Kolm wenda - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kord elas üks mees, sellel oli kolm poega, kuid warandust ei olnud tal muud midagi kui maja, milles ta elas. Igaüks poegadest oleks maja pärast isa surma enesele saada tahtnud, see aga armastas ühte niisama palju kui teist, ja ei teadnud kellele maja pärandada, ära müüa ei raatsinud ta maja ka mitte, sest et see tema esiwanematelt oli, muidu oleks ta raha poegade wahel ära jaotanud. Seal tuli talle wiimaks hea nõu meelde ja ta ütles poegadele: „Minge laia maailma ja õppige igaüks mingit käsitööd, kui teie siis tagasi tulete, kes kõige parema meistritöö teeb, see saab maja.“

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Sellega oliwad ka pojad rahul. Kõige wanem tahtis sepaks, teine habemeajajaks ja kolmas wehkijaks õppida. Siis määrasiwad nad aja kindlaks, kus nad jälle kõik koju pidiwad tulema, ja läksiwad minema. Juhtus ka, et igaüks hea meistri leidis, kus midagi põhjalikult õppida wõis. Sepp pidi kuninga hobuseid rautama ja mõtles: „nüüd oled sa täielik meister ja pärandad isa maja.“ Habameajaja lõikas ka ainult suurtsugu herrade juukseid ja ajas habemeid ja mõtles, et maja juba tema päralt on. Wehkija meister sai nii mõnegi hoobi, kuid pigistas hambad kokku, ei lasknud oma tuju rikkuda ja mõtles iseeneses: „kui sa igat mõegahoopi kardad, siis ei päranda sa ialgi maja.“

Kui määratud aeg kätte jõudis, tuliwad kõik isa juurde kokku. Nad ei teadnud aga mitte, kuidas juhtumist leida, et oma kunsti näidata, istusiwad üheskoos ja pidasiwad nõu. Kui nad nii nõupidades istusiwad, tuli korraga jänes üle põllu jookstes.

„Oho“, ütles habemeajaja, „see tuleb nagu kutsutud“, wõttis wahupoti ja seebi, wahutas kuni jänes lähedale tuli, ja jooksu peal wõidis ta jänese habeme seebiga ja ajas siis puhtaks, ilma et sisse oleks lõiganud.

„See on minu meele järele,“ ütles isa, „kui teised wähem osawad on, siis jääb maja sinule.“

Ei kestnud kaua, siis tuli üks sõiduriist ajades lähemale. „Nüüd pead nägema, isa, mis mina wõin,“ ütles hobuserautaja, jooksis wankrile järele, kiskus hobusel kõik neli rauda alt ära ja lõi jooksu peal jälle neli uut rauda alla.

„Sina teed oma asja niisama hästi, kui sinu wend,“ ütles isa, „nüüd ei tea ma, kellele maja pean andma“.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Seal ütles kolmas poeg: „Isa, lase ka minul oma osawust näidata,“ ja et parajasti wihma sadama hakkas, tõmbas ta oma mõega wälja ja wehkles sellega pea kohal nii osawasti, et mitte wihmapiiskagi tema peale ei langenud; kui wihma ikka rohkem sadama hakkas ja wiimaks nagu pangega maha kallas, wehkis ta mõegaga ikka rutemini ja jäi siiski nii kuiwaks, nagu istuks ta katuse all. Kui isa seda nägi, imestas ta wäga ja ütles: „Sina oled kõige parema meistritöö teinud, maja on sinu.“

Teised wennad oliwad sellega rahul, nagu enne tõotanud, ja et nad üksteist armastasiwad, jäiwad kõik isa majasse elama ja tegiwad oma tööd. Et kõik oma tööd hästi mõistsiwad, siis teenisiwad nad palju raha. Nii elasiwad nad üheskoos kuni wanaks läksiwad ja kui üks wend haigeks jäi ja ära suri, kurwastasiwad teised nii wäga selle üle, et ka nemad haigeks jäiwad ja peagi ära suriwad. Ja et nad üksteist nii wäga oliwad armastanud, siis maeti neid kõiki ühte hauda.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks