Õeke ja wennake - Muinasjutt vendade Grimmide

W end ütles õele: „Ema surmast saadik ei ole meie enam üht

rõõmust tundigi näinud. Wõõrasema peksab meid igapäew. Kui meie tema juurde läheme, lükkab ta meid jalgadega. Meie toidus on ülejäänud raasukesed ja kõwad koorukesed. Koertegagi käidakse paremine ümber kui meiega. Neile antakse mõnikord paremaid suutäisi. Oh sa helde Jumal, kui meie armas ema seda teaks. Lähme siit ära, õeke!” Nad läksiwad. Kui nad terwe päewa nurmedest ja niitudest läbi ja kiwidest ning kändudest üle oliwad rännanud, hakkas wiimaks wihma sadama. Ode ütles: „Waata, wend, Jumala süda nutab meiega ühes!” Õhtuks jõudsiwad nad suurde metsa. Nälg hakkas neile waewa tegema ja nad oliwad pikast teest wäsinud. Nad pugesiwad ühe õõnsa puu sisse ja jäiwad magama. Kui nad teisel hommikul ärkasiwad, oli päikene kõrges ja paistis õõnsa puu sisse. „Mul on janu,” ütles wend, „kui meie

Defe ja mcmmfe. 39

hallika leiaksime, siis ma jooksin. Kuute, kas see ei ole hallikawee wulin?” Wend wõttis õe käe kõrwale ja läks hallikat otsima. Nende wõõrasema oli tige nõid. Ta nägi, kui lapsed ära lätsiwad, ja hiilis neile järele. Metsas, kus lapsed öösel magama heitsiwad, nõiutas ta kõik hallikad ära.

Nad leidstwad hallika, mille selge wesi üle kiwide woolas. Wend tahtis juua. Kuid õde kuulis, et hallikas wuüsedes ütles: „Kes minust joob, see jääb tiigriks! Kes minust joob, see jääb tiigriks!” Öde ütles: „Armas wend, ära joo siit; muidu saad sa tigedaks tiigriks ja murrad minu ära.” Wend ei joonud mitte, ehk tal küll kange jann oli. Ta ütles: „Ma kannatan, kuni me teise hallika leiame.”

Kui nad teise hallika leidsiwad, kuulis õde, kuda selle wesi wulisedes laulis: „Kes minust joob, jääb hundiks! Kes minust joob, jääb hundiks!” Ode palus wenda: „Kulla wend, ära joo siit! Kui sa seda teed, jääd sa hundiks ja murrad nlinu ära!” Ka siit ei joonud wend, waid ütles: „Mina ootan, kuni lähema hallika juurde jõuame. Siis ma enam kannatada ei wõi, waid pean jooma, ütle sina siis, mis sa tahad, sest minul on kange janu.”

Kolmanda hallika juurde jõudes kuulis õde selle wett soniwat: „Kes minnst joob, jääb hirweks! Kes minust joob, jääb hirweks!” Ta palus wenda: „Kallis wennake, ära joo; muidu jääd sa hirweks ja jooksed minu juurest ära.” Aga weud ei hoolinud enam õe palwetest, waid laskis kõhuli hallika äärde ja jõi. Aga niipea kui esimesed piisad tal kurgust alla läksiwad, jäi ta hirweks.

Õde uuttis oma nõiutatud wenna pärast. Ka hirw oli kurb ja nuttis piiga juures. Wiimaks ütles õde: „Ole wait, armas hirweke, mina ei lahku sinust iialgi.” Seepeale wõttis ta oma kuldsukapaela ja pani hirwele kaela. Siis korjas ta kõrkjaid, punus nendest nööri, sidus selle hirwele kaela ja wiis ta oina käe kõrwal sügawama metsa sisse. Tüki aja rändamise peale jõudsiwad nad wäikese mazatese juurde. Maja oli tühi ja tüdruk ütles: „Siia wõime meie elama jääda.”

Ta korjas kuiwi lehti ja tegi neist hirwele aseme. Teisel hommikul läks ta metsa, korjas rohujuurikaid, marju ja Pähklid omale söögiks. Hirwele tõi ta wärsket, pehmet rohtu ja söötis teda. Hirw oli rõõmus ja lõi õe ümber kepsu. Kui päewatööst Wäsinud piiga õhtupalwe ära oli pidanud, pani ta peakese hirwe külje peale ja jäi magama. Oleks wend weel inimene olnud, siis oleks neil seal hea olnud elada.

Mõne aja elasiwad nad metsarägastikus üksinda. Aga siis tuli selle riigi kuningas sinna jahi peale. Iahisarwede helin, koerte haukumine ja küttide hõiskamine kajasiwad. Hirw olleks hea meelega jahiliste sekka läinud. Ta palus õde: „Lase mind wälja, ma ei wõi kodus olla.” Ta palus ja mangus niikaua, kui õde seda wiimaks lubas. „Õhtuks tule ilusaste koju,” ütles õde. „Küttide eest panen ma ukse kinni. Kui sa tuled, siis ütle: õde, tee uks lahti! Kui sa nõnda ei ütle, siis ma ust lahti ei tee.”

Hirw hüppas toast wälja. Ta oli wabas õhus õnnelik ja rõõmus. Kuningas ja kütid nägiwad seda kena looma ja hakkasiwad teda taga ajama. Kätte nad teda ei saanud. Kui nad juba arwasiwad, et ta nende käes on, hüppas hirw üle põõsaste ja oligi kadunud. Kui õhtu kätte jõudis, läks ta koju ja koputas ukse peale ning ütles: „Öde, tee uks lahti!” Õde laskis ta tuppa, kus ta pehme aseme peäl magas. Teisel hommikul algas jälle jaht. Kui hirw jahifarwesi ja küttide häält kuulis, ei olnud tal enam toas püsi ja ta ütles õele: „Tee uks lahti ja lase mind wälja.” Ode awas ukse ja ütles: „Õhwl pead sa jälle koju tulema ja endised sõnad ütlema.”

Kuningas ja kütid nägiwad jälle kuldpaelaga hirwe ja hakkäsiwad teda taga ajama. Kuid lipsti oli ta nende käest läinud. Nõnda narris ta neid terwe päewa. Õhtul piirasiwad kütid ta sisse ja üts haawas tema jalga. Hirw hakkas lonkama ega wõinud enam ruttu jooksta. Üts kütt hiilis ta järele ja kuulis, kui ta ütles: „Õde, tee uks lahti!” Ta nägi ka, et uks awati ja jälle kinni pandi. Kütt rääkis seda kuningale. Kuningas ütles: „Homme tuleme jälle siia jahi peale.”

Oese ja wennake. 41

Õde ehmatas, kui nägi, et tema hirweke haawatud oli. Ta

pesi hirwe haawa puhtaks ja pani sinna rohtusid peale ning ütles: „Heida nüüd puhkama, hirweke, et sa jälle terweks saaksid!” Haaw oli nii kerge, et hirw sellest teisel hommikul midagi ei tundMld. Kui ta metsas jälle jahiliste hõiskamist ja kära kuulis, ütles ta: „Miua ei wõi koju jääda, waid pean jahi peale minema. Nii pea nad mind enam kätte ei pea saama. Õde ütles nuttes: „Nüüd nad sinu tapawad. Siis jään mina üksinda ja pean siin metsapadrikus kõigist mahajäetult oma elupaewad mööda saatma. Mina sind wälja ei lase.” — „Siis suren mina kurbwse ja iga^ wuse pärast,” ütles hirw. „Kui ma jahisarwede häält kuulen, siis hüppaksin ma üle põõsaste ja puude.”

Õde ei wõiuud parata, waid awas hirwe eest ukse raske südamega. Hirw hüppas rõõmsaste metsa. Kui kuningas teda nägi, ütles ta küttidele: „Ajage teda õhtuni taga, aga keegi ei tohi talle häda teha.” Kui päike looja läks, ütles kuningas kütile, kes eila wäikese majakese juures käiuud: „Tule, näita minule nüüd seda majakest.” Kui ta majakese juurde jõudis, koputas ta ukse peale ja ütles: „Armas õde, lase miud tuppa!” Uks awati ja kuningas astus tuppa.” Tenia ees seisis wäga ilus noor neiu, kelle sarnast ta enne polnud näinud. Õe ehmatus oli suur, kui ta nägi, et tema hirwe asemel wõõras mees tuppa astus, kes kuldkrooni peas kandis. Kuningas andis talle lahkeste kätt ja ütles: „Tule minu lossi ja saa minu naiseks.” — „Jah,” ütles piiga, „aga ka minu hirw peab kaasa tulema, teda mina maha ei jäta.” Kuningas ütles: „birw peab eluajaks sinu juurde jääma ja temal ei pea midagi puuduma.” Selsamal silmapilgul tuli hirw hüpates. tuppa. Õde pani talle nööri kaela ja wiis ta metsast ära.

Kuningas wõttis noore neiu oma hobuse selga ja wiis ta

oma lossi. Seal peeti pulmad suure toredusega ära. Nüüd oli metsapiiga kuninganna, kes oma mehega õnnelikult elas. Hirwel oli hea põli) ta jooksis lossi pargis oma pead ümber. Wõõrasema aga, kelle eest lapsed metsa põgenenud, mõtles, et metsloomad tütre ära on murdnud ja kuninga kütid hirwe kätte saanud.

Kui ta aga kuulda sai, et laste käsi hästi käib, hakkas kadedus ta südaut närima, mis talle ööl ega päewal rahu ei andnud. Tema kõige suurem püüdmine oli see, kuda neid õnnetuks teha. Tema oma inetu, ühe silmaga tütar haugutas teda ja ütles: „Õiguse pärast oleksin mina kuningannaks pidanud saama.” — „Ole wait,” ütles ema; „kui paras aeg käes ou, küll ma siis toimetan.” Kuningannale sündis poeg ja kuningas oli jahi peäl. Wana nõid moondas enese toatüdrukuks ja läks kuningaprõua magamisekambrisse. Ta ütles kuningannale: „Tulge fauna. Sauna leil karastab Teid ja annab Teile jõudu.” Ka nõia tütar oli kuninga lossis. Nad kandsiwad tite-ema sauna ja paniwad ta wanni. Siis paniwad nad ukse lukku ja läksiwad ära. Nad oliwad sauna palawaks kütnud, nõnda et kuninganna pea ära läkastas. Siis pani wõõrasema oma tütrele tanu pähe ning paigutas ta kuninganna woodisse. Nõidusekunsti läbi moonutas ta oma tütre kuninganna.sarnaseks, kuid teist silma ta temale pähe ei wõinud anda. Et kuningas ei näeks, et wale tite-ema mitte kuninganna ei ole, seadis ta tanu talle nõnda pähe, et silm ei paistnud. Kui kuningas õhtul koju tuli ja kuulis, et talle poeg sündinud, tahtis ta oma abikaasat waatama minna. Aga wana nõid ütles: „Ärge minge tema juurde: kuninganna ei wõi walgust näha ja nüüd peab ta rahul olema.” Kuningas läks ära ega aimanud, et walekuninganna woodis oli. Kui kõik öösel magasiwad, nägi lapsehoidja, kuda õige kuninganna ukse lahti tegi ja tuppa tuli. Ta wõttis kätkist lapse ja andis talle rinda. Siis kohendas ta lapse patju, pani ta woodisse ja kattis ta waidaga kinni. Ta ei unustannd ka hirwe ära, waid läks sinna nurka, kus see magas, ja silitas teda. Siis läks ta waikides uksest wälja. Teisel hommikul küsis lapsehoidja wahtidelt, kas keegi wõõras ei olla öösel lossi tulnud. Wahid ütlesiwad, et nemad kedagi ei ole näinud. Nõnda käis kuninganna mitu ööd lossis ega rääkinud sõnagi. Lapsehoidja nägi teda alati, aga ei usaldanud sellest kellegile rääkida.

Mõne aja oli kuninganna waikides lossis käinud, siis hakkas ta rääkinia ja ütles:

„Mis teeb mu laps? mis teeb mu hirweke?
Weel kaks kord tulen ja siis ei enam iialgi.”

Lapsehoidja ei wastanud selle peale midagi. Aga kui kuninganna ära läks, tuli lapsehoidja kuninga juurde ja rääkis temale kõik ära. Kuningas ütles: „Tule taewas appi, mis fee siis on? Tulewal ööl jään mina lapse juurde.” Õhtul läks ta lapsetuppa. Jälle ilmus kuninganna ja ütles:

„Mis teeb mii laps ‘ mis teeb mu hirweke?
Weel üks kord tulen ja siis ei euam iialgi.”

Siis talitas ta last, nagu ta seda igal öösel teinud, enne kui ta ära läks. Kuningas ei julenud temaga seekord rääkida. Aga ta läks ka järgmisel öösel lapse juurde. Jälle ilmus kuninganna ja ütles:

„Mis teeb mu laps? mis teeb mu hirweke?
Weel seekord tulen ja siis ci enam iialgi.”

Kuningas ei jõudnud ennast enam tagasi hoida. Ta läks tema juurde ja ütles: „Sina oled minu armas naine.” Kuninganna kostis: „Jah, mina olen sinu naine.” Sel silmapilgul sai ta elu tagasi ja oli jälle priske, punane ja terwe. Siis rääkis ta kuningale, mis tema wõõrasema ja poolõde temale kurja teinud. Kuningas andis nõia ja tenia tütre kohtu kätte ja nad mõisteti surma. Tütar wiidi metsa, kus metsalised ta lõhki kiskusiwad, ja wana nõid põletati ära. Kui ta tuhaks oli Põlenud, muutus hirw kohe inimeseks ja sai oma endise kuju tagasi. Nad elasiwad kõik elu otsani õnnelikult. 44 Hans ja Kreete.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis