Emand Holle - Muinasjutt Vennad Grimmid

11 hel lesknaisel oli kaks tütart. Üks tütar oli ilus ja wirk, teine ^ aga inetu ja laisk. Ema armastas inetut ja laiska enani kui ilusat ja wirka, sest et wiimane tema wõõrastütar oli. Wõõras^ tütar pidi kõik maja tööd ja talitused korras pidama ja siis weel kodus Tuhatriinuks olema. Waenelaps pidi igapäew maantee ääres, kaewu kaldal istuma ja kedrama, ‘nõnda et ta sõrmed werised oliwad. Lõngawärten sai tema sõrmedest weriseks. Ta kumardas kaewu peale ja tahtis wärtnat werest puhtaks pesta, aga see kukkus kogemata kaewu. Nuttes jooksis ta koju ja rääkis wõõrasemale, mis sündinud. Wõõrasema oli selle pärast wäga tige ja ütles: „Oled sa wärina kaewu pillanud, siis too ta jälle tagasi.”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Piiga läks kaewu juurde ega teadnud, mis tegema pidi.

Ta kartis wõõrasema uõnda, et kaewu hüppas wärtnat ära tooma. Siis kaotas ta meelemärkuse. Kui ta jälle toibus, oli ta kenal aasal päikesepaistel ja tuhanded lilled lõhnastwad tema ümber. Aasa mööda edasi minnes jõudis ta ühe leiwa-ahju juurde, mis leibu täis oli. Leiwad hüüdsiwad: „Tõmba meid wälja! Tõmba meid wälja! muidu kõrwemc ära, sest meie oleme juba küpsed.” Neiu astus ahju juurde ja tõmbas kõik leiwad wälja.

Siis sammus wirk piiga edasi ja leidis tee äärest õunapuu.

See oli punaseid õunu täis, mis hüüdsiwad: „Näputa puud! Raputa puud! Meie oleme kõik walminud!” Noor neiu raputas puu otsast kõik õunad maha, korjas nad hunikusse ning läks siis edasi.

Wiimaks jõudis ta maja juurde, kust wana naine wälja

wahtis, kellel pikad kollased hambad oliwad. Noor neiu kartis teda ja tahtis ära põgeneda. Eit aga hüüdis teda ja ütles: „Mis sa kardad, armas laps?

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Jää minu juurde. Teed sa kõik majatööd hästi, siis käib sinu käsi hästi. Minu woodi pead sa korras pidama ja patju hoolega kloppima, nii et suled lendawad; siis sajab maa peäl lund, sest mina olen emand Holle.”

Eide lahke kõne mõjul jäi tüdruku süda julgemaks ja ta hakkas emand Holle teenistusesse. Ta talitas kõik hästi. Eit oli temaga rahul. Iseäranis woodit kloppis ta nii, et suled nagu lumi lendasiwad. Selle eest sai ta hea palga, aga mitte ühte tigedat sõna ei kuulnud ta. Toit oli kõige parem. Kui ta mõne aja emand Holle juures teenistuses oli olnud, jäi ta süda kurwaks, nõnda et ta isegi ei teadnud, mis see tähendas.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Wiimaks sai ta aru, et ta kodu järele igatsust tundis. Siin oli tal tuhat korda parem põli kui wõõrasema juures, aga siiski igatses ta koju. Wiimaks ütles ta eidele: „Mul on wäga igaw; mina tahaksin jälle koju minna. Minul on siin küll hea põli, kuid siiski igatseb süda omaste järele.” Emand Holle ütles: „See on hea, et sa jälle koju tahad miuna. Sa oled mind trnult teeninud, sellepärast wiiu mina ise su sinna.” Piiga käest kinni hakates wiis ta tema ühe ukse juurde. Uks tehti lahti. Kui tüdruk ukse läwel oli, sadas ta peale kullawihma. Ta oli üleni kullaga kaetud, mis tema pealt iialgi ära ei läinud. „See on sinu usinuse palk,” ütles emand Holle ja andis talle tema lõngawärtna, mis kaewu kukkunud, jälle tagasi.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Uks pandi kinni ja piiga oli jälle maa peäl. Wanemate maja ei olnud enam kaugel. Kui ta koju jõudis, seisis kukk kaewu peäl ju laulis:

„Kikerikii,
Meie kuldne piiga uu jälle kodus!”

Piiga läks tuppa wõõrasema juurde. Ema ja õde wõtsiwad ta lahkelt wastu, fest et ta kullaga kaetud oli.

Tüdruk jutustas kõik ära, mis talle juhtunud. Kui wõõrasema kuulis, kuda tema nii rikkaks saanud, tahtis ta oma inetule, laisale tütrele sedasama õnne soowida.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Ka tema tütar pidi kaewu ääres kedrama. Ta torkas nõelaga sõrmest were wälja, et lõnga sellega wõida. Siis wiskas ta wärtna kaewu ja kargas ise järele. Ka tema tuli ilusale, haljale aasale, lillede keskele ning käis sedasama teed, mis poolõde enne käinud. Kui ta leiwa-ahju juurde jõudis ja leiwad palusiwad, et ta nad wälja tõmbaks, ütles tüdruk: „Teie pärast ei taha ma ennast mustaks teha,” ja läks edasi.

Siis jõudis ta õunapuu juurde. Õunad ütlesiwad, et nad walminud olla, ja palusiwad endid maha raputada, kuid piiga wastas: „Seda ma ei tee, õunad wõiksiwad minule pähe kukkuda,” ja ta läks edasi.

Kui ta emand Holle maja juurde jõudis, ei kartnud ta teda, sest ta oli juba tema pikkadest hammastest kuulnud. Ta kauples ennast sinna tüdrukuks. Esimesel päewal oli ta sõnakuulelik ja wirk ning tegi kõik, mis eit käskis; ta mõtles lumememme kingitüse peale. Teisel päewal hakkas ta laisklema. Kolmandal päewal oli ta juba üsna laisk; ta ei tahtnud hommikul üleski tõusta. Ka eide woodit ei kohendanud ta nõnda kui kord ja kohus on, patju ei kloppinud ta mitte nõnda, et suled oleksiwad lennanud. Emand Holle tüdines temast ära ja laskis ta teenistusest lahti. Laisal piigal oli hea meel ja ta arwas, et ka tema peale kullawihma hakkab sadama. Emand Holle wiis ka tema suure ukse juurde. Kui ta ukse läwel oli, kallati talle kulla asemel katla täis pigi kaela. „See on sinu töö palk,” ütles emand Holle ja pani ukse kinni. Laisk tütar tuli koju ja oli pigiga üleni kaetud. Kukk aga laulis kaewu peäl:

„Kikerikii,
Meie pigine piiga on jälle kodus!”

Pigi jäi eluajaks ta külge, ta ei saanud sellest iialgi lahti.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks