Punamütsikene - Muinasjutt vendade Grimmide

1 Ükskord elas üks wäga armas laps, keda kõik inimesed armastasiwad, kes teda aga nägiwad. Kõige enam, armastas teda aga tema wanaema. Sagedaste ei teadnud ta, mis ta wäikesele kallikesele pidi andma. Ükskord kinkis ta temale punasest sammetist mütsikese. See müts passis temale wäga hästi, ta ei tahtnud enam muud peakatet kanda kui seda ja sellepärast hakati teda Punamütsikeseks hüüdma. Ühel hommikul ütles ema: „Punamütsikene, wii wanaemale see kook ja pudel weini, tema on haige ja jõuetu; need kosutawad teda. Mine nüüd ruttu, et sa enne sinna saad, kni päikene palawaste paistma hakkab. Ära sa teelt kõrwale mine, sest siis wõikstd sa maha kukkuda ja pudeli katki teha ning wanaema peaks siis ilma weinita sööma. Kui sa tuppa lähed, siis tereta ilusti ja ära hakka igasse nurka wahtima.” „Ma teen kõik, kuda sina õpetad, armas ema,” ütles Punamütsikene ja jättis ema jumalaga. Wanaema elas üksikus metsas, poole tunni tee külast eemal. Kui Punamütsikene metsa jõudis, tuli talle hunt wastu. Laps ei teadnud, et fee wäga tige loom on, sellepärast ei kartnud ta teda ka mitte. „Tere, Punamütsikene!” ütles hunt. — „Tere, tere, hunt!” — „Kuhu sina nii wara lähed. Punamütsikene?” — „Wanaema juurde.” — „Mis sinul põlle sees on?” — „Kook ja weinipudel. Wanaema peab tooli sööma ja weini jooma, et ta tugewamaks saaks.” —

„Kus su wanaema siis elab?” — „Umbes weerandtunni tee siit eemal metsas. Tema maja on kolme suure tamme all. Maja juures on pähklipnu-mets, seda sina jn tead?” ütles Punamütsikene. Hunt mõtles: „See noor, õrn plika oleks õige hea raswane suutäis. Tema maitseb palju parem kui wanaema. Ma pean kawalaste peale hakkama, et neid mõlemid wõiksin nahka panna.” Ta sammus natukese aega Punamütsikese kõrwal; siis ütles ta: „Waata, Punamütsikene, kui kenad lilled siin õitsewad; miks sa tee kõrwale ei lähe neid waatama? Ma nsun, et sa seda ei kuule, kui ilusti linnud laulawad. Sa oled nii tõsise näoga, nagu läheksid sa kooli, ja ometi on metsas ilus, armas, lustiline elu.”

Punamütsikene waatas tee kõrwale. See waade oli tõeste

suurepäraline! Päikesekiired tantsisiwad puude latwade wahel ja kõige kenamad kannid õitsesiwad halja metsa all. Laps mõtles: „Ma wiin wanaemale ilusa lillekimbu, ta on siis wäga rõõmus. Nüüd on weel wara ja mina jõuan õigeks ajaks küll tema junrde.” Siis läks ta tee äärde lillesid noppima. Kui ta ühe lille oli noppinud, arwas ta, et kaugemal ilusamad on, ja läks edasi. Ta sattus ikka paksemasse metsa.

Hunt läks wanaema maja juurde ja loputas ukse peale.

„Kes seal on?” küsis wanaema. „Punamütsikene,” ütles hunt, „mina toon sulle kooki ja weini; tee uks lahti.” — „Wajuta aga ukselingi peale,” ütles wanaema, „mina olen haige ja jõuetu, ega suuda üles tõusta.” Hunt tegi, kuda õpetati. Uks läks lahti ja hunt läks otsekohe ja sõna lausumata wanaema woodi juurde ning neelas ta ära. Siis pani ta wanaema riided omale selga ja tanu pähe, heitis woodisse ja tõmbas woodile eesriide ette.

Punamütsikene otsis aga lillesi. Kui ta niipalju oli korjanud, kui ta kanda suutis, wli talle jälle wanakene meelde ja ta hakkas tema maja poole minema. Sinna jõudes pani ta imeks, et uks pärani lahti oli. Kui ta tuppa astus, oli tema meelest seal kõik imelik ja weider ja ta mõtles: „Oh sina Jumal, mina hakkan siin kartma; muidu wiibin ma ju hea meelega wanaema juures!” Siis ütles ta: „Tere hommikust!” Kuid wastust ta

ei saanud. Ta läks woodi juurde ja tõmbas eesriide eest ära. Wanaema pilutas küll woodis, aga ta tanu oli näo peäl ja ta olek oli wäga weider.

„Aga wanaema,” ütles Punamütsikene, „küll sul on aga

suured kõrwad!” — „On küll, nendega kuulen mina paremine.” — „Wanaema, küll sul on aga suured silmad!” — „Nendega näen mina heaste.” — „Wanaema, küll sinul on suured käed!” — „Nendega wõib sinust paremine kinni haarata.” — „Wanaema, küll sul on aga suur suu.” — „Sellega wõin sind paremine ära murda.” — Kui hunt seda oli öelnud, kargas ta ühe rapsuga woodist wälja ja neelas Punamütsikese ära.

Siis heitis hunt jälle woodisse. Ta jäi magama ja norskas waljuste. Kütt läks majakesest mööda ja mõtles: „Küll wanaema norskab waljuste; mina pean õige waatama minema, mis tal wiga on.” Kui ta tuppa läks ja woodi ette astus, nägi ta, et hunt woodis magas. „Wõi siit leian ma sinu, sa wana patukeha,” ütles kütt, „ma olen sind küll kaua otsinud.” Ta pidi püssi kuke juba ülesse tõmbama, aga siis tuli talle nieelde, et hunt ehk wanaema ära on neelanud ja tema teda weel päästa wõib. Ta ei lasknud hunti maha, waid wõttis käärid ja lõikas magaja hundi kõhu lõhki. >

Oli ta paar ropsu lõiganud, siis nägi ta punast mütsikest.

Ta lõikas weel ja wäikene tüdruk targas hundi kõhust wälja uing hüübis: „Küll ma aga kartsin ja küll oli hundi kohus pime!” Ka wanaema tuli hundi kõhust elawalt wälja, aga ta oli üsna jõuetu ja suutis weel waewalt hingata. Punamütsikene korjas suuri kiwa, need paniwad nad hundi kõhtu. Kui tige loom ärkas, ja metsa tahtis putkata, ei jaksanud ta seda teha. Kiwid oliwad wäga rasked; yunt kukkus maha ja suri.

Koik kolm oliwad rõõmsad. Kütt nülgis hundi naha ära ja läks

koju. Wanaema sõi aga kooki ja jõi weini peale, mis Punamütsike toonud, ja ta kosus ruttu. Punamütsikene aga mõtles: ^Iialgi ei taha ma enam teelt kõrwale minna, kui ema seda on keelanud.” 54 Emand õa Ue.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis