Muinasjutt kadakast - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kaua-kaua aega, nii umbes kaks tuhat aastat tagasi elas rikas mees koos oma hea ja ilusa naisega. Nad armastasid üksteist üle kõige, ent tundsid suurt kurbust seetõttu, et neil polnud lapsi. Nii kangesti soovisid nad last saada, et naine palvetas päevad ja ööd, ent nad jäid ikka lastetuks.

Nende maja ees oli hoov, kus kasvas kadakapuu. Ühel talvepäeval asus naine puu alla õunu koorima ja lõikas näppu ning veri langes lumele. „Oh,“ ohkas naine, „oleks mul vaid laps, punane kui veri ning valge kui lumi,“ ja olles need sõnad lausunud, läks tal korraga süda kergeks. Talle tundus, justkui olekski tema soov täide läinud, ning ta läks rõõmsal meelel majja tagasi. Möödus kuu ja kogu lumi oli sulanud. Möödus teinegi ning maa muutus roheliseks. Nii möödusid kuud teine teise järel. Esmalt tärkasid puudel pungad, peagi kasvasid oksad rohelust täis ning seejärel pudenes kõikjal õisi. Taas seisis naine kadakapuu all, mis lõhnas nüüd nii magusalt, et naise süda pakatas rõõmust ja ta laskus suurest õnnest põlvili. Kadakapuu viljad olid nüüd ümarad ja prisked ja naise meel oli rahul. Kui need aga täiesti küpseks said, korjas naine kadakamarju, sõi neid aplalt, aga muutus siis kurvaks ning jäi haigeks. Pisut hiljem kutsus ta oma kaasa ja ütles talle nuttes: „Kui ma suren, mata mind kadakapuu alla.“ Lohutust leidnud, muutus ta aga taas rõõmsaks ja vähem kui kuu aja pärast sündis talle pisike laps. Kui naine nägi, et laps oligi valge kui lumi ja punane kui veri, oli tema rõõm nii suur, et ta suri ära.

Abikaasa mattis ta kadakapuu alla ja nuttis teda kibedasti taga. Ajapikku muutus tema valu aga väikesemaks ja kuigi vahel leinas mees ikka oma kaotust, suutis ta eluga edasi minna ja võttis mõne aja pärast uuesti naise.

Kui tema esimene laps oli poiss, kes oli punane kui veri ja valge kui lumi, siis nüüd sündis talle väike tütar. Ema armastas oma tütart üle kõige, ja kui ta kord tütart ja siis poissi vaatas, torkas talle hinge, et poiss jääb tema lapse ees alati esimeseks. Nii püüdiski ema välja mõelda, kuidas kogu perekonna vara võiks hoopis tütrele jääda. See kuri mõte haaras teda üha enam ja ta muutus poisi suhtes väga ebasõbralikuks. Ta ajas poissi muudkui nüpeldades taga, nii et vaene laps käis alatasa hirmunult ringi ega saanud kodus üldse rahu.

Ühel päeval jooksis tütar sahvrisse ema juurde ja ütles: „Ema, anna mulle õuna.“ „Ole hea, mu laps,“ ütles naine ja andis talle kirstust ilusa õuna. Kirstul oli väga raske kaas ja suur rauast lukk.

„Ema,“ sõnas nüüd väike tüdruk, „kas vend võiks ka ühe saada?“ Emale valmistas see meelehärmi, kuid ta vastas: „Jah, kui ta koolist koju jõuab.“

Selsamal hetkel vaatas naine aknast välja ja nägigi poissi tulemas ning tundus, justkui haaranuks teda kurivaim, sest ta krahmas oma väikese tütre käest õuna ja ütles: „Sina ei saa enne õuna kui su vend!“ Ta viskas õuna tagasi kirstu ja lõi selle kinni. Nüüd astus sisse väike poiss ja kurjast vaimust vaevatuna ütles naine poisile lahkesti: „Mu poeg, kas sa sooviksid õuna,“ samal ajal teda õelalt põrnitsedes. „Ema, kui kohutav sa välja näed!“ ütles poiss, „jah, anna mulle õun.“ Naist haaras mõte, et ta peab poisi tapma. „Tule siia,“ ütles ta kirstukaant paotades: „Võta endale üks.“ Ja kui poiss õuna järele kummardus, utsitas kuri vaim naist takka ja põmaki! Kirstukaas vajus kinni ja väikesel poisil lendas pea otsast. Siis haaras naist tõeline õud mõttest, millega ta hakkama oli saanud. „Kuidas küll seda varjata, et ma sellise teo korda olen saatnud,“ mõtles ta. Nii läks ta üles oma tuppa ja võttis ülemisest sahtlist valge taskuräti. Seejärel asetas ta poisi pea jälle õlgadele ja sidus selle taskurätiga kinni, nii et midagi polnud näha. Ta sättis poisi, õun käes, ukse juurde toolile istuma.

Peatselt pärast seda tuli väike Marleen ema juurde, kes nüüd tulel keevat veepotti segas, ja ütles: „Ema, vend istub, õun käes, ukse juures ja näeb nii kahvatu välja. Kui ma palusin, et ta õuna mulle annaks, ei vastanud ta midagi ja see oli väga hirmus.“

„Mine uuesti tema juurde,“ ütles ema, „ja kui ta ikka midagi ei ütle, anna talle vastu kõrvu.“ Väike Marleen läkski venna juurde ja ütles: „Vennake, anna see õun mulle,“ kuid poiss ei vastanud midagi. Nii andiski tüdruk talle kõrvakiilu ja poisi pea veeres põrandale. Tüdruk kohkus koledasti ja jooksis nuttes ja karjudes tagasi ema juurde. „Ema!“ hüüdis ta, „ma lõin oma vennal pea maha!“ Ja ta nuttis ja nuttis, nii et keegi ei suutnud teda lohutada.

„No mis sa ometi tegid!“ kostis selle peale ema, „aga keegi ei tohi sellest teada saada, nii et mitte sõnakestki. Mis tehtud, see tehtud – me teeme temast suppi.“ Ema võttis väikese poisi, lõikas ta tükkideks ja viskas potti. Marleen seisis seda pealt vaadates ja üha nuttis ja nuttis ning tema pisarad kukkusid potti, nii et soola polnudki vaja.

Siis tuli isa koju ja küsis õhtusöögilauda istudes: „Kus on mu poeg?“ Ema ei kostnud midagi, vaid pakkus talle suure kausitäie musta suppi. Marleen aga nuttis ikka veel lakkamatult.

Isa küsis uuesti: „Kus on mu poeg?“

„Aa,“ sõnas naine, „ta läks maale oma ema vanaonu juurde. Ta jääb sinna tükiks ajaks.“

„Miks ta küll sinna läks? Ta ei jätnud minuga isegi hüvasti!“

„Noh, talle meeldib seal ja ta ütles mulle, et ta läheb kuueks nädalaks. Tema eest hoolitsetakse seal hästi.“

„See teeb mind väga kurvaks,“ ütles mees. „Mulle tundub, et midagi on valesti. Ta oleks pidanud mulle head aega soovima.“

Asunud uuesti õhtusöögi kallale, ütles isa: „Väike Marleen, miks sa nutad? Vend tuleb peagi tagasi.“ Siis küsis ta naiselt uue portsu ja viskas süües kondid laua alla.

Väike Marleen läks trepist üles ja võttis alumisest kummutisahtlist oma kõige parema siidist taskuräti. Ta tõstis kõik kondid laua alt rätikusse ning viis õue, ise terve aja pisaraid valades. Siis laotas ta kondid kadakapuu alla rohelisele murule ja niipea, kui oli sellega lõpetanud, tundis ta, et kogu kurbus on kadunud, ja ta jättis nutmise järele. Nüüd hakkas kadakapuu liigutama ja selle oksad õõtsusid edasi-tagasi, esmalt üksteisest eemale ja siis jälle kokku, justkui keegi, kes rõõmust käsi plaksutab. Seejärel kerkis puu ümber udu ja selle seest paistis justkui leek, millest lendas välja imeilus lind, kes tõusis kaunilt lauldes kõrgele õhku. Kui lindu enam näha polnud, seisis kadakapuu nagu ennist, aga siidist taskurätik ja kondid olid kadunud.

Väike Marleen tundis nüüd end lootusrikkalt ja õnnelikult, justkui oleks tema vend ikka veel elus, ning ta läks majja tagasi ja istus rõõmsalt laua äärde sööma.

Lind lendas kaugele, maandus ühe kullassepa maja katusele ning hakkas laulma:

„Mu ema tappis poja hea,

mu isal leinast raske pea,

mind õeke enim armastas,

mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Kullassepp oli parajasti töökojas kuldketti meisterdamas, kui ta lindu oma katusel laulmas kuulis. Laul oli tema meelest nii ilus, et ta tõusis sedamaid ja jooksis õue. Üle lävepaku joostes kaotas ta ühe oma tuhvlitest ja nii jõudis ta tänavale, ühes jalas tuhvel ja teises vaid sokk. Tal oli veel põllgi ees ja kuldkett ning tangid käes ja nii ta seisis seal ereda päikese käes ja imetles lindu.

„Lind,“ ütles mees, „kui imeliselt sa laulad! Laula mulle veel seda laulu.“

„Ei,“ vastas lind, „ma ei laula teist korda ilma tasuta. Anna mulle see kuldkett ja siis ma laulan sulle uuesti.“

„Siin on kett, võta,“ ütles kullassepp. „Laula ainult veel kord.“

Lind lendas alla, haaras parema jala küünistega keti, maandus siis kullassepa ette ja laulis:

„Mu ema tappis poja hea,

mu isal leinast raske pea,

mind õeke enim armastas,

mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Siis lendas lind ära ja sättis end kingsepa maja katusele laulma:

„Mu ema tappis poja hea,

mu isal leinast raske pea,

mind õeke enim armastas,

mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Seda kuuldes hüppas kingsepp püsti ja jooksis üleskääritud käistega õue. Ta vaatas üles linnu poole, käsi silme ees, et päike ei pimestaks.

„Lind,“ sõnas ta, „kui kaunilt sa laulad!“ Ta hüüdis ukse pealt oma naisele: „Naine, tule välja – siin on üks lind. Tule vaata ja kuula, kui ilusti ta laulab.“ Siis hüüdis ta ka oma tütre ja teiste laste järele, siis sellide, poiste ja tüdrukute järele ning nad kõik jooksid tänavale lindu vaatama ja nägid, kui imeline ta oma punaste ja roheliste sulgedega oli, kael kui sillerdav kuld ja silmad kui helkivad tähed.

„Lind,“ ütles kingsepp, „laula mulle veel seda laulu.“

„Ei laula,“ vastas lind, „ma ei laula teist korda ilma tasuta. Sa pead mulle midagi vastutasuks andma.“

„Naine, mine pööningule. Seal ülemisel riiulil on paar punaseid kingi – too need mulle,“ ütles mees. Naine läkski tuppa ja tõi kingad.

„Näe, võta, lind,“ ütles kingsepp, „ja nüüd laula mulle veel seda laulu.“

Lind lendas alla, haaras kingad oma vasaku jala küüniste vahele, lendas siis katusele tagasi ja laulis:

„Mu ema tappis poja hea,

mu isal leinast raske pea,

mind õeke enim armastas,

mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Olles lõpetanud, lendas lind minema. Parema jala küljes oli tal kuldkett ja vasakus kingad ja nüüd lendas ta otsejoones veski juurde. Ja veskist kostus: „Klik-kläk, klik-kläk, klik-kläk.“ Veski sees oli kakskümmend möldrit kivi tahumas ja nii kuis nemad tahusid „hikk-häkk, hikk-häkk, hikk-häkk,“ kostis veski vastu: „klik-kläk, klik-kläk, klik-kläk.“

Lind sättis end veski ette pärnapuule ja laulis:

„Mu ema tappis poja hea …“

Seepeale läks üks meestest välja.

„Mu isal leinast raske pea …“

Veel kaks meest tuli välja kuulama.

„Mind õeke enim armastas …“

Siis astus õue veel neli meest.

„Mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas …“

Nüüd oli tööle jäänud vaid kaheksa meest.

„Kauni kadakapuu …“

Ja nüüd vaid viis …

„Alla lebama …“

Ja nüüd vaid üks.

„Vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Siis vaatas lind alla ja nägi, et ka viimane mees oli töö pooleli jätnud.

„Lind,“ ütles too viimane, „mis imelist laulu sa laulad! Lase ka minul seda kuulda ja laula palun uuesti.“

„Ei,“ sõnas lind, „ma ei laula teist korda ilma tasuta. Anna mulle see veskikivi ja siis ma laulan uuesti.“

„Kui see üksnes minule kuuluks, saaks see sinu omaks,“ ütles mees.

„Just-just,“ kinnitasid teised: „Kui ta vaid uuesti laulab, saagu ta kivi omale.“

Lind lendas alla ja kakskümmend veskimeest tõstsid kivi tala abil üles. Siis pani lind oma pea läbi augu ja asetas kivi ümber kaela justkui kaelakee, lendas siis tükkis kiviga puu otsa tagasi ja laulis:

„Mu ema tappis poja hea,

mu isal leinast raske pea,

mind õeke enim armastas,

mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Ja kui ta oli oma lauluga ühele poole saanud, sirutas ta tiivad ning lendas, kett parema ja kingad vasaku jala küljes ning veskikivi ümber kaela, otsejoones oma isamaja poole.

Isa, ema ja väike Marleen olid parajasti õhtusööki söömas.

„Kui hea tuju mul on,“ ütles isa, „nii rahumeelne ja rõõmus.“

„Aga mina,“ vastas ema, „olen rahutu, justkui oleks äikesetorm tulemas.“

Väike Marleen aga istus ja muudkui nuttis ja nuttis.

Siis lendas lind maja poole ja istus katusele maha.

„Ma olen nii rõõmus,“ kostis isa, „ja kui ilusasti veel päike paistab! Tunnen, justkui saaksin kohe taas mõne vana sõbraga kokku.“

„Oeh!“ ägises naine, „mina olen aga nii murelik, et hambad plagisevad, ja tundub, et veri mu soontes lausa leegitseb.“ Nii rebis naine endal kleidi eest katki. Väike Marleen aga istus kõik see aeg nurgas ja nuttis nii, et taldrik tema põlvedel oli pisaratest märg.

Lind lendas nüüd kadakapuule ja hakkas laulma:

„Mu ema tappis poja hea …“

Ema kattis oma silmad ja kõrvad, et ta ei näeks ega kuuleks midagi, ent tema kõrvus kostus vägev mürin, justkui võimas torm, ja silmis leegitsesid sähvatused, justkui äike.

„Mu isal leinast raske pea …“

„Vaata, ema,“ ütles mees, „vaata seda kaunist lindu, kes nii võrratult laulab. Ja kui soe ja ere on päike, ja milline hõrk vürtsikas lõhn on õhus!“

„Mind õeke enim armastas …“

Siis asetas väike Marleen nuuksudes pea põlvedele.

„Ma pean õue minema ja seda lindu lähemalt nägema,“ ütles mees.

„Ei, ära mine!“ hüüatas tema naine. „Mulle tundub, nagu terve maja oleks leekides!“

Ent mees läks välja ja vaatas lindu.

„Mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas

kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Sellega lasi lind kullast ketil kukkuda, see langes otse mehele kaela ümber ja liiati oli see talle täpselt paras.

Ta läks tuppa ja ütles: „Vaadake, milline hiilgav lind – ta andis mulle selle ilusa kullast keti ja näeb ise ka nii ilus välja.“

Naine oli aga sellest nii ehmunud, et langes muretsedes põrandale ja tema tanu lendas peast ära.

Siis alustas lind uuesti:

„Mu ema tappis poja hea …“

„Oh mind!“ karjatas naine, „oleksin ma vaid tuhat jalga mulla all, et ma seda laulu ei kuuleks!“

„Mu isal leinast raske pea …“

Siis kukkus naine uuesti, justkui surnult maha.

„Mind õeke enim armastas …“

“Ehk lähen ka välja ja vaatan, kas lind annab ka mulle midagi,“ kostis väike Marleen.

Nii ta läkski välja.

„Mu peale räti asetas

ja kondid maha sängitas …“

Ja lind viskas kingad alla tüdruku poole.

„Kauni kadakapuu alla,

vidiit-vidiit, mis kaunis lind nüüd ma!“

Nüüd tundis tüdruk end üsna rõõmsa ja muretuna. Ta pani kingad jalga ja tantsis ning hüppas nendes ringi. „Ma olin nii õnnetu, kui ma õue tulin,“ ütles ta, „aga see kõik on nüüd möödas! See on tõesti imeline lind, kes mulle paari punaseid kingi andis.“

Naine hüppas nüüd jalule, juuksed püsti peas kui tuleleegid. „Eks siis lähen mina ka välja,“ ütles ta, „ehk saan oma kannatustele kergendust, sest tunne on, nagu maailmalõpp oleks käes.“

Aga niipea, kui ta üle lävepaku astus, viskas lind talle veskikivi põmaki pähe ja naine litsuti surnuks.

Isa ja väike Marleen kuulsid seda ja jooksid välja. Aga kivi koha pealt nägid nad tõusmas vaid udu ja leeke ja tuld. Ja kui need kustunud olid, leidsid nad seal seismas väikese venna. Ta võttis isal ja väikesel Marleenil käest ja nad läksid koos rõõmustades tuppa ning istusid õhtust sööma.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks