Lauake, kata end! - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ennewanast elas üks rätsepp, sellel oli kolm poega ja üksainus kits. Et kits kõiki oma piimaga toitma pidi, siis söödeti teda ka hästi ja aeti iga päew wälja karjamaale. Seda tegiwad rätsepa pojad kordamisi. Kord ajas wanem poeg kitse kirikuaiale, kus kõige lopsakam rohi kaswas, laskis seal loomal süüa ja ümber hüpata. Õhtul, kui kojumineku aeg oli, küsis ta: „Kits, kas oled täis?“ Kits wastas:

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

„Ma sõin nii täis,
Kui waewalt weel wõis! Mähähä-mäk!“

„Siis tule koju,“ ütles poiss. Ajas kitse lauta ja sidus kinni.

„Noh“, ütles wana rätsepp, „kas kits sai ka hästi süüa?“

„Küllalt“, wastas poeg, „ta sõi nii täis, kui waewalt weel wõis“. Isa tahtis aga ise järele waadata, läks alla lauda juurde, silmas armast loomakest ja küsis: „Kits, kas oled ka küllat täis?“ Kits wastas:

„Kust täis sai minu kõhuke?
Ma kõndsin üle haudade,
Kus puudus toitew rohuke! Mähähä-mäk!“

„Mis ma kuulen!“ hüüdis rätsepp, jooksis tuppa ja ütles poisile: „Sina walelik! Ütlesid, et kits on täis ja oled teda nälgida lasknud?“

Wihaselt tõmbas ta küünarpuu seina pealt ja peksis poisi majast wälja.

Teisel päewal oli järg keskmise poja käes, see otsis aianurga juures hea koha, kus ainult lopsakas rohi kaswas, ja kits sõi kõik puhtaks ära. Õhtul, kui poiss koju tahtis minna, küsis ta: „Kits, kas oled ka täis?“ Kits wastas:

„Ma sõin nii täis,
Kui waewalt weel wõis! Mähähä-mäk!“

„Tule siis koju“, ütles poiss, wõttis kitse nööripidi järele, wiis lauta ja sidus kinni.

„Noh“, ütles wana rätsepp, „kas kits on ka küllalt täis?“

„Muidugi“, wastas poeg, „ta sõi nii täis, kui waewalt weel wõis“. Isa tahtis aga ise järele waadata, läks lauta, silitas oma armast loomakest ja küsis: „Kits, kas oled ka täis?“ Kits wastas:

„Kust täis sai minu kõhuke?
Ma kõndsin üle haudade,
Kus puudus toitew rohuke!“

„Mis ma kuulen!“ hüüdis rätsepp, jooksis tuppa ja ütles poisile: „Sina walelik! Ütled, et kits on täis, kuid oled teda nälgida lasknud?“ ja wihaselt tõmbas ta küünarpuu seina pealt ja peksis poisi majast wälja.

Nüüd tuli järg kolmanda poja kätte, kelle käsi ka mitte paremini ei käinud. Ka teda pekseti tigeda kitse pärast majast wälja.

Nüüd jäi wana rätsepp üksi. Hommikul läks ta alla lauta, silus loomakest ja ütles: „Tule, mu armas kitsekene, ma wiin sind ise karjamaale.“ Ta ajas kitse haljale aasale, kus angerpüstid, karukellad ja muud rohud kaswasiwad, mida kitsed nii heameelega sööwad. „Siin wõid sa ennast kord täis süüa“, ütles ta loomale, ja laskis tal õhtuni süüa. Siis küsis ta: „Kits, kas oled ka täis?“ See wastas:

„Ma sõin nii täis,
Kui waewalt weel wõis! Mähähä-mäk!“

„Siis tule koju“, ütles rätsepp, ajas kitse lauta ja sidus kinni. Kui ta ära läks, pööras ta weel kord ümber ja ütles: „Nüüd oled sa ometi kord täis!“ Kits ei teinud ka temaga paremini ja hüüdis:

„Kust täis sai minu kõhuke?
Ma kõndsin üle haudade,
Kus puudus toitew rohuke!“

Kui rätsepp seda kuulis, ehmatas ta ära ja sai nüüd aru küll, et ta oma kolm poega ilma põhjuseta ära oli ajanud. „Oot’, oot’,“ hüüdis ta wihaselt, „sina tänamata loom, sind ära ajada on weel liig wähe, ma tahan sind eluks ajaks ära märkida, et sa ennast auusate rätseppade seas näidata ei tohi.“ Ruttu jooksis ta tuppa, tõi habemenoa, õerus kitse pea seebiga kokku ja ajas siis nii paljaks nagu oma pihupesa. Ja et küünarpuu selleks liig auus oli, wõttis ta piitsa ja andis kitsele niisuguseid hoopisid, et see hüpades minema jooksis.

Kui rätsepp nüüd päris üksinda oma majas istus, jäi ta wäga kurwaks ja oleks heameelega pojad tagasi kutsunud, aga keegi ei teadnud, kuhu nad oliwad jäänud.

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

Kõige wanem poeg aga oli ühe puusepa juurde õpipoisiks läinud. Seal õppis ta hoolsalt ameti ja kui aeg täis sai, et ta rändama pidi minema, kinkis meister talle weikese lihtsa lauakese, millel aga üks hea omadus oli. Kui keegi lauakese jalge peale seadis ja ütles: „Lauake, kata end!“ siis oli see hea lauake korraga puhta linaga kaetud, seal peal seisis taldrek, selle kõrwal nuga ja kahwel, mitu waagent keedetud ja praetud lihaga, kookisid ja suur klaasi täis punast weini. Noor reisisell rõõmustas ja mõtles: „Sellest on sul eluks ajaks küllalt“, ja rändas rõõmsalt ilmas ümber. Wiimaks tuli tal mõttesse, oma isa juurde tagasi minna. Koju teel jõudis ta ühel õhtul kõrtsi, mis tungil wõeraid reisijaid täis oli; kõik wõtsiwad teda lahkelt wastu ja kutsusid enestega ühes sööma, sest et ta muidu waewalt weel midagi saada wõiwat.

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

„Ei,“ wastas puusepa sell; „seda paari suutäit ei taha ma teie eest ära süüa, parem olge kõik minu külalised.“ Kõik naersiwad ja arwasiwad, et ta nendega nalja teeb. Poiss seadis aga lauakese keset tuba ja ütles: „Lauake, kata end!“ Silmapilgul oli see kõige paremate toitudega kaetud, nagu seda waewalt saada wõis, ja isuärataw lõhn tungis wõerastele armsalt ninasse.

„Hakake sööma, armsad sõbrad“, ütles puusepa sell, ja kui wõerad nägiwad, et kutse lahkest südamest tuli, ei lasknud nad endid kakskorda paluda ja hakkasiwad sööma. Kõrtsiperemees seisis nurgas, waatas pealt, imestas ja mõtles: „niisugust kokka wõiksin ma omas majapidamises wäga hästi tarwitada.“

Puusepp oma seltsilistega sõiwad ja jõiwad hilja ööseni, siis läksiwad kõik magama, ka puusepp heitas woodisse ja seadis oma nõialauakese seina äärde. See ei annud aga kõrtsimehele enam hingerahu. Talle tuli meelde, et tal wana kraami hulgas pea niisamasugune lauakene oli, selle tõi ta tasakesi sinna ja wahetas nõialauakesega ära.

Teisel hommikul tõusis puusepp üles, tasus öömaja eest ära, wõttis wahetatud lauakese selga ja läks minema.

Lõunaks jõudis ta isa juurde, kes teda suure rõõmuga wastu wõttis. „Noh, poeg, mis oled sa ka õppinud?“ küsis ta pojalt. — „Isa, ma olen puusepaks õppinud.“ — „Hea amet,“ wastas wanamees, „kuid, mis oled sa rändamise teekonnalt ka ühes toonud?“ — „Kõige parem, mis ma ühes toonud, on see lauake“. — „Seda ei teinud sa mitte wäga targasti, see on wana ja halb lauake“. — „Aga see on ju lauake, kata end“, wastas poeg. „Kui ma selle püsti sean ja ütlen, lauake kata end, siis on laua peal kohe kõige paremad söögid ja hea wein, mis südant rõõmustab. Armas isa, nüüd kutsu meie sugulased ja sõbrad kokku, nad peawad kõik lauakese pealt söönuks saama“.

Kui seltskond koos oli, seadis puusepp oma lauakese keset tuba ja ütles: „Lauake, kata end!“ Kuid lauake jäi niisama tühjaks kui teinegi laud, kes kõnet ei mõista. Seal märkas waene sell, et lauake ära wahetatud oli, tal oli häbi, et ta oma sugulaste ees kui waletaja pidi seisma. Kõik piduwõerad naersiwad teda wälja ja pidiwad ilma söömata ja joomata koju minema. Isa otsis oma lapid jälle wälja ja tegi rätseppa tööd edasi, poeg läks aga ühe meistri juurde töösse.

Teine rätsepa poeg oli möldri juurde läinud ja selle õpipoisiks hakanud. Kui õppimise aastad mööda oliwad, ütles meister: „Et sa mind auusasti oled teeninud, siis kingin ma sulle ühe iseäralise eesli, see ei wea wankrit ega kanna kottisid“. — „Mis kasu temast siis on?“ küsis noor sell. — „Ta sülitab kulda,“ wastas mölder. „Kui sa teda rätiku peale sead ja ütled: „Briklebrit“, siis pillub see hea loom sulle eest ja tagant kuldtükkisid wälja. — „See on wäga kasulik asi“, ütles sell, tänas meistrit ja läks rändama. Kui tal kunagi raha tarwis oli, ütles ta oma eeslile ainult „Briklebrit“, siis sadas kuldtükka nagu wihma ja temal ei olnud muud waewa, kui neid maast üles korjata. Kuhu ta aga läks, seal oli talle alles kõige parem weel hea küllalt ja mida kallim, seda parem, sest raha oli tal kui raba.

Kui ta mõni aeg ilmas ümber oli rändanud, mõtles ta koju minna. Teel sattus ta sinnasamasse wõerastemajasse, kus tema wennal laud ära wahetati. Ta talutas oma eeslit käekõrwas ja kõrtsimees tahtis looma wastu wõtta ja talli wiia, noor sell aga ütles: „Ärge ennast asjata waewake, oma halli kimli wiin ma ise talli ja seon kinni, sest ma pean teadma, kus ta on“. Kõrtsimehele näitas see weidi iseäralik olema ja ta arwas, et niisugusel, kes oma eesli ise talli wiib, mitte wäga palju hammustada ei ole, kui wõeras aga taskust kaks kuldtükki wälja wõttis ja tal midagi head lauale kanda käskis, siis tegi mees suured silmad, jooksis minema ja otsis kõige paremat mis tal oli lauale.

Pärast söömist küsis wõeras, mis tal wõlgu olla. „Weel kaks kuld tükki“, wastas ahne kõrtsimees. Sell pistis käe taskusse, kuid seal ei olnud midagi, tema kuld oli parajasti otsa saanud.

„Oodake üks silmapilk, kõrtsi peremees“, ütles ta, „ma lähen ainult raha tooma“. Seda üteldes wõtis ta laudlina ühes ja läks wälja. Kõrtsimees ei teadnud, mis arwama pidi, oli aga uudishimulik, läks talle järele, ja et wõeras talli ukse tagast riiwi pani, siis wahtis ta ühest oksaaugust. Wõeras laotas eeslile lina alla ja hüüdis: „Briklebrit“, siis hakkas loom kuldtükka eest ja tagast wälja ajama, et neid nagu wihma maha sadas. „Tuhat ja tuline“, ütles kõrtsi peremees, „niisugune rahakott sünniks minulegi!“ Wõeras maksis oma wõla ära ja heitis magama, kõrtsimees läks aga öösel salaja talli, wiis rahawabrikandi ära ja sidus teise eesli tema asemele.

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

Järgmisel hommikul läks möldri poiss eesliga minema, arwates et see tema kuldeesel oli. Lõuna ajal jõudis ta isa juurde, kes teda nähes rõõmustas ja heameelega oma juurde jättis. „Mis on sinust ka saanud, mu poeg?“ küsis wanamees. — „Mölder, armas isa,“ wastas poeg. — „Mis tõid sa oma teekonnalt ka ühes?“ — „Ei muud midagi, kui ühe eesli“. — „Eeslid on siin küllalt“, ütles isa, „hea kits oleks mulle armsam olnud“. — „Jah“, wastas poeg, „see ei ole aga sugugi mõni lihtne eesel, waid kuldeesel, kui ma ütlen „Briklebrit“, siis sülitab see hea loom terwe rätiku täie kuldtükka. Kutsu aga kõik sugulased kokku, ma teen nad kõik rikasteks inimesteks“. — „Seeon mulle wäga meeltmööda,“ ütles rätsepp, „siis ei tarwitse ma ennast enam nõelumisega waewata.“ Wanamees hüppas üles ja kutsus kõik sugulased kokku.

Niipea kui kõik koos oliwad, laotas mölder rätiku maha ja tõi eesli tuppa. „Nüüd pange tähele“, ütles ta ja hüüdis: „Briklebrit“, kuid need ei olnud sugugi kuldtükid, mis mahakukkusiwad, ja näha oli, et see loom kunstist midagi ei mõistnud. Siis ehmatas waene möldri poiss ära ja sai aru, et teda petetud oli. Ta palus oma sugulastelt andeks ja need läksiwad niisama waeselt koju, kui nad tulnud oliwad. Ei jäänud muud nõu üle, kui rätsepp pidi jälle õmblema hakkama ja poeg läks möldri juurde poisiks.

Kolmas wend oli treiali juurde õppima läinud, ja et see kaunis kunstlik käsitöö on, pidi ta kõige kauem õppima. Tema wennad aga andsiwad talle kirja läbi teada, kui pahaste nende käsi oli käinud ja kuidas kõrtsi peremees nende kallid kingitused ära oli wõtnud. Kui treial wälja oli õppinud ja rändama pidi minema, siis kinkis meister talle hea teenistuse eest ühe koti ja ütles: „Koti sees on kaigas.“ — „Hea küll“, ütles poiss, „koti wõin ma kaela riputada, aga mis jaoks on kaigas seal sees, see teeb teda ainult raskeks“. — „Seda ütlen ma sulle kohe“, wastas meister, „kui keegi sulle pahandust on teinud, siis ütle ainult: „Kaigas kotist!“ siis hüppab kaigas kotist wälja inimeste sekka ja tantsib neil nii rõõmsalt selja peal, et nad endid kaheksa päewa paigast liigutada ei saa; ja enne ei jäta ta järele, kuni sa hüüad: „Kaigas kotti!“

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

Treiali sell tänas meistrit, riputas koti kaela, ja kui keegi talle liiga tegi, siis hüüdis ta ainult: „Kaigas kotist“, ja kohe kargas kaigas wälja ja klopis pahategijatel kuued tolmust puhtaks; see läks kõik wäga kärmesti, ja enne kui keegi märkas, oligi karistus tal käes.

Noor treiali sell jõudis õhtu eel sinnasamasse kõrtsi, kus tema wendadelt nende kingitused ära oliwad wõetud. Ta pani ranitse oma ette laua peale ja hakkas jutustama, mis ta ilmas iseäralist oli näinud.

„Jah“, kõneles ta, „mõni leiab enesele ilmas küll „lauake kata end“ ja „kuldeesli“ ehk sedasarnast; kõik wäga head asjad, mida ka minagi ära ei põlgaks, aga mis on see kõik selle waranduse wastu, mis mina enesele wõitnud olen ja siin kotis enesega ühes kannan.“

Ahne kõrtsimees teritas kõrwu. „Mis peaks see küll olema?“ mõtles ta, „kott on wististi ainult kalliskiwidega täidetud; seda peaksin ma ka weel kätte saama, sest kõiki häid asju on kolm“.

Kui kõik magama läksiwad, sirutas ka treial ennast pingi peale pikali ja pani koti pea alla. Kui kõrtsimees arwas, et ta raskesti magama oli jäänud, hiilis ta tasakesi juurde ja kiskus ettewaatlikult koti-sangast, et seda ära tõmmata ja teist asemele panda. Treial oli seda aga juba oodanud. Kui kõrtsimees parajasti kaunis julgesti kotti kiskus, hüüdis ta: „Kaigas kotist!“ Silmapilk kargas kaigas kotist wälja ja nüpeldas kõrtsimeest kuni ta siniseid ja kollaseid plekkisid täis oli. Waene mees karjus meeleheitlikult, kuid mida hullemini ta karjus. seda tugewamini lõi kaigas tema seljas takti sinna juurde, kuni mees wiimaks jõuetult maha langes.

Nüüd ütles treial: „Kui sa „lauake, kata end“ ja „kuldeeslit“ mitte kohe wälja ei too, siis peab tants sellesama takti järele uuesti algama.“

„Ei, ei“, hüüdis kõrtsimees hädaldades, „ma annan heameelega kõik jälle tagasi, laske ainult see äraneetud kaigas jälle kotti tagasi ronida“.

„Olgu siis pealegi“, ütles treial, „ma tahan sulle armu anda, kuid hoia, et sa enam kedagi ei peta!“ Siis hüüdis ta: „Kaigas kotti!“ ja jättis mehe rahule.

Teisel hommikul läks treial ühes nõia-lauakese ja „kuldeesliga“ koju oma isa juurde. Rätsepp rõõmustas, kui teda nägi ja küsis ka temalt, mis ta wõersil õppinud olla.

„Armas isa“, wastas poeg, „mina õppisin treialiks“.

„See on kunstirikas käsitöö“, ütles isa, „kuid mis oled sa oma teekonnalt ka ühes toonud?“

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

„Wäga kalli asja, armas isa“, wastas poeg, „ühe kaika koti sees“.

„Mis?“ hüüdis isa, „ühe kaika? See on alles wäärt-asi! Seda wõib ju iga puu küljest lõigata“.

„Aga niisugust mitte, isa, sest kui ma ütlen: „Kaigas kotist“, siis kargab kaigas wälja ja tantsib selle seljas, kes mulle liiga teeb, õige paha tantsu ja ei jäta enne järele, kuni mees maha langeb ja armu palub. Waata, selle kaikaga olen ma „lauake, kata end“ ja „kuldeesli“ jälle tagasi wõitnud, mida ahne kõrtsimees mu wendadelt ära oli wõtnud. Nüüd lase mõlemad siia tulla ja kutsu kõik sugulased kokku, ma tahan neid sööta ja joota ja nende taskud ka kullaga täita“.

Wana rätsepp ei tahtnud küll poja juttu õieti uskuda, kutsus aga siisgi kõik sugulased kokku. Seal laotas treial rätiku maha, tõi kuldeesli sisse ja ütles wennale: „Armas wend, kõnele sina eesliga!“

Möldripoiss hüüdis: „Briklebrit“ ja silmapilgul hakkasiwad kuldtükid rätiku peale weerema, nagu oleks wihma sadanud ja eesel ei jätnud enne järele, kuni kõigil nii palju oli, et enam kanda ei jõudnud.

Pilt: Georg Mühlberg (1863-1925)

Siis tõi treial lauakese wälja ja ütles keskmisele wennale: „Armas wend, kõnele sina lauakesega!“

Ja waewalt oli puusepp „lauake, kata end“ hüüdnud, siis oli see juba kõiksuguste söökide ja jookidega rikkalikult kaetud. Seal peeti siis pidulikku sööma-aega, nagu seda rätsepa majas weel juhtunud ei olnud, ja kõik suguselts jäi kuni hilja ööseni kokku, oliwad kõik rõõmsad ja õnnelikud.

Rätsepp pani nõela ja niidi, küünarpuu ja pressraua kappi ja elas oma kolme pojaga rõõmsalt ja lõbusalt kuni oma õndsa otsani.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks