Kolaonukene - Muinasjutt Vennad Grimmid

g)orb elas wäga waene mölder’ temal oli aga wäga ilus tütar. v* Ükskord oli möldril waja kuningaga kõneleda; et endale lugupidamist wõita, ütles ta kuningale: „Minul on tütar, kes õlgedest kulda wõib kedrada.” Kuningas ütles möldrile: „See kunst meeldib minule. On sinu tütar tõeste nii osaw kui sa räägid, siis too ta homme minu lossi; ma tahan teda proowida.”

Kui tüdruk lossi toodi, wiis kuningas ta ühte kambrisse, mis õlgi täis oli; sinna wiidi ka wokk ja haspel ja kuningas ütles: „Hakka nüüd tööle; kui sina homme hommikuks neid õlgi kullaks pole kedranud, siis pead sa surema.” Siis pani ta ise kambri ukse weel lukku ja piiga jäi sinna üksinda.

Pilt: Kurt Rübner (1875 – 1965)

Waene möldritütar istus seal ega teaduud midagi peäle

hakata. Ta ei teaduud tõepoolest mitte, kuda õlgi kullaks peab kedrama, ja tema hirm läks ikka füureniaks, nõnda et ta wiimaks nutma hakkas. Siis läks uks lahti ja üks wäike mehike astus tuppa ning ütles: „Tere õhtust, möldripiiga, miks Teie nutate?”

— „Mina pean õlgi kullaks kedrama ja ei tea, kuda seda pean tegema,” kostis noor neiu. Mehike ütles:’ „Mis sa minule siis annad, kni mina seda sinu eest teen?” — „Ma annan oma kaelakee Teile,” ütles tüdruk.

Mehike wõttis kaelakee, istus woki ette ja wurr, wurr,

wurr, ajas ta wokki kolm korda ümber uiug üks wärten oligi täis. Siis pani ta teise wärina, tegi jälle wurr, wurr, wurr, kolm korda, ja jälle oli wärten täis.

Pilt: Kurt Rübner (1875 – 1965)

Nõnda kedras ta kuni hommikuni, kus kõik õled kedratud ja kõik wärwad kuldlõnga täis oliwad.

Kuningas tuli juba päikesetõusu ajal waatama. Kui ta nii

palju kulda nägi, oli ta rõõmus ja ta südamesse asus weel suurem kullahimu.

Ta laskis möldri tütre teise weel suuremasse kambrisse wiia, mis õlgi täis oli, ja käskis teda ka need teiseks hommikuks ära kedrada, kui tal elu armas on. Piiga ei leidnud mingit nõu ja nuttis. Jälle läks uks lahti ja wäikene mees astus

Kolaumlkene. 95

tuppa ning küsis: „Mis sa annad minule, kui ma need õled kullaks kedran?” — „Ma annan oma sõrmuse sõrmest,” ütles tüdruk. —

Wäikene mehike hakkas jälle müristama ja hommikuks oliwad

kõik õled kullaks kedratud. Kuningas oli wäga rõõmus, aga ta kullahimu ei olnud weelgi täis, waid ta laskis möldri tütre weel suuremasse tuppa wiia, mis õlgi täis oli, ja ütles: „Need pead sa weel sel öösel kullaks kedrama; strno sa sellega walmis, siis wõtan ma sinu omale abikaasaks.

— Kui ta ka ainult möldri tutar on,” mõtles kuningas, „aga rikkamat naist ei saa mina terwest maailmast.”

Kui tüdruk üksi oli, tuli wäike mehike kolmat korda ja ütles:

„Mis sa annad mulle, tui ma ka seekord õled kullaks kedran?” — „Minul ei ole enam midagi, mida ma anda wõiksin,” kostis tüdruk. „Luba minule oma esimene laps, kui sa kuuingannaks saad.” — „Kes teab, kuda asi weel minna wõib,” mõtles möldri tütar, ja et ta kudagi muud moodi abi ei leidnud, lubas ta, mida wäike mees soowis. Selle eest kedras mehike seekord weel õled kullaks.

Kui kuningas järgmisel hommikul kõik nõnda eest leidis, kuda ta soowinud, siis tegi ta pulmad ja ilus möldri tütar sai kumngannaks.

Aasta pärast sündis talle ilus laps ja ta ei mõtelnudki enam

Wäikse mehikese peale. Aga see astus korraga kuninganna tuppa ja ütles: „Anna minule nüüd, mis sa lubasid?” Kuninganna ehmatas ja pakkus talle kõik rikkuse, mis kuningriigis on, kui ta aga last ei nõuaks. Aga mehikene ütles: „Ei, elaw olewus on minule kallim kui kõik maailma rikkus.” Aga kuninganna hakkas nõnda hädaldama ja nutma, et mehikesel tema pärast hale meel oli.

Pilt: Kurt Rübner (1875 – 1965)

„Kolm päewa annan ma aega,” ütles ta) „kui sa selle ajaga minu nime tead nimetada, siis wõid sa lapse enesele pidada.”

kuninganna tuletas omale terwe öö kõiki nimesid meelde,

mida ta aga iganes kuulnnd.

Siis saatis ta saadiku wälja kuulama, mis nimesid weel olemas on. Kui wäikene mehike järgmisel hommikul tuli, hakkas kuninganna talle nimesid ette lugema: Kas- 96 Priidu \a Liisu.

Pilt: Kurt Rübner (1875 – 1965)

par, Melchior, Baltser, ja ütles kõik nimed, mis ta aga teadis, kuid igakord ütles mehike: „Nõnda ei ole minu nimi mitte.” Teisel päewal laskis ta naabruses küsida, kuda inimeste nimed on, ja ütles mehikesele kõige haruldasemad ja imelikumad nimed: „Wahest on sinu nimi ehk Küljekont, wõi Omasäär, wõi Noorjalg?”

Aga ikka ütles ta: „See ei ole minu nimi.” Kolmandal päewal tuli saadik tagasi ja jutustas: „Uusi nimesid ei leidnud ma ainustki, aga kui ühe tõrge mäe äärest metsa nõlwale jõudsin, nägin mina wäikse majakese, mille ees tuli oli, ja tule ääres hüppas õige naljakas mehikene ühe jala pealt teise peale ja laulis:

„Täna teen leiba, humme õlnt,
Ülehoinnic toon koju kuninga lapse;
Tee on hea, et leegi ei tea,
Et minu niini on Kol«omck.”

Pilt: Kurt Rübner (1875 – 1965)

Wõite isegi arwata, kui hea meel kuningaproual oli, kui ta seda nime kuulis. Kui wäike mees pärast seda tuppa tuli ja küsts: „Noh, kuningaproua, mis on minu nimi?” Kuninganna ütles: „On su nimi Kunts?” — „Ei.” — „On su nimi Hints? — „Ei.” — „On sinu nimi Kolaonu?”

„Seda on sinule kurat öelnud! seda on sinule kurat öelnud!” kisendas wäike mehike.

Siis pistis ta wihaga oma parema jala põlwist saadik maa sisse ja haaras mõlema käega pahemast jalast kinni ning tõmbas enda lõhki.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks