Kuningapoeg, kes midagi ei kartnud - Muinasjutt Vennad Grimmid

Oli kord kuningapoeg, kellele ei meeldinud enam oma isakodu, ja ta mõtles: „Lähen laia maailma, seal ma ei tunne igavust ja saan näha imeasju.” Nii ta siis jättis vanematega jumalaga ja läks minema, ikka hommikust õhtu poole ja tal oli ükskõik, kuhu tee teda viis. Juhtus, et ta jõudis ühe hiiglase maja juurde, ja et ta oli väsinud, istus ta ukse ette ja jäi puhkama. Lastes libiseda pilgul siia-sinna, nägi ta õuel lebamas hiiglase mänguesemeid: need olid paar võimsat kuuli ja inimese suurused keeglid. Kuningapojal tuli himu mängida. Ta seadis keegli üles ja veeretas kuule, kisas ja karjus, kui keeglid kukkusid, ja oli ülevas meeleolus. Hiiglane kuulis kisa, sirutas oma pea aknast välja ja nägi inimest, kes polnud suurem kui teised ja mängis siiski tema keeglitega. „Ussike,” hüüdis hiiglane, „mis sa mängid mu keeglitega? Kes andis sulle selleks jõudu?” Kuningapoeg vaatas üles, siis hiiglasele otsa, ja ütles: „Oh sa mühakas! Mõtled vist küll, et sul üksi on tugevad käsivarred? Võin teha kõike, mida ma tahan.” Hiiglane tuli alla, vaatas üsna vaimustunult keegeldamist ja ütles: „Inimlaps, kui oled säärane, siis mine too mulle elupuust üks õun.” „Mis sa tollega teed?” küsis kuningapoeg. „Ma ei taha õuna endale,” vastas hiiglane, „aga mul on mõrsja, kes seda himustab; olen käinud laias maailmas ringi, aga pole puud leidnud.” „Küllap mina juba leian,” ütles kuningapoeg, „ja ma ei tea, mis võiks mind takistada õuna puu otsast alla toomast.” Hiiglane ütles: „Sa arvad küll, et see on kerge. Aed, kus puu kasvab, on piiratud raudvõrega ja võre ees lamavad metsloomad üksteise kõrval ja peavad valvet ega lase ühtki inimest sisse.” „Küllap nad mind juba lasevad,” ütles kuningapoeg. „Ja kuigi sa pääsed aeda ja näed õuna puu otsas rippumas, pole ta veel kaugeltki sinu. Õuna ees ripub võru, sellest pead sa käe läbi pistma. Kuid kellelgi pole veel õnnestunud õuna haarata ja puu küljest ära murda.” „Minul juba õnnestub,” ütles kuningapoeg. Ta jättis hiiglasega jumalaga, läks üle mägede ja läbi orgude, põldude ja metsade, kuni viimaks leidis imeaia. Loomad lamasid ümberringi, aga nad olid langetanud pea ja magasid. Nad ei ärganud ka siis, kui kuningapoeg oli üsna nende ligidal, astus üle nende edasi, ronis üle võre ja jõudis õnnelikult aeda. Keset aeda seisis elupuu ja punased õunad särasid ta okste küljes. Kuningapoeg ronis tüve mööda üles, ja kui ta tahtis sirutada kätt õuna järele, nägi ta selle ees rippumas võru; aga ta pistis oma käe ilma vaevata sellest läbi ja murdis õuna. Võru sulgus ta randme ümber ja ta tundis, kuidas äkki tugev jõud ta keha läbis. Kui ta õunaga puu otsast maha oli hüpanud, ei tahtnud ta enam üle võre ronida, vaid haaras suurest väravast kinni ja tal tarvitses seda vaid kord raputada, kui see rägisedes lahti kargas. Kuningapoeg astus välja ja lõvi, kes oli lebanud värava ees, oli ärganud ja hüppas talle järele, kuid mitte raevunult ja metsikult, vaid järgnes talle alandlikult nagu peremehele. Kuningapoeg viis hiiglasele lubatud õuna ja ütles: „Näed sa, tõin ta sulle ilma vaevata.” Hiiglane oli rõõmus, et ta soov oli nii kiiresti täitunud, tõttas oma mõrsja juurde ja andis talle õuna, mida see oli himustanud. See oli ilus ja tark neitsi, ja et ta ei näinud hiiglase käes võru, ütles ta: „Ma ei usu, et sina tõid selle õuna, enne kui näen võru sinu käes.” Hiiglane ütles: „Mul tarvitseb minna vaid koju ja see sealt ära tuua,” ja ta arvas, et on kerge võtta nõrgalt inimeselt võimuga seda, mida ta ei anna heatahtlikult. Ta nõudis kuningapojalt võru, aga kuningapoeg keeldus talle seda andmast. „Kus on õun, seal peab olema ka võru,” ütles hiiglane. „Kui sa ei anna seda heatahtlikult, siis pead selle pärast minuga võitlema.” Nad maadlesid teineteisega hulga aega, aga hiiglane ei suutnud võita kuningapoega, keda tugevdas võru võlujõud. Siis tuli hiiglane kavalale mõttele ja ütles: „Mul hakkas võideldes kuum ja sul kah, läheme jõkke suplema ja endid jahutama, enne kui uuesti algame.” Kuningapoeg, kellel polnud teise kavalusest aimugi, läks hiiglasega vee juurde, tõmbas ühes oma rõivastega ka võru käest ja hüppas jõkke. Otsekohe haaras hiiglane võru ja jooksis sellega ära, aga lõvi, kes oli vargust näinud, jooksis hiiglasele järele, kiskus tal võru käest ja viis selle oma isandale tagasi. Siis peitis hiiglane enda tamme taha ja, kui kuningapoeg hakkas riietuma, ründas ta teda ja torkas tal mõlemad silmad välja. Nüüd seisis vaene kuningapoeg seal, oli pime ega osanud ennast aidata. Siis tuli hiiglane tagasi, võttis ta käekõrvale, nagu tahaks teda talutada, ja viis ta ühe kõrge kaljutipu otsa. Ta jättis kuningapoja sinna seisma ja mõtles: „Kui astud paar sammu, siis kukud surnuks ja ma võin sult võru ära tõmmata.” Aga truu lõvi ei olnud oma isandast lahkunud, hoidis teda riietest kinni ja tõmbas aegamööda tagasi. Kui hiiglane tuli ja surnut röövida tahtis, nägi ta, et ta kavalus oli olnud asjata. „Kas siis niisugust nõrka inimlast ei saagi hävitada!” ütles ta endale vihaselt, haaras kuningapoja ja viis ta teist teed kaudu veel kord kuristiku äärele. Aga lõvi, kes kurjast nõust aru sai, aitas oma isanda ka seekord hädast välja: kui nad olid saabunud otse kuristiku äärele, laskis hiiglane pimeda käe lahti ja tahtis teda üksi jätta, aga lõvi tõukas hiiglase sügavikku, nii et see kukkus purustatud kontidega surnult alla. Truu loom tõmbas oma isanda jälle kuristiku äärelt tagasi ja juhtis ta ühe puu juurde, kust selge ojake mööda vulises. Kuningapoeg istus maha, lõvi aga läks ojja ja pritsis oma käpaga talle vett näkku. Vaevalt olid paar veetilka niisutanud kuningapoja silmakoopaid, kui ta võis jälle pisut näha, ja ta nägi linnukest, kes lendas temast üsna lähedalt mööda ja põrkus siis puutüve vastu. Seepeale laskus ta vette ja suples. Siis ta lendas üles, keerles puude vahel edasi-tagasi, ilma nende vastu põrkamata, nagu oleks ta saanud oma nägemise tagasi. Siis tundis kuningapoeg selles jumala viibet, kummardus alla vee kohale ja pesi sellega oma nägu. Ja kui ta püsti tõusis, olid ta silmad jälle heledad ja puhtad nagu ei kunagi varem. Kuningapoeg tänas jumalat suure armu eest ja läks oma lõviga jälle maailma mööda uitama. Nüüd juhtus, et ta möödus lossist, mis oli võlutud. Väraval seisis ilusa kuju ja peene näoga neitsi, aga ta oli üleni must. Neiu kõnetas teda ja ütles: „Ah, kui suudaksid mind lunastada kurjast võlust, mis minul lasub.” „Mida peaksin tegema?” küsis kuningapoeg. Neitsi vastas: „Pead veetma kolm ööd nõiutud saalis, aga su süda peab jääma hirmust puutumatuks. Kui sind piinatakse vigaseks ja kui sa seda talud, ilma et teeksid ainsatki häält, siis olen vabastatud. Elu nad ei tohi sult aga võtta.” Siis ütles kuningapoeg: „Ma ei karda midagi, katsun jumala abiga toime tulla.” Nii läks ta rõõmsalt lossi ja pimeduse saabudes istus ta suurde saali ja ootas. Keskööni oli kõik vaikne, siis aga hakkas äkki vali müra peale ja igast nurgast ja sopist jooksid väikesed kuradid välja. Kuradikesed, nagu ei näekski nad kuningapoega, istusid keset tuba, tegid tule maha ja hakkasid mängima. Kui üks kaotas, ütles ta: „See pole õigus: siin on keegi, kes ei kuulu meie hulka; see on süüdi, et kaotan.” „Oota sina seal ahju taga, ma tulen,” ütles teine. Kisa muutus ikka suuremaks, nii et keegi poleks suutnud seda kartmatult pealt kuulata. Kuningapoeg istus üsna rahulikult ega tundnud hirmu. Äkki hüppasid kuradid püsti, piirasid ta ümber ja neid oli nii palju, et ta ei saanud neid tagasi tõrjuda. Nad muljusid ta põrandale, torkisid, näpistasid, lõid ja piinasid teda, aga ta ei teinud ainsatki häält. Vastu hommikut kadusid kuradid, aga kuningapoeg oli nii roidunud, et suutis vaevu ennast liigutada. Päeva saabudes tuli must neitsi tema juurde. Tal oli käes pudel eluveega. Ta pesi sellega noormeest ja see tundis otsemaid, kuidas kõik valud kadusid ja värske jõud ta liikmeisse voolas. Neiu ütles: „Ühe öö pidasid sa õnnelikult vastu, aga kaks ööd on veel ees.” Seda öelnud, neiu lahkus, ja tema väljudes nägi kuningapoeg, et neiu jalad olid muutunud valgeks. Järgmisel ööl tulid kuradid jälle ja hakkasid oma mänguga pihta: nad tormasid kuningapojale kallale ja lõid teda palju kõvemini kui eelmisel ööl, nii et ta ihu oli haavu täis. Et ta aga oma valu vaikselt talus, pidid nad ta rahule jätma. Ja kui hommik koitis, ilmus neitsi ja tervendas teda eluveega. Kui neiu lahkus, nägi noormees rõõmuga, et neiu oli muutunud juba sõrmeotsteni valgeks. Nüüd oli tal tarvis vastu pidada ainult veel üks öö, aga see oli kõige hullem. Kuradi-kummitused tulid jälle. „Kas oled veel siin?” karjusid nad. „Piiname sind nii, et sul hing välja läheb.” Nad torkisid ja lõid teda, pildusid siia-sinna ja tõmbasid kätest-jalgadest, nagu oleksid tahtnud teda puruks rebida. Kuningapoeg talus kõik piinad ega teinud ainsatki häält. Lõpuks kuradid kadusid, aga kuningapoeg lamas teadvusetult põrandal ega liigutanud ennast. Ta ei suutnud avada isegi silmi, et vaadata neitsit, kes tuli ja teda eluveega niisutas ja piserdas. Korraga oli ta vabanenud kõigist valudest ja tundis ennast värskena ja tervena, nagu oleks ta ärganud alles magamast, ja kui ta silmad üles lõi, nägi ta enda kõrval seisvat neitsit, kes oli lumivalge ja ilus nagu helge päev. „Tõuse üles,” ütles neiu, „ja kõiguta oma mõõka kolm korda trepi kohal, siis on kõik vabastatud.” Ja kui kuningapoeg seda oli teinud, oli kogu loss nõidusest vabastatud ja neitsi oli ilus kuningatütar. Teenrid tulid ja teatasid, et suures saalis olevat laud juba kaetud ja toidud lauale kantud. Siis istusid nad lauda, sõid ja jõid koos, ja õhtul peeti rõõmsad pulmad.

Allikas: Kuldlapsed ja teisi muinasjutte | DIGAR-i vaadetekst 1991. aasta kordustrükist, mis märgib end 1937. aasta väljaande redigeeritud kordustrükina.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks