Kolm ketrajat - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kord elas laisk tütarlaps, kes ei tahtnud kedrata. Ema võis rääkida mida tahes, kuid ei saanud teda tööle virgutada. Lõpuks katkes ema kannatus ja ta lõi tütarlast vihahoos nii, et see nutma hakkas. Otse sel hetkel sõitis sealt mööda kuninganna ja, kuuldes nutmist, laskis ta peatuda, läks majja ja küsis emalt, miks ta oma tütart peksab, nii et isegi tänavale võib kisa kuulda. Naine häbenes tütre laiskust ja ütles: „Ma ei saa teda kuidagi ketramise juurest eemale, ta muudkui ketrab ja ketrab. Mina aga olen vaene ega jõua nii palju linu muretseda.” Seepeale vastas kuninganna: „Mulle pole midagi armsamat kui ketramine ja ma pole kunagi rõõmsam kui siis, kui vokiratas vuriseb. Las teie tütar tuleb minuga lossi, mul on linu küllalt, seal võib ta kedrata nii palju kui tahab.” Ema oli südamest nõus ja kuninganna võttis tüdruku kaasa. Kui nad olid jõudnud kuningakotta, näitas kuninganna tütarlapsele kolme kambrit, mis põrandast kuni laeni olid täidetud kõige ilusama linaga. „Nüüd ketra mulle neid linu,” ütles kuninganna, „ja kui sa sellega hakkama saad, siis panen su oma vanemale pojale mehele. Kuigi sa oled vaene, ei pööra ma sellele tähelepanu, sest sinu väsimata virkus on kaasavaraks küllaldane.” Tütarlaps kohkus, sest ta ei mõistnud linu kedrata, ka siis mitte, kui ta oleks saanud kolmsada aastat vanaks ning oleks istunud hommikust õhtuni voki ees. Kui ta üksi oli, hakkas ta nutma ja istus nii kolm päeva, ilma et oleks kättki liigutanud. Kolmandal päeval tuli kuninganna ja kui ta nägi, et ketramisega ei oldud üldse alustatud, imestas ta väga. Aga tütarlaps vabandas end sellega, et suurest kurvastusest kodunt lahkumise pärast ta polevat saanud veel tööle hakata. See meeldis kuningannale, aga ta ütles lahkudes: „Homme pead mul tööga alustama.” Kui tütarlaps oli toas uuesti üksi, ei osanud ta end enam aidata ja astus oma mures akna alla. Ta nägi tulemas kolme naist, ühel neist oli lai lampjalg, teisel suur alahuul, mis rippus üle lõua alla, ja kolmandal lai pöial. Naised jäid akna alla seisma, vaatasid üles ja küsisid tüdrukult, mis tal viga on. Tütarlaps kaebas neile oma häda. Seepeale pakkusid naised ennast talle appi ja ütlesid: „Kui sa kutsud meid oma pulma, nimetad meid häbenematult oma täditütardeks ja palud lauda, siis ketrame linad ära ja seda õige kiiresti.” „Olen südamest tänulik,” vastas tüdruk, „tulge vaid sisse ja asuge tööle.” Ta laskis kolm veidrat naist sisse, tegi esimesse kambrisse ruumi, kuhu naised võisid istuda ja oma vokid üles seada. Üks neist venitas lõnga ja sõtkus ratast, teine niisutas lõnga, kolmas keerutas seda ja lõi ise seejuures sõrmega lauale, ja iga kord kui ta lõi, langes põrandale hulk lõnga, mis oli kõige peenemalt kedratud. Aga kuninganna eest varjas tütarlaps ketrajaid ja näitas talle, kui ta tuli, ainult kedratud lõnga hulka, nii et viimase kiitmisel polnud lõppu. Kui esimene kamber oli tühi, mindi teise, viimaks kolmandasse, ja ka see oli varsti korras. Siis jätsid kolm naist jumalaga ja ütlesid tütarlapsele: „Ära unusta oma lubadust, see toob sulle õnne.” Kui neiu näitas kuningannale tühje kambreid ja suuri lõngahunnikuid, korraldas kuninganna pulmad. Peigmees oli väga rõõmus, et sai endale nii kärme ja virga naise ning külvas oma mõrsja kiitustega üle. „Mul on kolm täditütart,” ütles neiu, „ja et nad mulle on teinud palju head, siis ma ei tahaks neid oma õnnes unustada. Lubage, et kutsun nad pulmapeole ja peolauda.” „Miks me ei peaks seda lubama?” ütlesid kuninganna ja prints. Kui pidu algas, astusid kolm imelikes rõivais vanapiigat sisse, ja mõrsja ütles: „Tere tulemast, armsad täditütred.” „Ah,” ütles prints, „kuidas võid sa taluda sääraseid inetuid sõbratare?” Hiljem läks ta laia lampjala juurde ja küsis: „Millest see tuleb, et teie jalg on nii lai?” „Sõtkumisest,” vastas naine, „sõtkumisest.” Siis läks prints teise juurde ja küsis: „Millest teil on rippuv huul?” „Lakkumisest,” vastas naine, „lakkumisest!” Siis küsis prints kolmandalt: „Millest teil on lai pöial?” „Lõnga keerutamisest,” vastas see, „lõnga keerutamisest.” Nüüd kohkus prints ja ütles: „Mitte iialgi ei tohi mu ilus mõrsja enam vokiratast puudutada.” Nii vabanes neiu vastikust linaketramisest.

Allikas: Kuldlapsed ja teisi muinasjutte | DIGAR-i vaadetekst 1991. aasta kordustrükist, mis märgib end 1937. aasta väljaande redigeeritud kordustrükina.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks