Kuld-ani - Muinasjutt Vennad Grimmid

t nende seast kutsuti

Ühel mehel oli kolm poega. Kõige nooremaTolaks. Teda naerdi ja pilgati ning püüti alati kõrwale jätta. Wanem poeg läks metsa puid raiuma. Ema andis talle ilusa muuakoogi ja pudeli weini kaasa. Kui ta metsa jõudis, tuli

talle wana hall mehike wastu, teretas ja ütles: „Anna minule tükike oma munakoogist ja lonks weini: minu koht on tühi ja mul on kange janu.” Tark poeg ütles: „Annan ma sinule oma koogist ja weinist, siis ei jää mulle omale midagi; kasi, et sa minema saad!” Ta jättis mehe ja läks edasi. Kui ta puud hakkas raiuma, läks kirwes warre otsast ära ja temale otsekohe kätte. Ta pidi koju minema ja haawa kinni siduda laskma. Seda oli kõik hall mehikene teinud.

Siis läks teine poeg metsa ja ema andis talle ka munakoori

ja weini kaasa. Ka tema wastu tuli wana mehike ja palus kooki ning weini. Teine poeg ütles wäga targalt: „Mis ma sinule annan, selle annan ma oma suust ära; tee, et sa minema saad!” ja läks wanameest tähele panemata jättes edasi. Nuhtlus ei jäänud tulemata. Kui ta paar hoopi oli lööuud, raius ta omale jalga, nõnda et teda koju pidi kantama.

Tola poeg ütles: „Isa, lase mind metsa minna pnid

raiuma.” Isa ütles: „Sinu wennad on omale häda teinud; jää sina koju, sina seda ei mõista.” Tola palus aga niikaua, kui isa wiimaks ütles: „Mine siis, küll sa kahju läbi targaks saad.” Ema andis talle weest ja tuhast tehtud koogi ja kruusitäie hapu kalja kaasa. Kui ta metsa jõudis, tuli ka tema wastu wana hall mehike, teretas ja ütles: „Anna minule tükikene oma koogist ja üks lonks oma kruusist, — mina olen nälginud ja janune.” Tola wastas: „Minul on ainult tuhakooki ja hapu kalja. Kui sellega rahul oled, siis istume maha ja hakkame sööma.” Nad istusiwad. Kui Tola tuhakoogi wälja wõttis, oli fee kõige parem muuakook ja kali kõige kallim wein. Nad sõiwad ning jõiwad ja wanamees ütles: „Sinul on hea süda, ja et sina jagad oina asju teistega, sellepärast kingin ma sinule palju õnue. Seal on üks wana puu; raiu see maha, selle juure alt leiad sa midagi.” Siis läks wana mehike ära.

Tola raius puu maha ja kui fee langes, paistis ta juure

alt ani wälja; selle suled oliwad kui läikiw kuld. Ta wõttis ane Wälja ja läks temaga ühte kortsu, kuhu ta ööseks tahtis jääda.

Kõrtsmikul oli kolm tütart; need nägiwad ane ja oliwad uudishimulised ning] oleksiwad hea meelega ühe auesule omale tahtnud. Wanem tütar mõtles: „Küll ma paraja aja leian, kus ma ühe sule kätte saan.” Kui Tola wälja läks, hakkas piiga ane tiiwast kinni, aga ei saanud oma kätt enam lahti. Siis tuli teine ja tahtis ka ühte kuldsulge wõtta. Waewalt oli ta käe õe kiilge puudutanud, kui ka tema õe sulge kinni jäi. Wiimaks tuli kolmas tütar niisamasuguse mõttega, kuid teised hüüdsiwad: „Jää eemale, taewa pärast, jää eemale!” Piiga ei saanud aru, miks tema eemale pidi jääma, ja mõtles: „Kui nemad seal on, siis wõin ka mina seal olla.” Ta läks nende juurde ja kui ta õesse puudutas, jäi ka tema teiste külge kinni. RVnda pidiwad nad öö otsa ane juures olema.

Teisel hommikul wõttis Tola ane kaenlasse ega hoolinud sellest midagi, et kolm piigat ane küljes kinni oliwad. Nad pidiwad temale järele jooksma paremale ja pahemale poole ja kuda aga juhtus. Tee peal tuli õpetaja nendele wastu. Kui ta seda rongi nägi, ütles ta: „Häbenege, tüdrukud, mis te jooksete selle noore poisikese järele, see ei kõlba!” Siis haaras ta noorema tütre käest kinni ja tahtis teda ära tõmmata. Aga kui ta tema külge oli puudutanud, ei saanud ta enam lahti ja pidi ka poisi järele jooksma.

Mitte kaua selle peale tuli köster neile wastu ja nägi õpetajat, kes kolme tüdruku järele käis. Ta Pani seda imeks ja hüüdis: „Õpetaja herra, kuhu Te nii ruttu tõttate? Ärge unustage, et meil täna weel üks laps risuda on.” Siis jooksis ta ja hakkas õpetaja käest kinni ning ei saanud ka euam lahti. Kui need wiiekesi poisi järele Põrkisiwad, tuliwad kaks külameest põllult, sõnnikuhargid seljas. Õpetaja palus, et uad tema ja köstri lahti päästaksiwad. Waewalt oliwad nad köstri külge puudutauud, kui nad ka kinni jäiwad. Nüüd oli neid seitse, kes Tola ja ane järele jooksiwad.

Ta tuli ühte linna. Seal elas kuningas, kelle tütar ilmaski

ei naernud. Kuningas andis seaduse wälja: kes tema tütre naerma ajab, fee saab ta omale naiseks. Kui Tola seda kuulis, läks ta kuninga tütre juurde. Kui fee neid seitset inimest üksteise järele

nägi jookswat, hakkas ta waljuste naerma ega saanud naeru enam kudagi pidada. Siis nõudis Tola teda omale pruudiks. Aga see wäimees ei meeldinud kuningale; Püüdis iga wiisi wabandada ja ütles, et Tola peab enne, kui ta tema tütre saab, ühe mehe tooma, kes keldritäie wiina ära joob. Tola mõtles wana halli mehe peale, kes teda wahest aidata wõiks. Ta läks metsa. Selle koha peäl, kus ta puu maha oli raiunud, istus üts mees kurwa näoga.

Tola küsis, mis ta südant waewata. Mees kostis: „Minul on nii kange janu, et ma seda kudagi kustutada ei wõi. SliiU ma wett ma juua ei wõi. tihe aamitäie olen küll magusat marjawiina ära joonud, aga see oli nagu tilk palawa kiwi peale.” „Siis wõin ma sinule abiks olla,” ütles Tola. „Tule minuga; fiuu janu peab kustutust leidma.” Siis wiis ta selle mehe kuninga keldrisse. Mees asus suurte aamide kallale, jõi ja jõi, nii et ta ristluud walutasiwad. Ja enne kui üks päew möödas, oli ta keldri tühjaks joonud.

Tola nõudis jälle oma pruuti. Kuningas pahandas, et nii

wilets poiss, keda igaüks tolaks kutsub, tema tütre naiseks pidi saama. Sus tegi ta selle tingimise, et Tola pidi niisuguse mehe sinna tooma, kes terwe leiwamäe ära sööb. Tola ei mõtelnud kaua, waid läks kohe metsa. Selle koha peäl, kus ta puu oli maha raiunud, istus üks mees, kes oma rihma pingule tõmbas, ise sealjuures murelise näo tegi ja ütles: „Mina sõin terwe ahjutäie leibu ära. Kuid see ei aita midagi, kui iuimese koht nii tühi on, kui minul. Minu koht on tühi ja ma pean teda rihmaga kokku tõmbama, kui ma nälga ei taha surra.” Tola oli sellepärast rõõmus ja ütles: „Tule minuga, küll sa siis kõhu täis wõid süüa.”

Ta wiis mehe kuninga õue peale, kuhu terwest riigist jahu

kokku oli lastud wedada ja neist suur mägi leibu teha. Mees asus aga leibade kallale ja ühe päewaga oliwad nad ära söödud.

Tola nõudis kolmat korda oma pruuti. Kuuingas püüdis

weel põigelda ja nõudis tema käest niisugust laewa, mis weel ja

Tuhatnahf. 109

maal sõidab. „Niipea,” ütles ta, „kui sa sellega siia purjetab, pead sa kohe minu tütre saama.” Tola läks otsekohe metsa. Seal istus waua hall mehike, kellele tema kooki oli andnud, ja ütles: „Mina olen sinu eest söönud uing joonud ja tahan sinule nüüd ka laewa anda. Seda teen ma kõik sellepärast, et sa minu peale halastasid.” Siis andis ta Tolale laewa, mis wee ja maa peäl sõitis. Kui kuningas teda nägi tulewat, ei wõinud ta oma tütart noorele mehele enam keelata. Pulmad peeti ära ja pärast kuninga surma päris Tola kuningriigi ning elas oma abikaasaga kaua õnnelikult.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks