Raudne Hans - Muinasjutt vendade Grimmide

Elas kuningas, kelle lossi lähedal asus suur mets, kus elas kõiksuguseid metsloomi. Ühel päeval saatis kuningas metsa oma küti, kes pidi tooma ühe põdra, aga mees ei tulnud tagasi. „Võib-olla juhtus talle mingi õnnetus,” ütles kuningas ja saatis järgmisel päeval kaks teist kütti esimest otsima, aga ka need jäid sinna. Siis laskis kuningas järgmisel päeval kutsuda kokku kõik oma kütid ja ütles: „Käige terve mets läbi ja ärge puhake enne, kui kõik kolm on leitud.” Aga küttidest ei ilmunud ühtegi koju. Koju ei tulnud ka ükski nendest paljudest koertest, keda kütid olid terve karja kaasa võtnud. Sellest ajast alates ei julgenud enam keegi metsa minna ja mets seisis seal nüüd sügavas vaikuses üksinda, vaid vahetevahel nähti tema kohal mõnda kotkast või kulli lendamas. Möödus palju aastaid enne, kui üks võõras kütt palus kuninga jutule ja teatas, et tema tahab minna ohtlikku metsa. Kuid kuningas ei tahtnud teda lubada ja ütles: „Siin pole õige lugu, kardan, et su käsi ei käi paremini kui su eelkäijad ja sa ei tule sealt enam tagasi.” Kütt vastas: „Isand, ma julgen minna hädaohtu, ma ei tea, mis on hirm.” Ja kütt läks oma koeraga metsa. Ei kestnud kaua, kui koer nägi ühte metslooma ja hakkas teda jälitama, aga vaevalt oli koer paar sammu jooksnud, kui ta seisis sügava mülka äärel ega pääsenud enam edasi ja üks alasti mees sirutas end veest välja, haaras ta kinni ja tõmbas vee alla. Kui kütt seda nägi, läks ta tagasi ja tõi kolm meest, kes pidid mülka ämbritega veest tühjaks ammutama. Kui mülka põhi juba paistis, nägid nad seal lamamas üht metsmeest, kelle ihu oli nii pruun nagu roostetanud raud ja kelle juuksed ulatusid põlvini. Mehed sidusid metsinimese köidikutega kinni ja viisid lossi. Lossis imetleti kummalist meest, kuningas laskis ta raudpuuris lossiõuele välja panna ning keelas surmanuhtlusega avada puuri ust. Puuri võtme võttis kuninganna enda hoolde. Nüüdsest peale juleti jälle metsa minna. Kuningal oli kaheksa-aastane poeg, kes kord õues mängis ja kelle kuldpall mängides puuri kukkus. Poiss jooksis puuri juurde ja hüüdis: „Anna mu pall tagasi.” „Mitte enne, kui avad mulle puuri ukse,” vastas mees. „Ei,” ütles poiss, „seda ma ei tee, kuningas on selle keelanud,” ja jooksis minema. Järgmisel päeval tuli ta jälle ja nõudis oma palli. Metsinimene ütles: „Ava uks!” Aga poiss ei avanud. Kolmandal päeval oli kuningas jahile ratsutanud. Poisike tuli veel kord puuri juurde ja ütles: „Kuigi ma tahan avada ust, ei saa ma seda teha, mul pole võtit.” Seepeale ütles metsinimene: „Võti asub su ema padja all, võid ta sealt ära tuua.” Poiss, kes tahtis palli tagasi saada, lõi kõigile hoiatustele käega ja tõi võtme. Lukk tuli väga raskesti lahti ja poiss vigastas oma sõrme. Kui uks oli avatud, astus metsinimene välja, andis talle kuldse palli ja tõttas minema. Poisikesel hakkas hirm, ta hüüdis ja karjus mehele järele: „Oo, metsmees, ära mine ära. Tule tagasi, muidu saan peksa!” Metsmees keeras ümber, tõstis lapse sülle, asetas ta kukile ja läks kiirete sammudega metsa. Kui kuningas koju tuli ja tühja puuri nägi, küsis ta kuningannalt, kuidas see oli juhtunud. Kuninganna ei teadnud sellest midagi, otsis võtit, aga see oli ja jäi kadunuks. Ta hüüdis poega, aga ei mingit vastust. Ja kuningas saatis oma sulased välja põllule poega otsima, aga nad ei leidnud teda. Siis taipas kuningas, mis oli juhtunud, ja suur lein laskus kuningalossile. Kui metsinimene oli jõudnud pimedasse metsa, tõstis ta poisi kükilt maha ja ütles: „Isa ja ema ei näe sa enam kunagi, aga ma jätan su enda juurde, sest sa vabastasid minu ja ma tahan olla sulle armuline. Kui sa teed kõik, mis ma nõuan, on su elu minu juures hea. Vara ja kulda on mul palju, rohkem kui ühelgi teisel maailmas.” Ta tegi poisile samblast aseme ja poiss uinus seal magama. Järgmisel hommikul viis ta poisi kaevule ja ütles: „Vaata, kuldkaev on hele ja selge nagu kristall. Pead istuma siin ja valvama, et siia midagi sisse ei kuku, muidu ta reostub. Tulen igal õhtul vaatama, kas täitsid mu käsu.” Poiss istus kaevu äärele ja nägi, kuidas vahel mõni kuldkala, vahel mõni kuldmadu end veepeeglis näitas, ja valvas, et midagi kaevu ei kuku. Kui ta nii istus, valutas tal sõrm kord nii ägedasti, et ta selle tahtmatult vette pistis. Ta tõmbas sõrme välja ja nägi, et see oli kattunud kullaga, ja kuidas ta ka kulla ärapesemisega vaeva ei näinud, ei saanud ta sõrme puhtaks. Õhtul tuli Raudne Hans tagasi, nägi poissi ja ütles: „Mis on kaevuga juhtunud?” „Ei midagi,” vastas poiss ja hoidis kätt selja taga, et mees seda ei näeks. Aga mees ütles: „Sa kastsid oma sõrme vette; seekord annan sulle andeks, aga hoia, et sinna midagi sisse ei kuku.” Juba hommikul varakult istus poiss kaevul ja pidas valvet. Sõrm tegi jälle haiget. Kui ta sellega oma juukseid silus, kukkus õnnetul kombel üks juuksekarv vette. Poiss võttis juuksekarva ruttu kaevust välja, aga see oli jõudnud juba kullaks muutuda. Raudne Hans tuli ja teadis juba, mis on juhtunud. „Sa lasksid kukkuda kaevu ühe juuksekarva,” ütles ta, „andestan sulle veel kord, aga kui see kolmandat korda juhtub, siis on kaev reostatud ja sa ei või enam kauemaks minu juurde jääda.” Kolmandal päeval istus poiss kaevul ega liigutanud sõrmegi, kuigi see tal valutas. Aga aeg oli pikk ja ta vaatas oma veepinnal peegelduvat nägu. Ja kui ta seejuures üha sügavamale kummardas, et endale paremini silma vaadata, langesid ta pikad juuksed õlalt vette. Ta heitus ja tõusis kiiresti püsti, aga kõik ta juuksed olid muutunud kullaks ja hiilgasid nagu päike. Ta võttis taskurätiku ja sidus selle pähe, et mees ta juukseid ei näeks. Kui mees sinna tuli, teadis ta juba sündmusest ja ütles: „Võta rätik ära.” Siis langesid kuldjuuksed alla, poiss võis end vabandada, nii kuidas oskas, aga midagi ei aidanud. „Sa ei pidanud proovi välja ega või sellepärast jääda kauemaks siia. Mine laia maailma, siis koged, mis on vaesus. Aga et su süda pole kuri ja mina sulle head soovin, siis luban: kui vajad abi, mine metsa ja hüüa: „Raudne Hans,” siis tulen ja aitan sind. Mu võim on suur, suurem kui arvad, ja kulda ja hõbedat on mul külluses.” Nüüd lahkus kuningapoeg metsast ja läks piki tehtud ja tegemata teid üha edasi, kuni jõudis viimaks ühte suurde linna. Ta otsis seal tööd, aga ei leidnud, sest ta polnud õppinud midagi, millega oleks võinud end elatada. Viimaks läks ta lossi ja küsis, kas nad ei tahaks teda sinna jätta. Kuninglikud teenrid ei teadnud, mis tööd talle anda, aga ta meeldis neile ja nad jätsid ta lossi. Lõpuks võttis kokk poisi oma teenistusse ja ütles, et ta võib kanda vett ja puid ja pista oksi pliidi alla. Kord, kui kedagi ei olnud käepärast, pidi poiss sööke kuninga lauale kandma. Et ta ei tahtnud näidata oma kuldseid juukseid, siis ta jättis mütsi pähe. Kuningas polnud näinud kunagi midagi säärast ja hüüdis: „Kui teenid kuninglikku lauda, siis pead võtma mütsi maha.” „Ah, härra,” vastas poiss, „ma ei saa, sest mu pea on kärnas.” Siis laskis kuningas kutsuda koka, pahandas ja küsis, kuidas ta võis võtta säärase poisi oma abiliseks; saatku poiss jalamaid minema. Kokal hakkas poisist hale ja ta vahetas ta aednikupoisiga välja. Nüüd pidi poiss aias istutama ja kastma, kaablima ja kaevama ja taluma kurje ilmu. Kord suvel, kui ta aias üksi töötas, oli päev nii kuum, et ta võttis mütsi peast, et end jahutada. Päike paistis juustele ja need lõid hiilgama ja särama ning nende kuldsed kiired tungisid kuningatütre magamistuppa ja ahvatlesid ta aknale vaatama, kust need kiired tulevad. Siis nägi ta poissi ja hüüdis sellele: „Poiss, too mulle kimp lilli!” Poiss pani mütsi kähku pähe, noppis peotäie lihtsaid põllulilli ja köitis need kimpu. Kui ta, lillekimp käes, trepist üles astus, tuli aednik ja ütles: „Kuidas sa võid viia kuningatütrele säärase lillekimbu? Too ruttu uued lilled, otsi välja kõige ilusamad ja haruldasemad.” „Ah, ei,” vastas poiss, „need lõhnavad tugevamini ja meeldivad talle kindlasti rohkem.” Kui ta jõudis kuningatütre kambrisse, ütles neiu: „Võta müts maha: ei sobi, et hoiad ta minu ees peas.” Poiss vastas jälle: „Ma ei saa, mu pea on kärnas.” Kuningatütar aga haaras mütsi järele ja tõmbas selle ära ning poisi kuldsed juuksed langesid lokkidena õlgadele ja imetore oli neid vaadata. Poiss tahtis ära joosta, aga neiu pidas ta kinni ja andis talle peotäie tukateid. Poiss läks kullaga minema, aga ei hoolinud suurt kullast, andis selle aednikule ja ütles: „Kingin kulla su lastele, nad võivad sellega mängida.” Järgmisel päeval hüüdis kuningatütar jälle alla aeda, et toogu poiss talle kimp põllulilli. Kui poiss lilledega sisse astus, sirutas neiu käe mütsi järele ja tahtis seda peast ära võtta, aga poiss hoidis mütsi mõlema käega kinni. Kuningatütar andis talle jälle peotäie tukateid, kuid poiss ei hoolinud kullast ja andis selle aednikulastele mängimiseks. Kolmandal päeval kordus sama lugu; neiu ei saanud tal mütsi peast ära võtta ja poiss ei tahtnud ta kulda. Varsti pärast seda juhtumit tungisid vaenlased maale. Kuningas kogus oma rahva kokku, kuid kahtles, kas ta suudab võita vaenlast, kes on temast tugevam. Siis ütles aednikupoiss: „Olen kasvanud suureks ja tahan ka sõtta minna, andke mulle üks hobune.” Teised naersid ja ütlesid: „Kui me ära oleme, eks siis otsi endale üks: jätame sinu oma talli.” Kui nad olid minema sõitnud, läks poiss talli ja tõi hobuse välja; see oli lombakas. Vaatamata sellele istus poiss hobuse selga ja ratsutas välja tumedasse metsa. Olles jõudnud metsaservale, hüüdis ta kolm korda: „Raudne Hans!”, nii kõvasti, et kogu mets kajas ta hüüust. Kohe ilmus Raudne Hans ja küsis: „Mida sa nõuad?” „Tahan tugevat ratsut, sest tahan sõtta minna.” Seepeale läks Raudne Hans metsa tagasi ja vähe aja pärast tuli metsast üks tallipoiss, käekõrval hobune, kes norsatas ja oli vaevu taltsutatav. Temale järgnes suur sõjavägi raudriiete ja mõõkade päikeses välkudes. Nüüd andis kuningapoeg oma kolmejalgse hobuse tallipoisile, istus toreda täku selga ja ratsutas sõjaväe eesotsas. Kui ta jõudis lahinguväljale, oli juba suur hulk kuninga sõdureid langenud ega puudunud palju, et ülejäänud oleksid pidanud alla andma. Siis tormas kuningapoeg oma raudsõduritega vaenlase keskele ja tappis nad viimseni maha. Kui mõni tahtis põgeneda, oli kuningapoeg sellel kohe kannul ja andis talle surmava hoobi. Selle asemel, et minna pärast lahingut kuninga juurde, viis noormees oma sõdurid piki kõveraid teid metsa tagasi ja hüüdis Raudset Hansu. „Mida sa nõuad?” küsis metsmees. „Võta oma hobune ja sõdurid tagasi ja anna mulle mu kolmejalgne ruun.” Kõik, mis kuningapoeg soovis, sündis, ja ta ratsutas oma kolmejalgse ruunaga koju. Kui kuningas jõudis sõjakäigult lossi tagasi, jooksis talle tütar vastu ja õnnitles teda võidu puhul. „Mina polnud see, kes võitis vaenlase,” ütles kuningas, „vaid üks võõras rüütel, kes tuli mulle oma sõjaväega appi.” Kuningatütar tahtis teada, kes võõras rüütel oli, aga kuningas ei teadnud ja lausus: „Ta jälitas vaenlast ja ma ei näinud teda enam.” Kuningatütar päris aednikult ta poisi kohta teateid, aednik aga naeris ja ütles: „Ta saabus äsja koju oma kolmejalgse hobusega, ja teised heitsid tema üle nalja ja hüüdsid: „Kas tuled jälle oma kolmejalgsega?” Nad küsisid veel: „Missuguse põõsa varjul sa lahingu ajal lebasid ja magasid?” Poiss aga vastas: „Tegin kõige paremat ja ilma minuta oleks kuningas kaotanud.” Siis naerdi tema üle veelgi rohkem. Kuningas ütles oma tütrele: „Korraldan suure peo, mis kestab kolm päeva, ja sina viskad üles kuldõuna, kes selle kinni püüab, saab su endale naiseks. Võibolla ilmub ka tundmatu rüütel.” Kui pidu välja kuulutati, läks kuningapoeg metsa ja hüüdis Raudset Hansu. „Mis sa tahad?” küsis metsmees. „Et püüaksin kuningatütre kuldõuna kinni.” „See on niisama hea, kui oleks ta juba sinu käes,” ütles Raudne Hans. „Peale selle saad sa punase varustuse ja uhke punase hobuse.” Kui peopäev saabus, ilmus ka kuningapoeg sinna ja teda ei tundnud keegi ära. Kuningatütar astus rüütlite ette ja viskas kuldõuna üles, aga keegi ei püüdnud seda kinni peale ühe, kes kohe, kui oli õuna kinni püüdnud, oma punase hobusega kiiresti minema kihutas. Teisel päeval tegi Raudne Hans kuningapojast valge rüütli ja andis talle samuti uhke ratsu. Jälle püüdis ainult kuningapoeg õuna kinni ja kihutas sellega kohe minema. Kuningas sai kurjaks ja ütles: „Ma pole talle andnud luba lahkuda, ta peab minu ette ilmuma ja ennast mulle esitlema.” Ja ta andis käsu, et kui rüütel, kes õuna püüab, tahab jälle kaduda, siis tuleb talle järgneda ja ta hea või kurjaga tagasi tuua. Kolmandal päeval sai kuningapoeg Raudselt Hansult musta varustuse ja musta täku ning püüdis jälle õuna kinni. Kui ta aga sellega minema kihutas, järgnesid talle kuninga sõdurid ja üks jõudis talle nii lähedale, et haavas kuningapoega mõõgaga jalast. Kuid kuningapoeg pääses siiski põgenema, sest ta hobune oli väle ja jooksis kiiresti, nii et ratsur kaotas kiivri ja ta jälgijad nägid, et tundmatul rüütlil olid kuldsed juuksed. Sõdurid läksid lossi ja jutustasid sellest kuningale. Järgmisel päeval küsis kuningatütar aednikult jälle poisi kohta teateid. „Ta töötab aias. Kummaline veidrik olevat viibinud kuningalossis peol ja tuli alles eile õhtul koju. Ta näitas mu lastele kolme kuldõuna, mis ta oli võitnud.” Kuningas laskis kutsuda aednikupoisi enda juurde. Poiss ilmus ja jälle oli tal müts peas. Aga kui kuningatütar läks poisi juurde ja võttis tal mütsi peast, langesid kuldsed kiharad poisil õlgadele ja need olid nii imeilusad, et kõik ahhetasid. „Kas sina oled see rüütel, kes ilmus iga päev peole, iga kord isevärvi riietes ja püüdis kolm kuldset õuna?” küsis kuningas. „Jah,” vastas noormees, „siin need on,” võttis taskust õunad ja ulatas need kuningale. „Kui nõuate veel enam tõendeid, siis võin teile näidata haava, mille mulle teie sulased mind jälitades lõid. Ka olen ma seesama rüütel, kes teil aitas vaenlase üle võitu saavutada.” „Kui sa võid toimetada sääraseid asju, siis sa pole lihtne aednikupoiss; ütle mulle, kes on su isa?” „Mu isa on võimas kuningas ning kulda on mul küllalt, nii palju kui tahan.” „Näen isegi,” ütles kuningas, „et võlgnen sulle tänu, kas võin seda sulle kuidagi tasuda?” „Jah,” vastas kuningapoeg, „võite küll, kui annate mulle oma tütre naiseks.” Seepeale naeris neiu ja ütles: „Ta pole nõudlik, aga ma nägin juba ta kuldseist juustest, et ta pole aednikupoiss!” ning läks ja suudles kuningapoega. Ka peigmehe isa ja ema ilmusid pulma ja olid rõõmsad, et nende poeg, kellest nad olid arvanud, et ta on surnud, elas. Ja kui nad istusid lõbusalt pulmalauas, vaikis korraga muusika, uksed läksid pärani lahti ja üks uhke kuningas astus paljude rüütlite saatel sisse. Võõras kuningas astus peigmehe juurde, süleles teda ja ütles: „Olen Raudne Hans ja olin võlutud metsmeheks, aga sina lunastasid mu. Kõik mu vara ja kuld kuulub nüüd sulle.”

Allikas: Kuldlapsed ja teisi muinasjutte | DIGAR-i vaadetekst 1991. aasta kordustrükist, mis märgib end 1937. aasta väljaande redigeeritud kordustrükina.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis