Kuus luila - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ükskord läks üks kunningas omma teenridega jahhi peale, ja eksis wimaks ühte suurte metsa ärra. Temma hulkus senna ja tcnna, agga ei oskanud ennam metsast wälja tulla, ward läks ikka süggawamale sisse. Wimaks näggi ta üht wannat naesekonksi, mis justament nago üks tulleraud wäljanäggi; agga scsamma wanna purro olli üks nõid. Kunningas läks temma jure ja ütles talle: “Wannake, õlle nenda hea, ja juhhata mulle teed, ma ollen ärraeksinud.” “Kül ikka,” ütles wanna, “agga ommetipeadommalt poolt ka sedda teggema, mis minna tah- sa mulle

han; kui minna sind mitte ei juhhata, siis ma ütlen sulle, kas hulgo woi kümme aastat siin metsas, agga wälja sa ei sa.” Kui kunningas ta “sedda tehha, kui ta tedda agga wälja aitaks.näggi, et ta middagi ei woinud parrata, lubbas

Wannake ütles talle: »Minnul on üks õige illus tüttar, ja kui sa sedda omma prouaks wöttad, siis tahhan ma sind metsast wälja aidata. Nüüd wöttis wanna temma käest kinni ja wiis tedda omma maiasse omma tütre jure. Kunningas näggi sedda noort tüttarlast ja tossi olli kül, mis wannake olli üttelnud, sest illus olli ta tüttar küllalt, agga ommeti ei woinud kunningas tedda suggugi sallida; agga mis tehha? kui ta tedda

mitte ei õlleks wötnud, siis õlleks La omma ello kautanud, muud middagi, wötta agga kinni, panne hobbose selga ja käi eddasi. Wanna äm juhhatas tedda nüüd jälle oige te peale ja jubba kolmandamal päwal peti kunninga maias pul mad. — Kunningas ei olnud mitte ennam poismees, Waid ta olli lesk, ja essimessest prouast olli ta! ka seitse last, kuus poega ja üks tütreke ja neid armastas kunningas kui omma hinge.Agga Lemma olli sedda luggu jo saggedaste

mailmas näinud, et teine naene essimesse naese lapsi ni samma armastab, kui issa part emmapardi poegi. Ta kartis, et Lemma armsa laste käsfl ehk wimaks nisamma saab käima, sepärrast satis ta neid ühte metsa ühhe õige illusa lossi peale ellama. Õige saggedaste käis La neid seal watamas, sest La armastas neid ülle wägga. Wimaks hakkas ta Proua märkama ja mõtlema, et mis assi se ommeti on ja mis ta ikka seal käib. Ta andis omma teenridele hulga rahha künni nad wimaks talle sedda keik juttustasid. Nüüd mõtles ta neid ükskord ommeti ka watama minna, agga ta mõtte ei olnud neile mitte onne sowida, waid mõtles neid omma nöidusse läbbi, mis ta omma emma käest olli õppinud, ärrarikkuda. Ta õmbles neile igga ühhe jaust ühhe särgi ja weddas,, senna sisse ka ommad nöidusse wiggurid. Ükskord, kui kunningas koddust ärra olli, läks ta sedda salla teed möda,

mis teenrid talle näitstd, senna lossi peale. Kui need kuus wenda tedda näggid tuppa astuwad, jooksid nad talle wasto, sest nad mõtlesid, et se nende armas issake piddi ollema. Nüüd wiskas ta neil iggaühhcl ühhe särgikesse selga ja need kuus wenda said keik luigaks ja lendasid üks teise järrele aknast wälja. Nüüd läks kunninga proua jälle koddo ja olli römus et ta omma kassolastest olli lahti sanud. Agga se tüdrukuke ei jooksnud tal mitte wasto ja sel ei sündinud ka ühtigi kahjo, sest ta kassoemma ei leidnud tedda mitte kätte. Teisel päwal tulli kunningas jälle omma lätsi watama, agga ta ei leidnud nüüd ennam muud kui omma tüttart üksi. Ta küssis temma käest: „Kus sinno wennad on jänud?” “Oh armas issake!” ütles tüdruk, „nad on keik ärraläinud ja mind üksi jätnud.» Ta jutlustas nüüd keik, kuidas ta wennad nago luiged aknast on wäljalennanud ja näitis omma issale ka weel need sulled, mis nad mahha ollid poetanud. Kunningas eh matas ja nuttis kibbedaste omma armsa laste pärrast, agga ei teadnud mitte, et ta omma kurn proua sedda olli teinud. Ta kartis nüüd, ehk wast ta tütrekessel ka õnnetus juhtub ja tahtis tedda sealt ärra wia. Agga se tüdrukuke kartis omma kassoemma kui tuld ja pällus sepärrast omma issa, et ta tedda senni kui teise hommikuni weel piddi senna jätma. Issa leppis järrele ja ta jäi nüüd senna. — Teisel hommikul, kui ta

ülles ärkas, wöttis La nõuks omma wennakesst tagga-otsima minna. Ta läks nüüd ühte pakso metsa, ja käis nüüd ikka eddasi senna pole, kuhho ta ommad wennad näggi lendawad. Kaks ööd ja kaks päwa aega reisis ta nüüd ühte puhko ja leidis siis wimaks ühhe pimmeda metsa seest ühhe weikesse maiakesse, ja läks senna sisse. Selle maia sees ollid kuus wodid, agga temma ei jul genud mitte nende sisse heita, waid tikkus ühhe wodi alla ja tahtis seal omma wässimusthata. Agga weel ei olnud unni temma peale puhwoimust sanud, kui ta üht suurt kohhinat wäljas kulis, ja näggi ka kuus luika korraga sisse lendawad. Kui nad kuus keik sea! toas ollid, sop* potasid nad omma tiwadega ja luiga sulled lan gesid ühhes nahhaga nende seljast mahba ja nad ollid jälle needsammad kuus wendo. Õdde tun dis ommad wennad kohhe ärra ja tikkus wodi alt wälja, ja terretas neid silma weega. Suur rööm olli öel ja nisamma suur room olli ka jälle wendadel, kui nad jälle üksteisega kokko said, agga se rööm ei wöinud mitte kaua kesta, ja need wennad ütlesid omma õele: »Seie ei woi sa mitte kauaks jäda, sest se on üks rööwli maia, ja kui nad koddo tullewad, siis tappawad nad sind ärra.” Tüdrukuke ütles: »Kas teie ei woi mind mitte nende eest hoida?” Wennad wastasid: »Meie ei woi mitte kauaks seie jäda, werand tundi olleme meie igga öhto innimessed

ja siis same meie jälle luigaks ja peame ärralendama.” Kui nüüd ödde kulis et ta wennad jälle piddid luigaks sama, nuttis ta halledaste ja ütles: “Kas teie ci woiks mitte ärrapeastetud sada?” Wennad wastafid: »Meie woime kül ärrapeastetud sada, agga se on wägga raske ja maksab paljo waewa? Sinna peab kuus särki metsa rohhust kudduma, ja ei pea kuel aastal mitte üks sanna räkima, egga mitte üks su täis naeratama, kui sa sedda juhtud teggema siis on keik waew tühja läinud ja meie ei woi ilmas ennam ärrapeastetud sada.” Kui nad nenda räkisid, olli üks werand tundi jubba möda, ja keik kuus wcnda said jälle luigaks, ja lendasid aknast wälja. nade ärrapeastmisseksNüüd wöttis se tüdrukuke sedda rasket tükki ette- ette, omma wenwötta. Ta läks sest maiast wälja ja jälle pimmeda metsa sisse, istus ühhe pu jure peale mahha ja jäi seks öseks senna. Teisel hommi ku! olli ta essimenne tenistus warsi se, et ta rohto hakkas otsima ja särki õmblema.Kui ta nüüd jo hulk aega seal metsas olli olnud, ilma et ta üht innimesse hinge õlleks nähha sanud, sündis siis ükskord, et selle ma kunningas wälja läks jahhi peale, ja juhtus ka senna sure metsa tullema, kus se waene tüttarlaps särkisid õmbles. Jahhikoerad juhtusid koggematta temma jälgede peale ja tullid haukudes

temma pole, ja ta pöggenes ühhe sure pu otsa, agga õppinud koerad jäid pu alla, lemma peale, kui ühhe orrawakesse peale haukuma, kuuni wimaks jöögrid ka senna tullid. Nad waatsid ülles pole ja näggid sedda Lüttarlast seal pu otsas istuwad ja ütlesid talle: Tulle mahha, ärra karda, meie ei tahha sulle ühtegi kahjo tehha.” Agga temma ei wastanud neile sannagi, waid rapputas agga omma pead. Kui nad ikka Lemma peale käisid ja tedda mahha kut susid, wöttis ta omma sörmusse sõrmest ja wiskas mahha nende kätte ja mõtles, et nad tedda nüüd rahhule jätkaksid. Agga nad pallusid tedda

ikka weel et ta mahha tulleks. Nüüd wiskas tüdrukuke omma wö nende kätte ja kui segi weel ei aitnud, siis jälle ommad sukkapaelad. Agga jöögrid ei sanud ka sestki weel mitte täis; nad ronnisid ülles pu otsa ja töid tedda mahha ja

wisid tedda kunninga Nüüd katsus kunningasjure. jälle omma õnne ja pudis ühhe ja teise kele järrele Lemmaga räkida, agga ta ei lausnud mitte üht ainust sauna. Se tüttarlaps olli agga wägga itlus ja kunningas hakkas tedda armastama. Ta wöttis tedda omma hobbose selga ja wiis tedda omma lossi peale. Seal laskis ta temmale kunninglikkud rided tehha, ja nüüd olli La ni illus kui üks ingel, agga ta teists wait kui üks tum, ja ei räkinud mitte üks sauna. Temma ellowisid ja kom

bed ollid nt toist parrast ja armsad, et nad funningast warst ärratooitstd ja monne pätoa par rast kihlas kunningas ennast Lemmaga. Agga kunningal olli üks turri emma, kes selle tüdrukukessega snggu rahhul ei olnud. Ommeti ei holind kunningas sest middagi, ja laskis ennast Lemmaga laulatada. Aasta parrast sai noor kunninga proua ühhe lapsokessega käima peale, ja kui se lapsoke ilmale tulli, wöLtis se turri kunninga emma tedda ärra ja kaebas nüüd kunningale, et ta häbbcmatta proua lapsokest on ärrahukkanud. Agga kunningas ei usknud sedda mitte, sest La teadis ja tundis tedda, et ta üks jummalakartlik innimenne olli. Kui La nüüd jälle ühhe lapsokesse ilmale töi, Leggi La turri äm sedda samma jälle, agga ommeLi ei usknud kunningas tedda, toaid ütles agga: « Kui ta räkida mõistaks, kül ta siis ennese eest kostaks ja ma artoan, et siis teis turri tö atowalikkuks saaks. Kui nüüd kolmas kord jälle nenda olli sündinud, läks kunningas Lemma jure ja LahLis küssida, kas se teis õige õlleks, mis Lemma peale kaewati, agga ta ei lausnud sannagi, toaid õmbles agga ühtepuhko neid särkisid. Nüüd olli ka kunninga kannatus otsas, andis tedda kohto alla

et Lemma peale piddi kohhut moistetama ja kohhus mõistis, et La piddi tulles ärrapölletud sama. — Se pääw jõudis nüüd kätte, mil tedda piddi ärrahukkaLama, agga sesamma päato olli

se wiimne pääw kus ta mitte räkida ei woinud ja need kuus särki ollid ka jo Malmis, kui agga ühhel pudus weel teine käis. Nüüd läks ta omma pukuhja peale ja wöttis need särgid omma käe peale. Kui nüüd parrajaste tuld pöllema panti, matis kunninga proua omma tagga selja ja näggi need kuus luika ennese jure lendawad. Nad lendasid ka keik ümberringi temma jure pu kuhja peal nenda et ta iggaühhele ühhe särgikesse peale wois missata, ja sellesamma kor raga saddasid nende sulled seljast mahha ja keik kuus prisket noort menda seisid temma jures ja ollid nüüd omma luiga seisussest peastetud, muud kui agga keigenoremal wennal, kes selle ühhe käissega särgi sai, olli teise käe assemel üks luiga tiib. Kunninga proua astus nüüd pukuhja pealt mahha, läks omma abbikasa jure, kes koggoni ärraehmatand olli, ja ütles lemmale: «-Ar mas abbikaas! nüüd woin minna räkida ja nüüd tahhan ma ennese eest seista.« Ta räkis nüüd keik, kuidas manna kunninga emma lapsed olli temma käest ärrawötnud. Kui nüüd manna äm näggi et keik jo awwalikkuks olli sanud, laskis ta need kolm lapsokest jälle tua, agga issi Piddi ta pu kuhja otsa ronnima soja kätte kirpusid hirmutama.omma kue wennaga ellasid kaua aega üht önne- — Kunningas ja kunninga proua

likko ja rahholist ello. — Kes mitte ei tahha uskuda, se rnaksko rubla wälja!

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks