Tohter, kes keik asjad teab - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ükskord olli üks tallopoeg, nimmegaWähhi, kes pari pukoormaga linna sõitis ja neid ühhe tohtrele ärramüüs. Kui ta ommad puud olli rita pannud, läks ta sisse, tohtre jure rahha järrele, agga tohter olli parrajaste omma söma laua jures ja wöttis lõunat. Waene Wähhi näggi sedda illusat pradi ja aurawad klimpisid ja kohhe hakkas tal su wet jooksma ja peaaego õlleks ta jo monne lärrako pörrando peale lask nud, kui ta mitte ei õlleks kartnud, ja mõtles isflenneses: ah, kui ma ka üks tohter õlleks. Ta sai omma rahha kätte, agga ei läinud mitte kohhe jälle wälja, waid ütles tohtrele: „Kuleherra, üttelge mulle, kuidas woiksin minna ka tohtreks sada, woi ei õlle se suggugi woimalik? »«Miks mitte»», ütles tohter. Se wastus römustas wanna Wähja wägga, ta watas jälle kord aurawa rögade peale ja küssts siis: »»Mis tulleb siis keigeesflteks tehha, et ma tohtreks saaks?” Tohter ütles: „Keigeesstte pead sa ennesele ühhe tohtre A B D – Namato ostma, kus sab; teiseks müi ommad härjad, hobbosed ja warst essimesse lehhekülje peal üks kuk sei

wankrid ärra ja osta ennesele rided ja tohtre rohhud, ja kolmandamaks lasse ennesele suurde

tähtedega maia ukse peale kirjotada: » Minna ollen tohter, kes keik asjad teab.” Kui tallopoeg sedda kulis, ütles ta: »Iummalaga tohtre herra, pari päwa parrast istun ma ka jubba aurawa praelaua jures.« Ta läks nüüd ärra, ja teggi keik, mis tohter tedda olli öppetanud. Seal liggidal ellas üks mõisnik, kelle rahhalaeka pitkanäppudega poisid ollid lahtimurdnud ja monned head Luhhanded omma tasko toppi nud. Siin ‘ja seal sai järrelekulatud, agga warrast ei leidnud kegi kätte. Nüüd sai mõisa herra ka sest immelikkust tohtrest kuulda, ja sõi tis nüüd senna küllasse, kus ta Zellas ja jäi tohtre toa ukse ette seisma ja küssis, kas se tohter koddus piddi ollema, kes keik asjad teab. Kui ta nüüd kulis, et ta koddus on, läks ta temma jure sisse ja ütles: «Kule tohter, minno rahha on ärrakaddunud, tulle nüüd ja sada sedda muÜe jälle wälja, sest sa tead jo keik, ja tead ka, kus se rahha on.” Oi jah, ma woin tulla kül, ütles tohter, »agga mo proua, se wa Rööt peab ka liggi tullema”, sest Rööt tahtis ka üht head köhhotäit tohtre röga sada. Sellega olli se mõisnik rahhul ja läksid nüüd ühhestükkis keik senna mõisa. Nüüd olli agga parrajaste lõuna aeg ja piddid nüüd enne lõunat wötma. Tohter omma Rödaga istusid nüüd lauda ja ootsid nüüd millas poisid piddid süia toma. Wanna tohter issi olli jubba monne hea kehha

täie tohtre röga sanud, agga naene ei teadnud sest kramist weel keddagi ja kui nüüd esstmenne teender roaga tulli, siis lükkas ta Röta omma künaspärraga ja ütles:.. Wata, se on alles se esstmenne, agga Laggajärrel tulleb teisi weel ja kui keik jubba silma ees on, no siis alles elpime köhhud oige täis. Agga waene teender, kes sedda keik kulis, mõtles “tohtert ütlewad, et wata, se on se esstmenne warras, sest et ta ka just se olli. Ta püksid sõelusid jallas, läks wälja ja jutlus omma hädda omma seltsimeestele ütteldes: se tohter teab keik ja ütles omma naesele et minna se esstmenne warras ollen. Teine ei julgenud suggugi ennam sisse minna, agga kus ta peasis, piddi ommeti minnema. Kui ta ukse lahti teggi, tõukas tohter jälle omma prouale külge ja ütles: » Rööt, wata, se on se teine. Se olli jälle nisamma küpse, ja jooksis uksest wälja. Kolmandaga olli luggu nisamma; tohter tõukas jälle omma naest ja ütles: “Rööt, wata se on se kolmas. — Kui nad nüüd jo sönud ollid, tahtis herra üht prowi tehha, et kas ta ka teab keik asjad ärra, ja laskis ühhe kaust täie wähjo pealt kinni kattetud tohtre ette laua peale panna, ja küssis siis: „No tohter, kes- sa keik asjad tead, ütle mulle nüüd, mis on siin kaust sees?” Mis nüüd tehha, nüüd olli tohtrel penike peus, ta kratsis tallopoia modi kõrwa– taggust, ja ohkas: oh sa waene Wähhi! Kui

herra sedda kulis, ütles La: „ Se mees teab keik, ja teab ka kus se rahha on.” Margad, kes teises toas ukse tagga keik kuulsid ja näggid mis seal sündis, ollid nüüd õige kimpus, nad näitsid lemmale käega et ta piddi walja tullema. Kui ta nüüd wälja tulli, tunnistasid nad kelk ülles et nad sedda rahha ollid warrastanud ja juhhatasid ka, kus se warrastud rahha on, agga pattusid tedda ja maksid lemmale hulga rahha, et ta mitte neid ei piddand üllesandma. Nüüd otti tohtre meel römus, läks jälle ja istus omma laua jure mahha ja wöttistahhan ma wäljaotsida omma ramato ja ütles herrale:.»Nüüd kus se rahha on.« Üks neist wargattest tikkus ahjo ja tahtis nähha sada, kas tohter ka sedda piddi teadma. Tohter wöt tis ramato pölwe peale, otsis sedda kukkega lehhekülge tagga, agga kui ta tedda mitte ni pea ei leidnud, ütles La: „Sinna õlled jo siin sees ja sinna pead walja tullema.” Se teender seal ahjus mõtles et tohter temmast sedda otti üttelnud, kargas walja ja ütles: »Se mees teab keik ja ni kaua kui se ellab, ei tohhi kegi wargusse peale möttelda.” Nüüd näitis tohter herrale kus se rahha on ja sai head makso selle eest, nenda et nad iggapääw Rödaga tohtre röga wöistd süa.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks