Tuhatriinu - Muinasjutt vendade Grimmide

I’the rikka mehe naine oli haige. Kui ta tundis, et surm ligi •*’*’ on, kutsus ta oma ainukese tütre oma woodi ette ja ütles: „Armas laps, jää ikka wagaks ja heaks lapseks, siis aitab sind armas Jumal. Mina waatan taewast ikka sinu peale ja tahau sinu juures olla.” Siis suri ta. Tütar käis igapäew ema haual nutmas. Ta jäi ka wagaks ja heaks lapseks. Talw jõudis katte ja kattis walge lumewaibaga ema haua kinni. Kni kewade kätte jõudis, wõttis isa teise naise.

See oli lesk naine ja ta tõi kaks tütart mehe majasse. Need

oliwad näost küll ilusad ja prisked, aga südanie poolest tigedad ja mustad. Waese! lapsel algas uüüd kibe elu. „Kas see rumal plika peab meie juures toas istuma,” ütlesiwad pool-õed; „kes süüa tahab, peab seda ka teenima. Ta peab köögitüdrukuks hakkama ja toast wälja kolima!” Waeselapse ilusad riided wõeti seljast ära ja talle anti hall rüü selga ning puukingad jalga. „Waadake seda uhket preilit, kui toredaste ta riides on!” ütlesiwad naerdes ja pilgates pool-õed ning wiisiwad ta kööki. Seal pidi ta päewa läbi rasket tööd tegema. Ta tõusis juba enne päikese tõusu üles, kandis wett, tegi tuld, pesi pesu ja keetis toitu. Pool-õed kiusasiwad teda sealjuures, kuda nad aga oskasiwad. Nad tallasiwad erneid ja läätseid koldesse tuha sisse, mida waenelaps ükshaawal ära pidi noppima. Õhtul, kui ta päewatööst wäsinud oli, pidi ta tuha sees magama, sest et teda woodisse ei lastud. Et ta sellepärast alati tuhaue oli, hakkasiwad pool-õed teda Tuhatriinuks nimetama.

Isa läks kord laadale ja küsis naise tütarde käest, mis ta

neile laadalt pidi tooma. Üks ütles: „Too mulle ilusad riided,” teine aga: „too minule pärlid ja kalliskiwa.” — „Aga mis sina soowid, Tuhatriinu?” küsis isa. — „Too minule see oks, mis kojutuletul kõige enne sinu kübarat puudutab.” Isa õstis naise tütardele toredad riided, pärlid ja kalliskiwa. Kui ta koju tulles metTuhatriinu. 61

fast läbi sõitis, tõmbas üks pähklipuu oks tema kübara peast maha. Selle oksa murdis ta ära ja tõi koju Tuhatrimule. Koju jõudes andis ta naise tütardele, mis need foowinud, Tuhatrimule andis ta aga pähklipuu oksa. Tütar tänas selle eest, läks ema hauale ja istutas oksa sinna maha. Siis nuttis ta ki-

„…ЗКеіе läheme kuninga lossi pidule,”

bedaste ja kastis oma pisaratega puuoksa. See kaswas suureks Puuks. Tuhatriinu käis igapäew kolm korda selle puu all. Ta nuttis ja palwetas seal. Igakord lendas üks walge linnuke pähkliPuu otsa ja kui Tuhatriinu midagi soowis, siis wiskas lind selle Puu otsast tema kätte.

Ükskord pani kuningas pidu toime, mis kolm päewa pidi Wältama. Terwest kuningriigist kutsuti kõige ilusamad neiud pidule, kellede seast kuningapoeg omale pruudi pidi otsima. Ka naise tütred kutsuti pidule. Kui nad seda kuulsiwad, ütlesiwad nad Tuhatriinule: „Kammi meie pead, pane meile kiugad jalga ja pandlad iluste kinni, sest meie läheme kuninga lossi pidule.” Tuhatriinu tegi, mis kästi. Aga ta nuttis haledaste; sest tema oleks ka hea meelega pidule läinud. Ta palus wõõrasema, et fee ka teda pidule laseks.

Ema ütles: „Sina, Tuhatriinu, oled must ja tolmune, ja tahad pidule minna? Sinul ei ole riideid ega kingast ja tahad pidul tautstda!” Kui Tuhatriinu ikka palus ja nurus, ütles wõõrasema: „Mina kallan waagnatäie läätseid koldesse tuha sisse; kui sa need kahe tunniga sealt ära nopid, siis wõid sa pidule minna.” Tuhatriinu läks takka-uksest rohuaeda ja hüüdis: „Wagurad tuikesed, turteltuikesed ja kõik linnud, kes taewa all lendate, tulge ja aidake minul läätseid tuha seest noppida.

Head pange patta,
Halwad sööge ära.”

Aknast lendasiwad kaks tuid kööki, siis turteltuid ja kõige wiimaks lendas ja wurises kõiksugu lindusi köögis. Kõik korjasiwad tuha seest läätseid. Waewalt oli üks tuud mööda jõudnud, siis oli töö walmis ja linnud lendasiwad ära.

Piiga wiis läätsed waagnaga wõõrasema kätte. Ta oli rõõmus ja uskus, et nüüd pidule wõib minna. Aga wõõrasema ütles: „Ei, Tuhatriinu, sinul ei ole piduriideid ja sina ei oska tantsida. Sind naerdakse seal wälja.” Kui piiga wäga nuttis ja palus, ütles wiimaks wõõrasema: „Kui sina ühe tunniga kaks waagnatäit läätseid tuha seest ära nopid, siis wõid sina pidule minna.” Aga ta mõtles ise: „Seda ta iialgi teha ei suuda.” Tüdruk läks jälle rohuaeda ja hüüdis: „Wagurad tuikesed, turteltuikesed ja kõik linnud, kes te taewa all lendate, tulge ja aidake minul läätseid tuha seest noppida.

Head pange patta.
Halwad sööge ära.”

Aknast lendasiwad kaks walget Mid, siis kaks turtelwid ja wiimaks kõiksugu lindusi kööki. Nad otsisiwad läätseid tuhast wälja ja paniwad waagnasse. Enne kui pool tundi möödas oli, oli nende töö tehtud ja uad lendasiwad ära.

Tuhatriinu wiis waagnad wõõrasema kätte. Ta oli rõõmus ja arwas, et ta nüüd ikka pidule saab. Aga tige wõõrasema ütles: „Ei, mu laps, sinul ei ole piduriideid ja sina ei oska tantsidet; sa oleksid seal meile ainult häbiks.” Siis pööras ta wäefele-lapsele selja ja läks oma kahe tütrega pidule.

Kui teised kõik kottu ära oliwad, läks piiga ema hauale Pähklipuu alla ja hüüdis:

„Raputa, raputa, puule.
Hõbedat ja tulda »uu peale!”

Walge lind wiskas toreda hõbedast ja kullast kleidi ja siidist, hõbedaga tikitud kingad noore neiu ette. Ta pani enda ruttu riidesse ja läks pidule. Wõõrasema ja õed ei tundnud teda ära, waid arwasiwad teda mõue wõõra kuninga tütre olewat. Kuldses kleidis oli ta wäga ilus. Tuhatriinu peale nad ei mõelnud sugugi, waid arwasiwad teda kodukolde ääres konutawat. Kuningapoeg läks temale wastu, andis talle kätt ja tantsis ainult temaga. Kellegi teise iludusega ta ei tantsinud ega lasknud ka piiga kätt lahti. Kui mõni noormees Tuhatriinut tautsima kutsus ütles kuuingapoeg: „See on minu neiu, sellega tantsin mina.”

Tantsides ja lõbutsedes wiibis Tuhatriüiu õhtuni pidul’ siis tahtis ta koju minna. Kuningapoeg ütles temale: „Mina tulen sind saatma.” Ta tahtis näha, kus wõõras neiu elab. Piiga põgenes tema juurest ära ja läks tuwimajasfc. kuningapoeg oo tas, kuni Tuhatriinu isa koju tuli. Siis ütles ta temale, et wõõras neiu tuwimajasse olewat põgenenud. Isa mõtles: „Ega fee ometi Tuhatriiuu olnud.” Nad lõhkusiwad tuwimaja ära, kuid sealt ei leidnud nad kedagi. Kui nad tuppa läksiwad, oli Tuhatriinu köögis kolde ääres, mille kohal tume lamp põles. Tuha-

triinu läks tuwiinaja takka uksest wälja ning jooksis ema hauale pähklipuu alla, wõttis toreda kleidi seljast ära ja pani oma wanad riided selga ning tuli koju* tagasi.

Teisel päewal läksiwad wanemad ja öed jälle pidule. Tuhatriinu läks jälle ema hauale ja ütles:

„Raputa, raputa, puuke.
Hõbedat ja kulda mu peale.”
Walge lind andis waesele-lapsele weel toredama kleidi kui

eila. Kui ta selles kleidis pidule ilmus, imestas tema iludust igamees. Kuningapoeg tantsis sel päewal jälle ainnlt temaga ega lahkunud temast sammugi. Kui teised piigat tantsima kudusiwad, ütles kuningapoeg: „See on minu neiu, temaga tantsin mina.”

Õhtul tahtis piiga koju minna, kuid kuningapoeg läks talle

järele ja tahtis näha, kus ta elab. Tuhatriinu jooksis maja taha rohuaeda. Seal oli ilus suur pirnipuu magusat wilja täis. Sinna õtsa ronis noor neiu ja kuningapoeg ei teadnud, kuhu neiu jäi. Šhii majaisa koju tuli, ütles noormees: „Wõõras neiu jooksis rohuaeda; mina usun, et ta pirnipuu otsas on.” Jälle mõtles isa: „Ega see ometi Tuhatriinu olnud.” Ta raius pirnipuu maha. Aga selle otsas ei olnud kedagi. Kööki tulles leidsiwad nad Tuhatriinu mustades riietes kolde äärest tuha seest. Aga ta põgenes, kui ta aeda oli läinud, piruipuu otsast ära, läks pähklipuu juurde ja midis toreda kleidi linnule tagasi ning pani oma halli rüü selga.

Kui wanemad ja õed kolmandal päewal ära oliwad läinud, läks Tuhatriinu jälle ema hauale ja ütles pähklipuule:

„Raputa, raputa, puuke,
Hõbedat ja kulda mu peale!”

Lind andis Tuhatriinule nüüd nii toreda kleidi, et keegi enne niisugust ei olnud näinud. Ta kingad oliwad selgest kullast. Kui ta selles kleidis pidusaali ilmus, ei teadnud pidulised, mis nad imestuse pärast pidiwad ütlema. Kuningapoeg tantsis ka nüüd ainult temaga. Kui teised nooredmehed piigat tantsima kutsusiwad, ütles kuningapoeg: „Selle neiuga tantsin ainult mina.”

Õhtul tahtis kuningapoeg teda jälle saatma minna. Noor neiu jooksis ära, nõnda et kuningapoeg teda kätte ei saanud. Aga noormees tarwitas kawalust ja laskis lossitrepi paksult ära pigitada. Põgenedes jäi noore neiu pahema jala king pigi sisse. Kuningapoeg sai selle kätte. See oli imewäikene ja kena, selgest kullast. Teisel hommikul läks ta sellega Tuhatriinu isa juurde ja ütles: „Ainult fee neiu saab minu abikaasaks, kelle jalga see king sünnib.”

Wõõrad-õed oliwad wäga rõõmsad, sest neil oliwad ilusad wäiksed jalad. Wanem õde läks magamisekambrisse ja tahtiG,l»Gl jalga katsuda. (5ma oli tema juures. Aga king oli liig waikene, — tema suur wärwas ei mahtunud sinna sisse. Ema ütles: „Lõika wärwas ära; kui sa kuninga proua oled, siis ei tarwitse sa ilmaski jala käia.” Tüdruk lõikas warba ära, kannatas walu wälja ja pistis jala kinga sisse ning läks kuningapoja juurde. See wõttis oma pruudi ja ratsutas temaga ära. Nad läksiwad Tuhatriiuu ema hauast mööda. Pähklipuu otsas oliwad kaks walget tüwi; need hüüdsiwad:

„Pange tähele, waadake,
ttina, он liiga wäikene;
Teest un ta ka werine,,.

.’»tlluiugapoeg waatas piiga jalga ja nägi kingast werd wälja woolawat. Ta pööras ümber, wiis ebapruudi koju tagasi ja ütles, et see õige pruut ei olla, waid teine õde pidada kinga jalga katsuma. Nüüd läks noorem õde magamisekambrisse. Tema wärwas mahtus küll kinga sisse, aga kand oli liig suur. Ema ütles: „Lõika kanna küljest tükk ära, pane king jalga ja kannata walu wälja.” Tütar tegi ema õpetuse järele ja läks siis kuningapoja juurde. Noormees pani piiga oma hobuse selga ja ratsutas temaga kodu poole. Kui nad pähklipuust mööda läksiwad, oliwad selle oksadel kaks tüwi ja need hüüdsiwad:

„Pange tähele, waadake,
iiling on liiga wäikene;
Teest on ta ka werine…
Su õige prnut jäi kodusse!”

Kuningapoeg nägi, et neiu kingast weri wälja jooksis ja walge suka punaseks oli wärwinud. Ta pööras ümber ja wiis ka selle tütre koju tagasi ja ütles: „See ei ole õige pruut. Kas teil enam tütreid ei ole?” — „Ei ole,” kostis isa, „ainult minu esimese naise tütar — Tuhatriinu on weel, aga see ei wõi iialgi Teie õige pruut alla.” Kuningapoeg tahtis, et ka see pidi wälja tulema. Aga wõõrasema ütles: „Ta on wäga must, meie ei julge teda näidata.” Kuningapoeg jäi aga oma nõudmise juurde ja Tuhatriinu pidi wälja tulema. Piiga pesi oma näo ja käed puhtaks. Siis läks ta kuningapoja juurde ja kumardas aupaktikult. Noormees andis kiuga noore neiu kätte. Piiga istus järile, pani jala pingi peale, tõmbas raske puutiuga jalast ära ning pani siis kuldkinga jalga. See oli talle uii paras, otsekui tema jala järele walatud. Kui piiga püsti tõusis ja noormees tema nägu nägi, tundis ta kohe ära, et tema seesama neiu oli, kellega ta pidul oli tantsinud. Noormees ütles: „See on minu õige pruut!” Wõõrasema ja tema tütred ehmatasiwad ära ja oliwad surnukahwatud. Kuningapoeg pani Tuhatriinu hobuse selga ja ratsutas temaga oma lossi. Kui nad pähklipuust mööda sõitsiwad, hüüdsiwad kaks tüwi selle otsast:

„Pange tähele, waadake,
Ei ling ole enam wäikene!
Ma feest ei ole ta werine,,.
Nüüd õige pruut laeb kodusse!”

Siis lendasiwad nad Tuhatriinu peale, üks tema paremale ja teine pahemale õlale, ja sinna nad ka jäiwad.

Kui kuningapoja pulmi peeti, tuliwad ka wõõrad-õed pulma. Kui pruutpaar kirikusse läks, käis wanem õde prnudi paremal ja noorem õde tema pahemal poolel. Aga tüwid notkisiwad neil tnmmagil ühe silma peast ära. Kui nad pärast laulatamist kirikust wälja tuliwad, oli wanem õde pahemal ja noorem õde paremal poolel. Tüwid notkisiwad nendel ka teise silma peast wälja. Nad jäiwad oma tigeduse ja walskuse pärast eluajaks pimedaks.

Kuningas Räästahabe. 67

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis