Pöialpoiss - Muinasjutt Vennad Grimmid

ord oli ühel rätsepal wäike pöidlapikkune poeg. Et ta nii wäike K oli, sellepärast hüüti teda pöialpoisiks. Wäikene mees oli aga südikas poiss ja ta ütles isale: „Kuule, isa, mina tahan maailma näha.”

— „See on õige, mu poeg,” ütles isa ja wõttis sukauõela, pani sellele lakist pea õtsa ning ütles: „Wõta fee omale tee peale odaks kaasa.” Poiss tahtis enne kottu lahkumist weel süüa ja läks kööki waatama, mis ema keedab. Pada oli wast tulele pandud. Poeg küsis: „Ema, mis sa täna keedad?” — „Waata ise,” ütles ema.

Pöialpoiss ronis kolde peale ja waatas patta. Ta sirutas kaela wäga kaugele paja kohta; kange leemeaur wiis ta enesega ühes korstnast wälja. Esmalt hõljus ta õhus auru sees ja kukkus siis maha. Nüüd oli ta suures maailmas. Tema rändas siin ja seal ja läks wiimaks ühe rätsepa juurde tööle. Seal anti talle halwaste süüa. „Meistri-emand,” ütles ta, „kui sa minule paremine süüa ei anna, siis lähen mina teie juurest ära. Homine hommikul kirjutan ma kriidiga teie ukse peale: Palju kartulid, wähe liha; jumalaga, kartulikuningas.”

„Mis sa tahad, kilgike?” ütles meistri-emand. Ta sai tigedaks, wõttis kaltsu kätte ja tahtis sellega pöialpoissi lüüa. Waikene mees puges ruttu sõrmkübara alla, wahtis sealt wälja ja näitas meistri-emandale keelt.

Emand tahtis wäikest mässajat kinni wõtta. Poiss hüppas aga kaltsu sisse, mis emanda käes oli. Kui ta kaltsu seest teda otsima hakkas, kargas poiss sealt wälja ja

laua prao wahele. „He, he, meistri emand,” hüüdis ta ja pistis oma pea walja. Kui emand teda lüüa tahtis, siis puges ta laua laekasse. Wiimaks sai emand tülitegija ometi tätte ja wiskas ta uksest wälja.

Ruunates jõudis rätsepate suurde metsa. Seal tuli talle trobikond rööwlid wastu. Kui nad pöialpoissi nägiwad, mõttest-

„Minugi pärast, mina tulen teiega.”

wad nad: „Sihuke wäike mehike wõib meile muukrauaks olla ja läbi wõtmeaugu pugeda.” Siis hüüdstwad nad: „Kuule, Koljat, tule meie hulka ja mine kuninga warandusckambrisse, meie tahame selle tühjaks warastada. Sina wõid sinna sisse pugeda ja raha Wälja wisata.”

Pöialpoiss jäi mõtlema ja ütles siis: „Minugi pärast, mina tulen teiega.” Siis läks ta rahakambri ukse taha ja waatas, kas sellel auku sees ei ole. Ta leidis uii suure augu, kust ta läbi mahtus.

Ta tahtis sedamaid sisse pugeda. Kaks meest oliwad aga ukse ees wahiks. Üks ütles pöialpoissi nähes: „Waata, kui suur, iuetu ämblik seal ronib; mina tallan ta surnuks.” — „Lase waeue loom elada,” ütles teme, „tema ei ole sinule midagi paha teinud.”

Pöialpoiss puges läbi augu warandusekambrisse. Ta awas selle akna, mille taga rööwlid ootasiwad, ja wiskas neile ühe taalri teise järele wälja.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Kui ta parajaste tööl oli, kuulis ta kuuingat tulewat, kes oma warandusekambrit tahtis waadata. Kuningas leidis, et palju raha oli kaduma läinud, kuid ta ei teadnud, kes seda warastanud. Lukk ja riiw oliwad terwed ja uks hästi hoi tud. Ta läks’ära ja ütles wahtidele: „Pange tähele: keegi käib siit raha warastaas.”

.Sini pöialpoiss jälle tööle hakkas, kuulsiwad wahid warandnsekambris raha kulinat. Nad läksiwad kohe sinna sisse ja tahtsiwad warast tabada. Aga wäikene mees, kes neid tulema kuulis, oli weel usinam, jooksis ühte nurka ja puges taalri taha warjule, nii et wahid teda ci näinud. Ta kiusas neid ja hüüdis: „Siin ma olen!” Sel wiisil narris ta neid tükk aega, jooksis ühest nurgast teise ja hüüdis ikka: „siin ma olen.”

Kui wahid sinna waatämä läksiwad, oli ta juba teises nurgas. Wiimaks wäsisiwad wahid ära ja läksiwad wälja.

Wiimaks oli warandusekamber tühi. Kui ta wiimase taalri aknast wälja wiskas, wibutas ta seda enne mitu korda, wiskas ta alla ja kargas ise taalri peale ja kukkus temaga ühes maha. Rööwlid ütlesiwad: „Sina oled tõeste suur kangelane; kas sa ei taha meie pealikuks hakata?” Pöialpoiss tänas neid selle au eest ja ütles, et tema enne maailma näha tahtwal. Rööwlid jagasiwad saagi ära. Pöialpoiss nõudis enesele ainult ühe penni, sest rohkem ei jaksanud ta kanda.

Ta wõttis oma oda katte, jättis rööwlid jumalaga ja läks edasi. Mõne meistri juures tegi tema ka tööd, aga töö ei tahtuud talle hästi maitseda. Wiimaks hakkas ta ühte wõõrastemajasse sulaseks. Tüdrukud teda ei sallinud: nemad teda ei näinud, aga pöialpoiss nägi kõik, mis tüdrukud salaja tegiwad. Ta rääkis peremehele, mis tüdrukud taldreku pealt wõtnud wõi keldrist toonud. Need ütlesiwad aga ähwardades: „Oota sa, kilginägu, küll meie sinule näitame!” Siis pidasiwad nad salaja nõu, kuda talle ninanipsu teha.

Kui üks tüdruk koplis niitis, nägi ta pöialpoissi seal luusiwat ja rohukõrsa mööda roniwat. Ta mässis wäikese mehe rohu sisse, pani rohu kotti ja läks wiskas lauta lehmade ette. Üks suur must lehm neelas ta terwelt ära, kusjuures see palju häda ei saanud. Aga lehma kohus ei meeldinud elu talle sugugi: seal oli hirmus pime.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Kui lehma lüpseti, hüüdis tema:

„Sirr, sorr käis,
Kas lüpsik on ju täis?”

Aga ta häält ei kuuldud. Pärast tuli peremees lauta ja ütles: „Homme tuleb must lehm ära tappa.” Pöialpoiss hakkas kartma ja hüüdis heleda häälega: „Laske mind wälja, mina olen musta fees!” Peremees kuulis ta häält küll, aga ei teadnud, kust fee tuli. „Kus sa oled?” küsis peremees. „Musta fees,” kostis pöialpoiss. Peremees ei saanud aru, mis see tähendas, ja läks ära.

Teisel hommikul tapeti lehm ära. Kui lehma lõhki lõigati ja tükkideks raiuti, ei tabanud pöialpoissi ükski hoop. Ta sattus worstiliha hulka. Kui lihunik liha peeneks hakkas hakkima, siis kisendas wäike mehike: „Ära tugewaste löö! ära tugewaste löö: mina olen siin all.” Hakkimisemüdina juures ei kuulnud seda keegi.

Pöialpoiss oli hädas. Aga häda teeb jalad alla. Ta hüppas osawaste hakknugade wahelt läbi ja pääsis terwe nahaga ära.

Kuid wabaks ei saanud ta weelgi: tema topiti ühes lihaga worstiLumewalgukene. – 77

soolikasse. See korter oli wäga kitsas. Worst riputati korstnasse suitsema; seal läks tal aeg igawaks.

Talwel wõeti worst korstnast maha ja pandi lauale wõõra ette. Kui perenaine worsti tükkideks lõikas, oli poiss ettewaatlik, et kaela wälja ei sirutanud. Muidu oleks perenaine ta pea ära wõinud lõigata. Wiimaks pääsis ta worstist wälja ja jooksis ära.

Sinna majasse ei tahtnud ta kauemaks jääda, kus ta käsi nii halwaste oli käinud. Ta läks jälle rändama. Kuid kaua ta wabadus ei kestnud. Rebane tuli talle wastu ja nälpsas ta suhu. „Reinuwader,” hüüdis ta, „lase mind lahti; mina olen sinu suus. — „Sinul on õigus,” ütles rebane, „sinust ma ometi head suutäit ei saa.

Ainult sel tingimisel lasen ma sinu lahti, kui sa oma isa kanad minule lubad.” — „Südamest hea meelega,” ütles wäike mehike, „kanad pead sina saama.” Rebane laskis ta suust wälja ja wõttis ta oma selga ning wiis ta koju. Kui isa oma armast poega nägi, andis ta hea meelega kõik kanad rebasele. „Selle eest toon ma sinnle ka ilusa tüki raha kaasa,” ütles pöialpoiss ja andis selle penni isale, mis ta rändamiselt kaasa toonud.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks