Kuldlapsed - Muinasjutt vendade Grimmide

Elasid kord vaene mees ja vaene naine, kellel polnud midagi muud peale väikese hurtsiku, ja nad toitusid kaladest ning elasid peost suhu. Aga juhtus, et kui mees ühel päeval vee ääres istus ja võrgu välja tõmbas, oli võrgus kala, kes oli üleni kullast. Kui mees kala imestunult silmitses, hakkas see rääkima ja ütles: „Kuule, kulla mees, kui sa mu vette tagasi viskad, muudan su väikese hurtsiku toredaks lossiks.” Kalur vastas: „Mis kasu on mul lossist, kui mul pole midagi süüa?” Kuldkalake lisas: „Ka selle eest on hoolt kantud. Lossis asub kapp, kui sa selle avad, seisavad seal vaagnad kõige meeldivamate toitudega, neid on nii palju kui süda igatseb.” „Kui see nii on,” ütles mees, „siis võin teha sulle seda meelehead.” „See on nii,” ütles kala, „aga ainult sel tingimusel, et sa ei avalda ühelegi inimesele, kes see ka ei oleks, kust su õnn tuli. Mainid sa seda ka ainukese sõnaga, on kõik otsas.” Nüüd viskas mees kummalise kala vette tagasi ja läks koju. Seal, kus enne oli seisnud ta hurtsik, seisis nüüd suur loss. Ta silmitses seda viivu, astus siis sisse ja nägi oma naist imeilusad riided seljas istumas toredas toas. Naine oli rõõmus ja ütles: „Mees, kust see kõik korraga tuli? See meeldib mulle väga.” „Jah,” ütles mees, „see meeldib ka mulle, aga mul on kõht tühi. Anna mulle midagi süüa.” Naine vastas: „Mul ei ole midagi ega tea ka uues majas midagi olevat.” „Pole viga,” ütles mees. „Näen seal suurt kappi, ava see.” Kui naine kapiukse avas, nägi ta seal kooke, liha, puuvilja, veini, ja kõik naeratas talle isuäratavalt vastu. Siis hüüdis naine väga rõõmsalt: „Süda, mis ihkad sa veel!” Mees ja naine istusid lauda, sõid ja jõid koos. Kui nad olid söönud, küsis naine: „Aga, mees, kust tuleb kõik see rikkus?” „Ah,” vastas mees, „parem ära päri, ma ei tohi sulle seda ütelda. Kui ma seda kellelegi avaldan, siis pöörab õnn meile selja.” „Hästi,” ütles naine. „Kui ma ei tohi seda teada, siis ma ei tahagi teada.” Aga ta ei mõelnud seda tõsiselt ja ta ei saanud päeval ega ööl rahu. Ja ta piinas ning kiusas meest niikaua, kuni selle kannatus katkes ja ta ütles, et see kõik tuleb ühelt kummaliselt kuldselt kalakeselt, kelle ta oli püüdnud ja selle kõige eest jälle vabaks lasknud. Nii kui mees seda oli öelnud, kadus ilus loss koos kapiga otsemaid ja nad istusid jälle vanas kalurionnis. Mees pidi hakkama uuesti kalastama. Aga õnn tahtis, et ta veel kord kuldse kalakese välja tõmbas. „Kuule,” ütles kala, „kui sa viskad mu vette tagasi, siis annan ma sulle veel kord lossi koos toidukapiga. Ole ainult kindel ja ära reeda, kellelt sa selle said, muidu kaotad jälle kõik.” „Küll ma juba sellest hoidun,” vastas kalur ja viskas kala vette. Kodus oli nüüd jälle endine toredus ja naine rõõmustas õnne üle. Aga uudishimu ei andnud talle ikkagi rahu, paari päeva pärast küsis ta jälle, kuidas see oli juhtunud ja kuidas mees sellega hakkama oli saanud. Mees vaikis mõne aja, viimaks aga vihastas naine teda nii, et ta pahvatas saladuse välja. Samal silmapilgul kadus loss ja nad istusid jälle vanas hurtsikus. „Said nüüd,” ütles mees. „Nüüd tuleb jälle nälga kannatada.” „Ah,” ütles naine, „ma parem ei tahagi rikkust, kui ma ei tea, kellelt see tuleb. Mul poleks ikkagi rahu.” Mees läks jälle kalastama, ja mõne aja pärast juhtus jälle, et mees õngitses kuldkala kolmandatki korda välja. „Kuule,” ütles kala. „Näen nüüd, et pean ikka ja jälle sinu kätte sattuma. Võta mind koju kaasa ja lõika mind kuueks tükiks: kaks neist anna oma naisele süüa, kaks oma hobusele ja kaks pane mulla sisse, see kõik toob sulle õnnistust.” Mees viis kala koju kaasa ja tegi, nagu see oli temale öelnud. Siis aga juhtus, et kahest tükist, mis olid mulla sisse pandud, kasvas kaks kuldset liiliat, hobune sai kaks kuldvarssa, ja kaluri naine sünnitas kaks last, kes olid üleni kullast. Lapsed kasvasid suureks ja kauniks ja liiliad ja hobused kasvasid koos nendega. Ühel päeval ütlesid lapsed: „Isa, me tahame istuda oma kuldsetele ratsudele ja minna maailma.” Aga isa vastas kurvalt: „Kuidas ma suudan taluda, kui sõidate kodunt minema ja ma ei tea, kuidas teil läheb!” Seepeale vastasid lapsed: „Kaks kuldset liiliat jäävad siia, nendest näete, kuidas meil läheb: on nad värsked, siis oleme terved; on nad närtsinud, siis oleme haiged; kukuvad nad aga ümber, siis oleme surnud.” Pojad ratsutasid minema ja jõudsid ühte võõrastemajja. Seal oli palju inimesi ja kui nad kahte kuldlast nägid, hakkasid nad naerma ja neid pilkama. Üks vend, kes pilkamist kuulis, häbenes ega tahtnudki enam maailma minna, pööras ringi ja tuli jälle koju isa juurde tagasi. Teine aga ratsutas edasi ja jõudis suurde metsa. Ja kui ta tahtis metsast läbi minna, ütlesid inimesed: „See ei lähe, et ratsutate läbi metsa. Mets on röövleid täis, need kohtlevad teid halvasti ja kui nad näevad, et olete kullast, samuti teie hobune, siis löövad nad teid koguni surnuks.” Poiss aga ei lasknud end heidutada ja ütles: „Ma tahan ja pean metsast läbi saama.” Siis võttis ta karunaha ja kattis enda ja hobuse sellega, nii et kulda polnud kuskil näha, ja ratsutas rahulikult metsa. Kui ta oli veidi ratsutanud, kuulis ta põõsastes sahinat ja rääkimist. Ühelt poolt hüüti: „Seal on keegi,” teiselt poolt aga: „Las ta jookseb, see on üks karusnahkur, vaene ja paljas nagu kirikurott. Mis me temaga peale hakkame!” Nii ratsutas kuldlaps õnnelikult metsast läbi ja talle ei juhtunud midagi halba. Ühel päeval jõudis ta ühte külla, kus nägi tütarlast, kes oli nii ilus, et kuldlaps uskus, et temast ilusamat ei või olla kogu maailmas. Ja et ta tundis tütarlapse vastu tohutu suurt armastust, läks ta tema juurde ja ütles: „Armastan sind kõigest südamest, kas tahad saada minu naiseks?” Poiss meeldis ka tütarlapsele nii väga, et see nõustus ja ütles: „Jah, ma tahan saada su naiseks ja olla sulle truu kogu eluaja.” Nüüd nad pühitsesid oma pulmi, ja kui nende rõõm oli kõige suurem, tuli mõrsja isa koju. Ja kui ta nägi, et ta tütar pidas pulmi, imestas ta ja küsis: „Kus siis su peigmees on?” Nad näitasid talle kuldlast, kuid sellel oli veel oma karunahk ümber. Siis ütles isa vihaselt: „Mitte iialgi ei anna ma oma tütart karusnahkurile naiseks,” ja tahtis poisi ära tappa. Siis palus mõrsja härdalt ja ütles: „Ta on juba minu mees, ja ma armastan teda kõigest südamest,” kuni isa viimaks leebus. Kuid oma südames isa siiski ei unustanud poissi, ta tõusis järgmisel hommikul vara, et näha, kas ta tütre mees on alatu ja närune kerjus. Aga kui ta teda vaatles, nägi ta voodis toredat kuldset meest, ja kõrvaleheidetud karunahad vedelesid põrandal. Siis läks ta tagasi ja mõtles: „Küll on hea, et ma oma viha taltsutasin! See oleks ju roim olnud.” Kuldlaps aga nägi unes, et ta pidas jahti toreda põdra peale, ja kui ta hommikul ärkas, ütles ta oma mõrsjale: „Tahan minna jahile.” Neiul hakkas hirm ja ta palus noormehel koju jääda ning ütles: „Kergesti võib juhtuda mõni suur õnnetus.” Kuldlaps aga vastas: „Ma pean ja tahan minna.” Siis tõusis ta üles ja läks metsa ja ei kestnud kaua, kui ta ees peatus uhke põder, otse samasugune nagu unenäos. Ta pani püssi palge ja tahtis lasta, aga põder hüppas minema. Siis ajas ta põtra taga üle kraavide ja põõsaste ega tundnud väsimust kogu päeva. Õhtul aga kaotas ta põdra silmist. Ja kui kuldlaps ümber vaatas, seisis ta väikese maja ees, milles elas nõid. Poiss koputas ja majast väljus eideke ja küsis: „Mida otsite nii hilja sügavas metsas?” Poiss vastas: „Kas te ei juhtunud nägema üht põtra?” „Jah,” vastas eit, „toda põtra tunnen ma hästi,” ja koerake, kes oli väljunud majast koos naisega, haukus seejuures ägedalt mehe peale. „Kas sa jääd vait, sa koeranäss,” ütles kuldlaps. Siis hüüdis nõid vihaselt: „Mis, või minu koerakest tahad sa tappa!” ja muutis kuldlapse kohe kiviks. Mõrsja aga ootas teda asjata ja mõtles: „Tõepoolest näib olevat teoks saanud, mis mulle hirmu valmistas ja nii rängalt mu südant rõhus.” Isakodus aga seisis teine vend kuldliiliate juures, kui äkki üks neist ümber kukkus. „Ah issand,” ütles poiss, „mu venda on tabanud suur õnnetus, pean minema, võibolla suudan teda veel päästa.” Siis ütles isa: „Jää siia, sest kui kaotan ka sinu, mis hakkan siis peale!” Poeg aga vastas: „Ma pean ja tahan minna.” Siis istus ta oma kuldsele hobusele, ratsutas minema ja jõudis suurde metsa, kus ta vend kivina lamas. Vana nõiamoor väljus majast, hüüdis teda ja tahtis ka teda lõksu meelitada, aga poiss ei lähenenud talle, vaid ütles: „Lasen su maha, kui sa ei tee mu venda jälle elavaks.” Nõid puudutas, nii vastumeelt kui see talle ka oli, sõrmega kivi ja otsemaid sai kivi oma inimliku elu tagasi. Mõlemad kuldlapsed aga rõõmustasid, kui nad teineteist jälle nägid, suudlesid ning sülelesid ja ratsutasid koos metsast välja, üks oma mõrsja, teine koju isa juurde. Kui poeg koju jõudis, ütles isa: „Ma teadsin kohe, et päästsid oma venna, sest kuldliilia tõusis korraga jälle üles ja õitseb edasi.” Nüüd elasid nad õnnelikult ja nende käsi käis hästi kuni nende elu lõpuni.

Allikas: Kuldlapsed ja teisi muinasjutte | DIGAR-i vaadetekst 1991. aasta kordustrükist, mis märgib end 1937. aasta väljaande redigeeritud kordustrükina.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis