Lugemisaeg: 7 min
11 l)d kitsel oli seitse talle; ta armastas neid, nagu iga ema oma ^ lapsi. Kord tahtis ta metsa minna toitu tooma. Ta kutsus enne kõik talled oma juurde ja ütles: „Armsad lapsed, mina lähen metsa, hoidke teie hundi eest. Kui tema teid kätte saab, siis sööb ta teid kõige naha ja kurwadega tükis ära. See turi loom oskab oma nägu moonutada, aga tema karmist häälest ja mustadest jalgadest wõite teie teda ära tunda.” — „Meie tahame ettewaatlikud olla,” ütlesiwad talled, „ole üsna mureta, armas ema.” Wana kits läks mökitades metsa.
Üürikese aja pärast koputas keegi ukse peale ja hüüdis:
„Armsad lapsed, tehke uks lahti, mina olen teie ema ja tõin teile metsast midagi kaasa.” Karmist häälest tundsiwad talled ära, et see hunt oli. „Ust meie lahti ei tee,” ütlesiwad tallekesed, „sina ei ole mitte meie ema. Meie emal on armas peenikene hääl, sinul on aga karm hääl, sina oled hunt.” Hunt läks kaupmehe juurde ja ostis kriiti. Selle sõi ta ära ja ta hääl jäi peeneks.
Nüüd wli ta tagasi, koputas jälle ukse peale ja hüüdis:
„Tehke uks lahti, armsad lapsed, mina olen teie ema, ma tõin teile metsast magusat toitu kaasa.” Hunt oli oma musta käpa akna peale pannud, mida lapsed nägiwad. Nad. hüüdsiwad: „Sinu eest meie ust lahti ei tee, meie emal ei ole niisugune must jalg kui sinul; sina oled hunt.” Siis jooksis hunt pagari juurde ja ütles: „Mina lõin jala wastu kiwi, wõia talle tainast peale.” Oli Pagar hundi soowi täitnud, siis jooksis metsaline möldri juurde ja ütles: „Kui sa seda ei tee, siis föön ma sinu ära.” Mölder kartis tigedat murdjat ja tegi tema jala walgeks.
Hunt läks kolmat korda ukse taha, koputas ja ütles: „Tehke
uks lahti, teie armas ema tahab tuppa tulla ja toob teile metsast kenaid asju.” „Näita meile oma jalga,” ütlesiwad lapsed, „siis teame meie, kas fa meie armas ema oled.” Hunt pani käpa wastu akent. Kui talled nägiwad, et ta käpp walge oli, uskusiwad nad, et
ta tõtt räägib, ja awasiwad ukse. Tuppa tuli aga hunt. Talled ehmatasiwad ja tahtsiwad peitu minna. Üks puges laua alla, teine woodisse, kolmas ahju, neljas kööki, wiies kappi, kuues pesuwaagna alla, seitsmes seinakella kappi. Hunt leidis nad kõik üles, ei hakanud kaua aru pidama, mis teha, waid sõi nad ära. Ainult kõige nooremat, kes seinakella kapis oli, ei leidnud ta üles. Kui kõik talled nahas oliwad, läks hunt oma teed. Ta heitis heinamaale kase alla ja jäi magama.
Weidi aja pärast tuli wana kits metsast koju. Aga mis ta seal nägi! Maja uks pärani lahti. Land, pingid, toolid — kõik ümber lükatud, pefuwaagen katki, padjad ja waibad woodist wälja loobitud. Ta otsis oma lapsi, kuid ei leidnud ueid. Ta hüüdis neid järgemööda nimepidi, aga keegi ei wastanud. Wiimaks, kui ta kõige noorema nime nimetas, hüüdis see: „Armas ema, mina olen kellakapis.” l3ma tõi ta sealt wälja. Talleke rääkis siis kõik, kuda hunt kawalusega tuppa tulnud ja teised kõik ära söönud. Seda wõib arwata, kuda wana kits oma armsate laste järele nuttis.
Wiimaks läks ta noorema talle seltsis kurwa südamega wälja jalutama. Heinamaale jõudes leidis ta hundi puu all magawat. Tige loom norises nii, et puuoksad wärisesiwad. Ta waatas teda igast küljest ja nägi siis, et hundi kõhus midagi liikus ja siputas. „Oh sa Jumal,” ütles kits, „ehk ta neelas minn waesed lapsed terwelt alla ja need elawad weel ta kohus!” Ta saatis noorema talle koju käärisi, nõela ja niiti tooma. Siis lõikas ta kurja looma watfa lõhki. Waewalt oli ta ühe krapsu lõigannd, kui üks tall kohe pea wälja pistis. Kui ta rohkem oli lõiganud, siis hüppasiwad kõik kuus talle hundi kõhust wälja ja lõiwad rõõmu pärast kepsu. Häda ei olnud keegi saanud. Ahne hunt oli nad terwelt alla neelanud.
See oli aga rõõm! Talled kallistasiwad ema ja hüppasiwad nagu rätsepp oma pulmapäewal. Ema ütles: „Minge otsige kiwa, need topime tigeda looma kõhtn, sest ta magab weel.” Talled tõiwad kiwa, ema pani neid hundi kõhtu, uii palju kui mahtus, ja
Kolm mehikest metsas. 21
õmbles kõhu kiuni. Hunt ei märganud sellest midagi ega ärganud ka üles.
Kui hundi uni õtsa sai, tõusis ta üles. Kiwid ajasiwad ta janutama ja ta läks jooma. Kui ta hallika poole läks ja ennast liigutas, kolisesiwad kiwid ta kohus. Hunt ütles:
„Ma kuulsin kolinat/ mürinat tõhus
Ja tundsin, et midagi mind rõhus!
Ära sõin ma kuus tallekest,
Kuid kiwid nüüd leian watsa seest!”
Siis laskis ta kumargile hallika poole ja hakkas jooma. Aga rasked kiwid wajutasiwad ta hallikasse ja ta uppus sinna ära. Kui tallekesed seda nägiwad, jooksiwad nad ema juurde ja hüüdsiwad: „Hunt on surnud! Hunt on surnud!” ja kepsisiwad emaga siis hallika ääres.
Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Information for scientific analysis
Fairy tale statistics | Value |
|---|---|
| Number | KHM 5 |
| Aarne-Thompson-Uther-Index | ATU Typ 123 |
| Tõlked | EN, ZH, ES, FR, RU, UA, CZ, PT, JA, DE, KO, VI, TR, IT, PL, NL, RO, EL, HU, DA, FI, SE, BG, LV, SK, SL, SR |
| Readability Index by Björnsson | 27,3 |
| Flesch-Reading-Ease Index | 40.7 |
| Flesch–Kincaid Grade-Level | 10.4 |
| Gunning Fog Index | 10.4 |
| Coleman–Liau Index | 9.3 |
| SMOG Index | 10.7 |
| Automated Readability Index | 6.4 |
| Character Count | 4.667 |
| Letter Count | 3.679 |
| Sentence Count | 69 |
| Word Count | 778 |
| Average Words per Sentence | 11,28 |
| Words with more than 6 letters | 125 |
| Percentage of long words | 16,1% |
| Type-Token Ratio (TTR) | 0,517 |
| Moving-Average Type-Token Ratio (MATTR) | 0,873 |
| Measure of Textual Lexical Diversity (MTLD) | 160,9 |
| Hapax Legomena | 285 |
| Average word length | 4,74 |
| Median sentence length | 11,0 |
| 90th percentile sentence length | 18,2 |
| Number of Syllables | 1.342 |
| Average Syllables per Word | 1,72 |
| Words with three Syllables | 102 |
| Percentage Words with three Syllables | 13,1% |
| Direct speech share | 27,9% |
| Sentence complexity | 1,28 |
| Connectors | 0 |
| Referential cohesion | 0,021 |
| Character/name candidates | Armsad (2), Tehke (2) |
| Character co-occurrence network | none |
| Motif/tag candidates | Vennad Grimmid |




