Julge noormees - Muinasjutt Vennad Grimmid

1 tt)el isal oli kaks poega. Wanem poeg oli tark ja mõistlik, kes iga asjaga walmis sai. Noorem poeg oli rumal, ta ei saanud ühestki asjast aru ega wiitsinud midagi õppida. Kui inimesed teda nägiwad, ütlesiwad nad: „Tema on oma isale koormaks!” Wanem poeg pidi lõik tööd üksi tegema. Ainult see oli ta wiga, et ta kartis. Kui isa teda õhtu pimedas wõi öösel midagi teha wõi tuua käskis ja tema tee surnuaiast mööda läks, siis ütles poeg: „Mina kardan, sinna mina küll ei lähe.” Kui õhtul koldetule ääres muinasjuttusi westeti, mis kananaha üle ihu aja-

sittab ja inimesed ütlesiwad: „see ajab hirmu peale,” ehk: „mina kardan,” istus noorem poeg nurgas ja kuulas peält) kuid ta ei saanud aru, mis see pidi tähendama: „ma kardan wõi tunnen hirmu.” „Mina ei karda mitte,” ütles ta; „kartus wõib kunst olla, mida mina mitte ei mõista.”

Kord ütles isa temale: „Kuule, sina seal nurgas. Sina

oled juba suur poiss ja tugew küllalt, fa pead ka midagi õppima, et omale igapäewast leiba wõiksid teenida. Waata, kui tubli ja osaw sinu wend on, sina oled niisugune põikpea.” — „Tõsi küll, isa,” ütles noorem poeg, „mina tahaksin hea meelega midagi õppida. Kui wõimalik oleks, siis hirmu tundma õppida. Mina ei saa weel aru, mis hirmutundmine ja kartus on.” Kui wanem wend seda kuulis, naeris ta ja mõtles: „Sa Heldene aeg, kui tolapea minu wend on; ei temast saa eluajal midagi. Mis kouksuks tahab kaswada, see peab aegsaste painduma.” Isa ohkas ja ütles: „Kartust wõid sa küll õppida, aga sellega ei teeni sa omale leiba.”

Samal päewal tuli neile köster wõõraks. Isa kaebas talle

oma häda ning jutustas, kui wilets ta noorem poeg on, kes midagi ei tea ega midagi ei õpi. „Mõtle ometi,” ütles isa, „kui mina temalt küsisin, mida ta õppida tahaks, et omale peatoidust wõiks teenida, ütles ta, tema tahtwat kartma õppida.” — „Kui ta muud midagi ei soowi,” ütles köster, „siis wõib ta seda minu juures õppida. Andke ta minu juurde, küll mina ta siledaks teen.” Isa oli sellega nõus ja mõtles: „Poiss saab ometi wähe silutud.”

Köster wõttis ta oma juurde ja poiss pidi kirikukellasid

lööma. Paari päewa pärast äratas köster poisi süda-öösel üles ja käskis teda torni minna kellasi lööma. „Täna pead sina õppima, mis kartus on,” ütles ta iseeneses ja läks ise salaja poisi eel torni. Kui poiss tornis oli ja kellanööri kätte tahtis wõtta, nägi ta trepi peäl, torni akna all, walget kuju.

„Kes seal on?” küsis noormees. Kuju ei liigutanud ennast.

„Et sa minema saad; siin ei ole sinul öösel midagi tegemist.” Köster jäi liigutamata paigale. Ta tahtis poissi uskuma panna, et

Julge nourmees. 11

tont on. Poiss küsis teist korda: „Mis sa siit otsid? Kui sa aus mees oled, siis wasta, muidu wiskan ma sinu trepist alla.” Köster mõtles: „Ega asi nii hull ikta ole,” ega wastanud midagi, waid jäi wana koha peale rahuliselt seisma.

Poiss hüüdis teda kolmat korda. Aga kuju ei andnud mingit wastust. Siis jooksis poiss ta kallale ja lükkas ta trepist alla, mis kümme astet kõrge oli. Tönt jäi ühte nurka meelemärkuseta lamama. Noormees lõi kellasi ja läks siis koju ning heitis magama. Juhtumisest, mis tornis ette tulnud, ei lausunud ta sõnagi. Köstri abikaasa ootas oma meest asjata; koju ta ei tulnud. Ta hakkas kartma ja äratas poisi üles ning küsis: „Kas sa ei tea, kuhu köster jäi? Tema läks enne sind torni.”

„Ei mina tea,” kostis poiss. „Kui mina kellasi hakkasin lööma, seisis üks walges riides kuju torni trepi peäl akna all. Minu mitmekordse küsimise peale ei andnud ta miuule miugit wastust ega läinud ka ära. Mina pidasin teda wargaks ja lukkasin ta trepist alla. Minge torni waatama. Eks Teie siis näe, kas see Teie mees oli. See oleks tõeste wäga kahju!” Naine läks torni ja leidis oma mehe nurgast oigamast. Ta oli oma jalaluu murdnud.

Naine kandis köstri koju ja läks siis suure käraga poisi isa juurde. Ta hüüdis: „Teie poeg on meid õnnetuks teinud. Ta on minu mehe trepist alla lükanud, nõnda et see oma jalaluu murdis. Kasige see nurjatu meie majast.” Isa ehmatas ja jooksis köstrimajasse poisiga riidlema. „Mis tegusid sina teed,” hüüdis ta, „neid on wana õelus ise sinule õpetanud!” — „Isa,” ütles noormees, „mina olen täieste süüta. Tema tuli nagu waras sinna. Mina ei teadnud, kes ta oli. Mina nõudsin kolin korda, et tema räägiks wõi ära läheks, kuid ta ei lausunud sõuagi ega läiuud ka ära.”

„Sina oled minule ainult õnnetuseks ja pahanduseks,” ütles isa. „Kasi minu silma alt; ma ei taha sind enam näha!” — „Seda teen ma hea meelega, isa,” ütles poeg, „oota ainult hommikuni. Mina lähen maailma ja tahan kartust õppida, siis mõis-

tatt ma ometi ühte kunsti, mis mind toita wõib.” — „Õpi, mis sa tahad,” ütles isa, „minule on see üks puhas. Siin on wiiskitmutend taalrit, see olgu sinule teerahaks; mitte ttii kaugele, ktti sa iganes jõuad. Ära ütle kellegile, kes sina oled ja kes sinu isa on, minul ott sinu pärast tõeste häbi.” — „Nii kui sa soowid, isa) kui sina rohkem ei nõua, see on kerge meeles pidada ja täita.”

Hommikul pani poiss wiiskümmend taalrit tasku ja läks.

Suure maantee peale jõudes pomises ta ikka: „Kui ma ainult karta oskaksin!” Üks mees, kes sedasama teed käis, kuulis neid sõnu. Ta ütles poisile: „Küll ma sinule kohta näitau, kus sa kartuta wõid õppida.” Kui nad tüki maad ära oliwad käinud, nägiwad nad tee ääres wõllast. Wõõras mees ütles: „Kas näed seda puud, kus seitse meest köiepunuja tütrega pulmi on pidanud ja ttüüd lendama õpiwad? Istu sinna alla ja oota, kuni õhtu kätte jõuab, küll sa siis kartma õpid.”

„Kui muud tarwis ei ole,” ütles poiss, „see on kergeste

tehtud. Kui ma nii ruttu kartma õpin, siis annan kõik oma wiiskümmend taalrit srnule. Tule homme hommikul jälle minu juurde.” Poiss läks wõlla juurde, istus selle alla ja ootas õhtut. Tal hakkas külm, sellepärast tegi ta tule maha. Öösel läks aga tuul nii külmaks, et ta tule ääresti sooja ei saamid. Wõilas aga kõigutas tuul surnnkehasid wastamisi ja poiss mõtles: „Minul on tule ääres külm, aga kuda ei peaks küll need seal ülewal külma pärast sibelema!”

Ta oli kaastundliku südamega, astus redelit mööda tvõlla

peale, wõttis nöörid lahti ja tõi kõik seitse surnukeha ntaha. Ta pani tulele puid peale ja seadis kõik surnud sinna istuma. Nende riided hakkasiwad põlema. „Olge ettewaatlikud,” ütles poiss, „muidu poon ma teid jälle üles!” Suruud ei paunud ta juttu tähelegi, waid jäiwad wagusi istuma ja lasksiwad oma riided põleda. Nooremehe süda sai täis. Ta ‘ütles: „Kui teie ettewaatlikud ei ole ja oma kaltsud põleda lasete, mina teid ju kõiki hoida ei wõi, ega taha ka teiega ühes ära põleda.” Surnud waikisiwad ikka. Ta kandis nad siis jälle ülesse ja riputas woliasse.

Selle peäle heitis ta tule äärde magama. Järgmisel hommikul tuli mees tema juurde ja tahtis tema käest wiiskümmend taalrit. Ta ütles: „Nüüd sa tead wist, mis kartus on?” — „Ei,” kostis noormees, „kuda mina seda peaksin teadma. Need seal ülewal ei teinud oma suudki lahti. Pealegi oliwad nad nii rumalad, et nad need paar wana kaltsu, mis nende ihu katawad, põleda lasksiwad.” Mees nägi, et ta kaotanud oli, läks ära ja ütles: „Niisugust inimest ei ole mina enne näinud.”

Noormees hakkas jälle edasi kompima ja pomises ikka: „Kui ma ainult karta wõiksin! Kui ma ainult karta wõiksin!” Seda kuulis üks woorimees, kes koormaga tema järel käis, ja kusis: „Kes sa oled?” — „Ma ei tea.” Woorimees küsis jälle: „Kust sa oled?” — „Ma ei tea.” — „Kes sinu isa on?” — „Seda ei tohi ma ütelda.” — „Ші§> sa pomised omale habemesse?” — „Mina tahaksin kartma õppida,” kostis noormees, „aga keegi ei õpeta seda minule.” — „Ära ща rumalat juttu,” ütles woorimees; „tule minuga, mina otsin sulle öömaja.”

Noormees jäi woorimehe seltsi. Õhtul jõudsiwad nad ühte kõrtsi öömajale. Tuppa astudes ütles noormees waljuste: „Kui ma ainult karta wõiksin!” Seda kuuldes naeris kõrtsmik ja ütles: „Kui sul muud paremat soowi ei ole, seda wõib hõlpsaste täita.” — „Ole wait,” ütles kõrtsmiku naine mehele, „mitu ninatarka on oma elu jätnud; oleks päris kahju, kui selle nooremehe kenad, lahked silmad enam päikesewalgust ei näeks.” Poiss ütles: „Oleks see kui raske tahes, aga õppida tahaksin ma seda vmeti. Just sellepärast hakkasin ma rändama.”

Ta ei andnud kõrtsmikule enne rahu kui see jutustas, et seal lähedal üks nõiatud loss olla, kus küll tundma wõib õppida, mis kartus on. Ta pidawat aga seal kolm ööd walwama. Kes seda peaks julgema, sellele lubada kuningas oma tütre naiseks anda. Kuninga tütar olla wäga ilus piiga. Nõiatud lossis olla määratu suured warandused, mida kurjad waimud hoida. Kui keegi seal kolm ööd walwata jnlgeks, siis kaduda nõidusewägi ja see,

kes walwata, saawat rikkaks meheks. Palju mehi olla juba lossi walwama läinud, aga keegi ei olla enam tagasi wlnud.”

Teisel hommikul läks noormees kuninga juurde ja ütles: „Lubage, et mina kolm ööd nõiatud lossis walwata tohin.” — „Poiss meeldis kuningale ja ütles: „Kardetaw on sinu ettewõte, aga sina wõid omale kolm asja kaasa paluda, need peawad aga eluta asjad olema.” Poiss palus tuld, treipingi ja nikerduspingi noaga.

Kuningas laskis need asjad päewal lossi wiia. Õhtul läks julge noormees lossi. Ta tegi kaminasse tule, pani nikerdusepiugi noaga kamina äärde ja istus ise treipingi peale. „Oh, et ma karta wõiksin,” õhkas ta, „aga ka siin ma wist seda ei õpi!” Süda-öö oli käes. Tema kohendas tuld suuremaks. Nurgas kuulis ta: „Au, miau! Meil on külm!” — „Teie rumalad!” hüüdis noormees, „mis te kisendate? Kui teil külm on, tulge siis soojendage kamina ääres.” Kohe tuliwad kaks musta kassi hüpates ligemale. Teine hiirekuningas istus teine poole poisi kõrwale. Nad waatasiwad põlewate silmadega nooremehe peale.

Kui nad endid natukese aega soojendanud oliwad, ütlesiwad nad: „Seltsimees, hakkame kaartisi mängima!” — „Miks mitte,” kostis noormees, „aga näidake mulle enne oma käppasi?” Kassid sirutasiwad küüned wälja. „Küll teil on aga pikad küüned!” ütles noormees. „Oodake, ma lõikan nad ära.” Ta haaras kasside turjast kinni, wiis nad nikerduspingi juurde ja truwis nende käpad selle wahele. „Neid küüsi tunnen ma juba,” ütles ta, „kaardimängu-himu on mul kadunud.” Siis lõi ta kassid surnuks ja wiskas nad akuast wälja wette.

Siis hakkas igast nurgast mustast kassisi ja koeri wälja tulema, igaühel tulised ahelad kaelas. Nad kisendasiwad koledaste ja hakkasiwad tuletukkisi laiali rebima ja tahtsiwad wld ära kuswtada. Seda waatas noormees esiti rahuliselt. Aga kui asi liiale kippus minema, haaras ta niterdusnoa kätte ja hüüdis: „Kasige siit, kelmid!” Siis wirutas ta neid mehe moodi. MoJulge noormees. 15

ned paikasiwad ära, teised lõi ta aga maha ja wiskas aknast wälja tiiki.

Tagasi tulles kohendas ta tuld ja soojendas ennast. Wiimaks tuli talle uni peale. Nurgas oli suur woodi. „Waata, see on hea,” ütles ta ja heitis woodisse. Ta silmad hakkasiwad just kinni wajuma, siis tuli woodile elu sisse. Ta hakkas, ilma et keegi elaw olewus oleks aidanud, sõitma ja kihutas terwe lossi läbi. „Sedawiisi on hea,” ütles poiss, „auru juurde!” Woodi weeres aga edasi, logises üle uste ja treppidest ülesse ja alla. Ükskord hopp, hopp, ja woodi oli kummuli ning wajutas nagu mägi tema peale. Noormees wiskas padjad ja waibad ära, astus wälja ning ütles: „Sõitku fee, kellel seks himu on!” Selle peale läks ta jälle kamina äärde ja heitis magama.

Teisel hommikul tuli kuuiugas lossi. Kui ta nooremehe maast pitutamast leidis, arwas ta, et tondid tema ära on tapnud, ja ütles: „Kahju sest ilusast noorestmehest!” Julge noormees kuulis neid sõnu, tõusis üles ja ütles: „Siuna päewa on weel aega.” Kuningas oli wäga rõõmus, et teda elusalt enda ees nägi, ning küsis, kuda teina käsi käinud. „Wäga hästi,” kostis noormees, „üts öö on möödas, pea jõuawad ka teised kaks mööda.” Kui ta kõrtsmiku juurde läks, tegi see suured silmad ja ütles: „Ma arwasin, et sind enam elawalt ei näe. Kas õppisid nüüd kartma?” — „Ei,” kostis poiss, „kõik on asjata. Oh et keegi minule öelda wõiks, kuda seda õppima peab!”

Teisel õhtul läks noormees jälle wanasse lossi. Ta istus kaminatule äärde ja jälle algas wana laul: „Kui ma ainult kartma wõiksin õppida.” Kui süda-öö kätte jõudis, kuulis ta kära ja kolinat. Esiti taja, siis waljumine, siis waikis kolin hoopis ära; wiimaks kukkus korstnast pool inimese keha suure kisaga alla nooremehe ette. „See on wäga wähe,” ütles noormees, „teine pool puudub weel.” Jälle kära ja kolin, siis kukkus ka teine pool keha julge mehe ette. „Oota, ma puhun tule põlema,” ütles noormees.

Selle ajaga, fui ta tuld põlema õhutas, oliwad mõlemad kehapooled kokku kaswanud ja nendest wana, inetu wanamees saa? nud, kes Pingil nooremehe asemel istus. „Seda kaupa ei ole meie mitte teiuud,” ütles noormees, „pink on minu.” Wanamees püüdis noortmeest pingi pealt ära ajada. Sellega ei olnnd wiimane mitte rahul. Ta lükkas wanamehe ping’lt maha ja istus oma wana paiga peale. Korstnast kukkus weel rohkem mehi alla, need tõiwad üheksa surnuluud ja kaks pealuud ühes ja hakkasiwad nendega weeremängu mängima.

Ka noorel mehel wli mänguhimu ja ta ütles: „Kas ma wõin teiega ka mängida?” — „Miks mitte, kui sul aga raha ou.” „Selle puudust mul ei ole,” ütles noormees, „aga teie munad ei ole üsna ümargufed.” Siis wõttis ta pealuud ja treis nad ümarguseks. „Nüüd weerewad nad paremine,” ütles ta, „nüüd wõib hästi mängida! Ta mängis ja kaotas natuke mängu juures. Kui kell kaksteistkümmend lõi, kadusiwad kõik olewused ära, nagu tina tuhka. Ta heitis magama. Teisel hommikul tuli jälle kuningas ja küsis: „Kuda su käsi täua öösel käis?” — „Maugisin weeremängu,” ütles noormees, „ja kaotasin natukene.” — Kas sa ei kartnudki?” — „Ei,” ütles ta, „ma olin sel öösel kõige lõbusamas tujus. Kui ma ainult teaksin, mis kartus ou!”

Kolmandamal öösel istus noormees jälle wanale tuttawale pingile ja ütles tusaselt: „Kui ma ometi ükskord kartma wõitsiu õppida!” Kui süda-öö kätte jõudis, kaudsiwad kuus mustais riietes meest ühe puusärgi tuppa. „See ou minu onupoeg, kes paari päewa eest ära suri,” ütles noormees. Ta ähwardas sõrmega ja ütles: „Tule siia, kallis onupoeg!” Waikides paniwad mehed puusärgi põrandale. Noormees läks ja wõttis puusärgi kaane pealt ära. Surnu pikutas seal sees. Ta katsus surnu nägu, see oli külm kui jää.

„Oota,” ütles tu, „mina soojendan sind natuke.” Ta läks kamina äärde, tegi oma käe tule ääres soojaks ja paui selle siis surnu näo peale. Nägu jäi ikka külmemaks. Siis wõttis ta surnu puusärgist wälja, wiis tule äärde, wõttis ta oma sülesse ja

Võrus ta käewarsa, et surnu weri soontes woolama hakkaks. See ei aidanud. Siis tuli talle meelde, et kaks inimest ühes woodis magades sooja saawad. Ta pani surnu sängi ja heitis ise tema kõrWale. Wähe aja pärast läks surnukeha soojaks ja ta hakkas rääkima.

Noormees ütles: „Waata nüüd, onupoeg, kui mina sind ei oleks soojendanud, ei oleks siua iialgi enam üles ärganud.” Surnu aga ütles: „Oota aga, oota, küll ma sind kägistan!” — „Soo, on see sinu tänu?” ütles noormees; „sa lähed kohe jälle puusärki.” Ta haaras surnust kinni, pani ta puusärki ja puusärgi kaaue siuni. Siis tuliwad needsamad kuus meest ja kandsiwad puusärgi wälja. „Mina küll hirmu tundma ei hakka,” ütles ta, „siin ei õpi ma seda iialgi.”

Siis astus koleda näoga mees tuppa; fee oli suurem kui kõik teised. See oli wana, pika halli habemega wauamees. „Sina, kurjategija,” hüüdis ta, „nüüd pead sa tundma õppima, mis karws on! Sa pead surema!” — „Nii pea weel mitte,” ütles uoormecs; „ära enneaegu suurusta! Nii tugew olen mina ka kui sina ja weelgl tugewam.” — „Eks saame näha,” ütles manamees; „kui sa minust tugewam oled, siis lasen ma su lahti. Tule, katsume jõudu!”

Pimedatest käikudest läbi wiis ta nooremehe sepapajasse ääsi äärde, mille peal tuli põles. Manamees wõttis haamri ja lõi alasi ühe hoobiga maa sisse. „See ei ole suur asi,” ütles noormees, „mina teen seda palju paremine,” ja ta läks teise alasi juurde. Wanamees läks alasi äärde waatama ja ta pikk habe rippus maani. Noormees wõttis kirwe, lõi alasi ühe hoobiga lõhki ja pani wanamehe habeme sinna wahele. „Nüüd oled sa minu wõimuse all,” ütles noormees, „nüüd pead sina surema.” Seda öeldes wõttis ta nurgast raudkangi ja hakkas wauameest wemmeldama. See wingus ja hulus ja palus peksmist järele jätta ja lubas noorele mehele määratumat rikkust anda. Noormees päästis wanamehe lahti.

Rauk wiis nooremehe lossi tagasi ja näitas talle ühes keldris kolm kasti. Kõik oliwad kulda täis. Wanamees ütles:

„Ühe kastitäie faawad waesed, ühe kuningas ja ühe sina.” Siis lõi kell kaksteistkümmend ja waim kadus ära. Noormees jäi üksi pimedasse keldrisse. „Küll ma siit wälja saan ja teed leian,” ütles ta ja kobas kätega keldri müürisi. Wiimaks leidis ta teed, läks kamina äärde ja magas seal teise hommikuni. Hommikul tuli kuningas ja ütles: „Nüüd oled fa õppinud, mis kartus on?”

„Ei,” ütles noormees, „mina ei tea, mis moodi ta on.

Minu surnud onupoeg oli siin ja üks pika habemega wcmamees käis ka siin. Ta näitas mulle keldris palju kulda, kuid keegi ei öelnud, mis kartus on.” Kuningas ütles: „Sina oled selle lossi wände alt päästnud ja saad minu tütre nüüd omale naiseks.” — „See kõik on wäga hea,” ütles noormees, „aga ma ei tea weel ikkagi, inis kartus on.”

Kuld toodi keldrist wälja ja pulmad peeti ära. Aga noor

kuningas, kes oma noort abikaasat südamest armastas ja rõõmus oli, pomises ikka weel: „Oh, kui ma ainult karta wõiksin!” See tüütas wiimaks noore proua ära. Aga toatüdruk ütles: „Mina tahan temale kartust õpetada.”

Ta tõi jõest, mis kuninga lossi rohuaiast läbi woolas,

terwe pangetäie kiwikalu. Kui noor kuningas öösel magas, tõmbas ta abikaasa waiba tema pealt ära ja toatüdruk walas Pangetäie külma wett kaladega ta kaela. Noor kuningas ärkas unest ja tundis, kui wäikesed kalad tema ihu peal siputasiwad. Ta hüüdis: „Armas naine, ma kardan, ma kardan! Nüüd tean ma, mis kartus on!”

Hunt ja seitse kitsetalle. 19

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks