisel päewal ometi weel tüdruku

seltsis karja minna; tema ise aga puges hommikul wara pimeda wärawa taha, ja kui ta kuulis, kudas anekarjane Falada peaga rääkis, läks ta tüdruku järele karjamaale ja peitis enda seal Põõsa warju ära. Seal nägi ta nüüd warsti oma silmadega, kudas tüdruk maha istus ja juuksed lahti tegi. Need särasid wäga. Ja siis kuulis ta ka, kudas neiuke ütles:

„Tuulekene, Puhu, Puhu,
aja kübar ei tea kuhu,
et peab Peeter plagama —
ja mina saaksin kammida!”

Seal tõusis tuulehoog ja wiis Peetri kübara peast ära, nii et poiss kaugele pidi jooksma, kui teda tahtis kätte saada. Waheajal wõis tüdruk rahulikult juukseid kammida ja palmitseda.

Kui kuningas seda kõik sai näinud ja kuulnud, läks ta märkamatalt koju tagasi, ja kui anekarjane-neiu õhtul koju tuli, kutsus ta tema enese juurde ja küsis temalt, miks ta seda kõik teeb.

„Seda ei tohi ma Teile ütelda. Sest mina ei tohi ühelegi

hingele oma häda kurta,” wastas neiu. „Ma olen seda wandunud, sest et ma muidu surma oleksin saanud.”

Kui wäga kuningas teda ka palus, neiu ei ütelnud midagi.

Wiimaks ütles kuningas:

„Noh, kui sa seda mulle ütelda ei taha ega tohi, siis kurda

seal sellele ahjule oma häda.”

Selle järele läks ta ise toast wälja. Neiu aga ronis ahju

luurde, nuttis, ahastas ja kurtis:

„Oh, siin ma istun ja olen kõigest maailmast mahajäetud,

ehk ma küll kuningatütar olen! Minu toaneitsi sundis mind wagiwallaga riideid wahetama; selle järele astus ta ise minu asemele ja mina pean nüüd anesid hoidma. Kui seda minu ema teaks, ta süda lõhkeks walu parast.”

Waheajal seisis wana kuningas wäljas korstna juures ja

kuulis tõik ära, mis tüdruk ütles. Selle järele tuli ta jälle

tuppa ja kutsus neiu ahju juurest ara. Ta laskis talle nüüd kuninglikud riided selga panna ja imestas siis üliwäga, kui ilus ta oli.

Wana kuningas laskis nüüd poja sinna kutsuda ja ütles talle, et ta walepruut ainult toaneitsi olla — õige pruut olla siin see endine anekarjane.

Kui noor kuningas teda nägi, sai ta wäga rõõmsaks ja lastis fuure söömaaja walmistada, millest ta kõik sõbrad ja tuttawad kutsus osa wõtma. Laua ülemises otsas istus peigmees, kuningatütar ühel pool, toaneitsi teisel pool, ja wiimane oli nii pimestatud, et ta anekarjast ta hiilgamas ilus äragi ei tundnud.

Kui nad olid söönud ja joonud, pööras wana kuningas toaneitsi poole, jutustas temale, ilma et nimesid oleks nimetanud, terwe asjaloo ära jn küsis siis, mis nuhtlust küll see inimene ära oleks teeninud, kes kuningat niimoodi on petnud.

Et mitte kahtlust äratada, et ta iseenda tundis süüdlase olewat, ütles walepruut:

„See on wäart, et ta waati pandakse ja waadiga kõrge mäe pealt merde lastakse weereda, kus see kõige sügawam on.”

Nüüd ütles wana kuningas:

„See kurjategija oled sina ja sa andsid enda üle ise otsuse; sulle sündigu, nagu sa ise ütlesid.”

Noor kuningas aga wõttis selle järele õige pruudi omale abikaasaks ja nad walitsesid kaua aega rahus ja õnnes. Ja kui nad ära ei ole surnud, siis elawad nad weel praegu.

Allikas: Laste muinasjutud. II. anne | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis