Kolm wenda - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kord elas üks mees, sellel oli kolm poega, kuid warandust ei olnud tal muud midagi kui maja, milles ta elas. Igaüks poegadest oleks maja pärast isa surma enesele saada tahtnud, see aga armastas ühte niisama palju kui teist, ja ei teadnud kellele maja pärandada, ära müüa ei raatsinud ta maja ka mitte, sest et see tema esiwanematelt oli, muidu oleks ta raha poegade wahel ära jaotanud. Seal tuli talle wiimaks hea nõu meelde ja ta ütles poegadele: „Minge laia maailma ja õppige igaüks mingit käsitööd, kui teie siis tagasi tulete, kes kõige parema meistritöö teeb, see saab maja.“ Sellega oliwad ka pojad rahul. Kõige wanem tahtis sepaks, teine habemeajajaks ja kolmas wehkijaks õppida. Siis määrasiwad nad aja kindlaks, kus nad jälle kõik koju pidiwad tulema, ja läksiwad minema. Juhtus ka, et igaüks hea meistri leidis, kus midagi põhjalikult õp pida wõis. Sepp pidi kuninga hobuseid rautama ja mõt les: „nüüd oled sa täielik meister ja pärandad isa maja.” Habameajaja lõikas ka ainult suurtsugu herrade juukseid ja ajas habemeid ja mõtles, et maja juba tema päralt on. Wehkija meister sai nii mõnegi hoobi, kuid pigistas ham bad kokku, ei lasknud oma tuju rikkuda ja mõtles ise eneses: „kui sa igat mõegahoopi kardad, siis ei paranda sa ialgi maja.“ Kui määratud aeg kätte jõudis, tuliwad kõik isa juurde kokku. Nad ei teadnud aga mitte, kuidas juhtu mist leida, et oma kunsti näidata, istusiwad üheskoos

ja pidasiwad nõu. Kui nad nii nõupidades istusiwad, tuli korraga jänes üle põllu jookstes. „Oho“, ütles habemeajaja, „see tuleb nagu kutsutud”, wõttis wahupoti ja seebi, wahutas kuni jänes lähedale tuli, ja jooksu pea! wõidis ta jänese habeme seebiga ja ajas siis puhtaks, ilma et sisse oleks lõiganud. „See on minu meele järele,” ütles isa, „kui teised wähern osawad on, siis jääb maja sinule.” Ei kestnud kaua, siis tuli üks sõiduriist ajades lä hemale. „Nüüd pead nägema, isa, mis mina wõin,” ütles hobuserautaja, jooksis wankrile järele, kiskus ho busel kõik neli rauda alt ära ja lõi jooksu peal jälle neli uut rauda alla. „Sina teed oma asja niisama hästi, kui sinu wend,” ütles isa, „nüüd ei tea ma, kellele maja pean andma”. Seal ütles kolmas poeg: „Isa, lase ka minul oma osawust näidata,” ja et parajasti wihma sadama hakkas, tõmbas ta oma moega wälja ja wehkles sellega pea ko hal nii osawasti, et mitte wihmapiiskagi tema peale ei langenud; kui wihma ikka rohkem sadama hakkas ja wiimaks nagu pangega maha kallas, wehkis ta mõegaga ikka rutemini ja jäi siiski nii kuiwaks, nagu istuks ta katuse all. Kui isa seda nägi, imestas ta wäga ja ütles: „Sina oled kõige parema meistritöö teinud, maja on sinu.“ Teised wennad oiiwad sellega rahul, nagu enne tõotanud, ja et nad üksteist armastasiwad, jäiwad kõik isa majasse elama ja tegiwad oma tööd. Et kõik oma tööd hästi mõistsiwad, siis teenisiwad nad palju raha. Nii elasiwad nad üheskoos kuni wanaks läksiwad ja kui üks wend haigeks jäi ja ära suri, kurwastasiwad teised nii wäga selle üle, et ka nemad haigeks jäiwad ja peagi ära suriwad. Ja et nad üksteist nii wäga oiiwad armas tanud, siis maeti neid kõiki ühte hauda.

Allikas: Muinasjutud lastele | Tõlkija: Otto Grossschmidt | Kivike tekstistus. Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks