Rapuntsel - Muinasjutt Vennad Grimmid

1|f§ mees ja naine oliwad ilma lasteta. Nad ootasiwad ja lootsiwad aasta-aastalt, et nende soow wahest ehk täide läheb, aga kõik oli asjata. Kuid wiimaks pani Jumal nende soowi ometi tähele. Nende maja tagaseinas oli wäikene aken. Sealt wõisiwad nad naabri toredasse rohuaeda waadata, kus kõige kenamad lilled ja juure- ning puuwiljad kaswasiwad. Rohuaia ümber oli kõrge müür. Keegi ei julenud sinna aeda minna, sest see oli ühe tigeda nõiamoori omandus. Temal oli wäga suur mõju ja kõik kartsiwad teda. Näme waatas ühel päewal nõiamoori aeda ja nägi seal ühe peenra peäl kõige kenamaid rapuntslid kaswawat. Need oliwad imeilusad ja naisel tuli kange himu neid süüa. Himu nende järele kaswas iga päewaga. Aga ta teadis, et ta neid kätte ci saa; sellepärast lõppes ta näost ära ja jäi kahwatuks.

Naise kimbatus ei olnud wäikene, kui mees ühel päewal

küsis: „Mis sul ou, armas naine, et sa nõnda ära lõped?” Naine ütles: „Kui mina sealt aiast rapuntslid süüa ei saa, siis sureu uia.” Mees armastas oma naist ja mõtles: „Mina lähen toon sealt talle rapuntslid; maksku fee, mis maksab, aga surra ta ei tohi.” Õhtul, widewiku ajal läks ta üle müüri nõiamoori aeda, wõttis sealt pihutäie rapuntslid ja tõi koju naisele. See walwistas neist toitu ja sõi selle suure isuga ära. Rapuntslid oliwad nii head, et ta himn järgmisel päewal nende järele kahekordne oli. (ii aidanud, mees pidi weel wargile minema.

Widewiku ajal läks ta jälle nõiamoori aeda. Kui ta müüri

pealt aeda astus, ei olnud ta ehmatus wäikene, sest tige nõid seisis

tema ees. „Kuda julged sa minu aeda tulla rapuntslid warastama?” ütles nõiamoor; „seda ma sinule ei kingi.” — „Andke andeks,” ütles mees, „seda teen ma häda pärast. Minu naine on aknast Teie rapuntslid aias näinud ja tal on nende järele nii kange himu, et ta muidu sureks, kui ta neid süüa ei saaks.”

Wanamoor ütles siis lahkemalt: „On lugu nii; siis wõid

sa siit niipalju rapuntslid wõtta kui sa tahad, kuid selle tingimisega: sa pead selle lapse, kes sinule sünnib, minule andma. Minu juures peab tal hea põli olema. Mina tahan tema eest hoolt kanda, nagu oleks ta minu oma laps.” Mees lubas hirmuga kõik. Kui tema naisele laps sündis, tuli nõiamoor ja wiis lapse ära ja andis talle Rapuntsel nimeks.

Rapuntsel oli kõige ilusam laps päikese all. Kui ta kaksteistkümmend aastat wanaks sai, pani nõid ta ühte torni elama, mis suures metsas olt. Sel tornil ei olnud ust ega treppi. Kaunis kõrges oli tal üks aken. Kui nõiamoor torni tahtis minna, läks ta akna alla ja hüüdis i

„Rapuntsel, Rapuntsel,
Lase uma juuksed alla!”
Piigal oliwad ilusad, pikad kullakarwa juuksed. Kui ta alt

nõia häält kuulis, tegi ta juuksepatsi lahti, sidus juuksed aknahaagi külge ja need langesiwad siis kakskümmend küünart alla ning nõid ronis neid mööda ülesse.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Paari aasta pärast ratsutas kuningapoeg sealt metsast läbi

ning läks tornist mööda. Ta kuulis kuskilt imeilusat lauluhäält. Ta pidas hobuse kinni ja jäi kuulama. Rapuntsel laulis igawuse pärast tornis. Kuningapoeg tahtis tema juurde torni pääseda, aga ta ei leidnud kuskilt ust ega treppi. Siis läks ta koju. Kuid lauluhääl helises ikka tema kõrwus.

Igapäew käis ta seal noore neiu laulu kuulamas. Kui ta ühel päewal jälle seal puu taga seisis, nägi ta nõida tulewat, kes hüüdis:

„Rapuutsel, Rapuntsel,
Lase oma juuksed alla!”

Rapuntsel laskis juuksed alla ja nõid ronis neid mööda

ülesse. „Kui see ainult redel on, mida mööda ülesse wõib saada,” ütles kuningapoeg, „siis tahan ka mina õnne katsuda.”

Iärgmisel õhtul, kui ilm pimedaks läks, tõttas ta torni juurde ja hüüdis:

„Rapuntsel, Rapuntsel,
Lase oma juuksed alla!”
Sedamaid langesiwad juuksed alla ja kuuingapoeg ronis ülesse.
Kui Rapuntsel noort meest nägi, ehmatas ta. Niisugust

meest ei olnud ta weel eluajalgi näinud.

Kuningapoeg rääkis temaga lahkeste ja ütles, et noore neiu laul tema südant liigutanud. Ta ci olewat eune rahu leidnud, kui teda näha saanud. Piiga kartus kadus. Siis küsis noormees, kas piiga ei tahaks temale naiseks tulla. Rapuntsel mõtles: Ta on ilus noormees ja armastab mind wist rohkem kui wana nõid. Noorele mehele kätt andes ütles ta: „Mina tulen sinuga, knid ma ei tea, kuda ma siit maha saan. Kui sa minu juurde tuled, siis too igakord üks kera siidiniiti kaasa. Mina teen niidist redeli, ja kui see walmis on, siis tulen ma alla ja sina wiid minu oma hobuse seljas ära.” Nad rääkisiwad siis kokku, et noormees igal õhtul piiga juurde pidi tulema; päewal käis nõid seal.

Nõid ei teadnud sellest midagi. Aga ühel päewal ütles

piiga: „Öelge miuule, emand Kotel, kust see tuleb, et Teie rängem olete ülesse tõmmata kui kuuingapoeg? Tema tõmban nia ühe silmapilguga ülesse.” — „So,” ütles tige nõid, „mina mõtlesin, et sina kõigest maailmast lahutatud oled, nüüd näen ma aga, et sa mind oled petnud!” Wihaga haaras ta Rapuntsli juustest kinni, mässis need oma käe ümber ja lõikas nad kääridega ära. Ta oli hirmus tige ja wiis piiga üksikusse kõrbesse, kus see suures hädas ja wiletsuses elas.

Sel õhtul, kui ta Rapuutsli enesest ära oli tõuganud,

läks ta torni ja sidus ta juuksed aknahaagi külge. Siis tuli kuningapoeg ja hüüdis:

„Rapuntsel, Rapuntsel,
Lase oma juulsed alla!”

Nõiamoor laskis nad alla. Kuningapoeg ronis ülesse. Ta ei leidnud sealt mitte oma armast Rapuntslit eest, waid tigeda

nõia, kes põlewail silmil tema
õtsa wahtis. „Aha,” hüüdis ta
pilgates, „sina tahtsid siit omale
kalli naisekese koju wiia! Ilus
laululinnuke ei ole enam pesas.
Kass wiis tema ära ja kratsib ka

sinu silmad peast wälja. Rapuntsel on sinule igaweste kadunud, sa ei näe teda enam iialgi.”

Kuningapoja kurbtus oli suur.
Meelt heites hüppas ta trepist

Wihaga fyaazaS ta Rapuntoli juustest tinin, mässis ueed oma fiic ümber ja

lõikas uad laäridessa ära.

alla. Ta jäi küll elama, kuid kibuwitsad kriimustasiwad ta nägu ning tõrkusiwad ta silmad peast wälja. Pimedast peast eksis ta mööda metsa. Ta ei söönud muud kui puujuurest ja metsamarju. Alati wiitis ja kaebas ta oma armsa abikaasa pärast. Suures wiletsuses rändas ta mitu aastat metsas. Wiimaks juhtus ta sinna kõrbesse, kus Rapuntsel oma kaksikutega, ühe poja ja tütrega, keda ta sünnitanud, elas. Kuningapoeg kuulis üht häält, — see oli temale wäga tuttaw. Ta läks sinnapoole, kust hääl tuli. Kui ta ligemale jõudis, tundis Rapuntsel tema ära ja langes nuttes kadunud mehe kaela ümber.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Kaks suurt pisaral niisutasiwad kuningapoja silmi ja ta sai oma nägemise jälle tagasi. Ta wiis Rapuntsli ja oma lapsed oma riiki, kus nad suure rõõmuga wastu wõeti. Seal elasiwad nad kaua ühes ja rõõmus.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks