Hans ja Kreete - Muinasjutt Vennad Grimmid

Kord oli üks puuraiuja, see elas oma naese ja kahe lapsega suure metsa ligidal. Poisi nimi oli Hansuke, tütre nimi Greetake. Puuraiuja oli wäga waene ja kui sinna maale weel näljahäda tuli, ei jõudnud ta enam igapäewast leibagi muretseda. Kui ta nii murelikult õhtul woodis pöörles, ohkas ta ja ütles oma naesele: „Mis peab meist saama, meie ei jõua enam oma lapsi toita, sest et meil enestelgi midagi ei ole?“

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

„Kas tead, mees?“ wastas naene, „wiime lapsed kõige paksemasse metsa-tihnikusse, sinna teeme neile tule üles ja anname kummagile tüki leiba kätte, siis läheme oma töö juurde ja jätame neid sinna paika. Ega nad enam koju tulla ei mõista ja nii olemegi nendest lahti.“

„Ei, naene,“ ütles mees, „seda ma küll ei tee, mu süda ei annaks mulle rahu, kui oma lapsed üksi metsa jätan, seal saaksiwad metsloomad neid peagi ära murdma.“

„Oh sa narr,“ wastas naene, „nii peame siis kõik neli nälga surema, ja sina wõid juba puusärgi lauad walmis hööweldada.“ Naene ei jätnud meest enne rahule, kuni see talle järele andis.

„Aga oma waestest lastest on mul siiski kahju,“ ütles mees.

Lapsed ei wõinud nälja pärast ka mitte magama jääda ja oliwad kõik ära kuulnud, mis wõerasema isaga rääkis. Greetake nuttis kibedasti ja ütles Hansukesele: „Nüüd oleme meie kadunud.“

„Ole wait,“ ütles Hansuke, „ära muretse, küll mina sind aitan.“

Kui wanemad magama jäiwad, tõusis Hansuke üles, ajas kuue selga ja läks tasakesi uksest wälja. Seal paistis kuu nii heledasti ja walged kiwikesed maja ees hiilgasiwad nagu hõbetükid. Hansuke kumardas ja pistis nii palju kiwikesi oma kuue taskusse, kui sinna mahtus. Siis läks ta jälle tuppa tagasi ja ütles Greetakesele: „Ole mureta, armas õeke, ja jää rahulisti magama, ega Jumal meid maha ei jäta,“ seda üteldes heitis ta jälle oma woodisse.

Hommiku wara, enne päikese tõusu, tuli wõerasema ja äratas lapsed üles: „Tõuske üles, laisadworstid, läheme metsa puid tooma.“ Siis andis ta kummagile lapsele tükikese leiba ja ütles: „See on teil lõunatoiduks, kuid ärge enne ära sööge, ega teie enam muud midagi ei saa.“ Greetake pani leiwatükid oma põlle sisse, sest et Hansukesel kiwid taskus oliwad. Siis läksiwad kõik metsa poole teele. Kui nad tüki teed ära oliwad käinud, jäi Hansukene seisma ja waatas kodu poole tagasi, seda tegi ta mitu ja mitu korda.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Siis ütles isa: „Hansuke, mis sa seal wahid ja maha jääd; kõnni rutemini!“

„Isa,“ ütles Hansukene, „ma waatan oma walget kassikest, see istub ülewel katuse peal ja tahab mind jumalaga jätta.“

Wõerasema wastas: „Lollpea, see ei ole ju sugugi sinu kass, see on hommiku päikene, mis korstna peale paistab.“ Hansuke ei olnud aga mitte kassikest waadanud, waid oli walgeid kruusakiwisid oma taskust maha wisanud.

Kui nad keset metsa oliwad jõudnud, ütles isa: „Nüüd korjake hagu, lapsed, ma teen tule üles, et teil külm ei hakkaks.“ Hansuke ja Greetake kandsiwad suure huniku hagu kokku. Kui see põlema süüdati ja tuli õige kõrgelt põles, ütles wõerasema: „Nüüd istuge tule äärde, lapsed, ja puhake, meie isaga läheme metsa puid raiuma. Kui sellega walmis oleme, tuleme siia tagasi ja läheme üheskoos koju.“

Hansuke ja Greetake istusiwad tule ääres, ja kui lõuna kätte jõudis, sõiwad nad oma tükikese leiba ära. Ja et kirwe löökisid kuulda oli, arwasiwad nad, et isa seal lähedal on. Kuid need ei olnud mitte kirwe löögid, waid isa oli ühe kuiwa oksa puu külge köitnud, mida tuul nüüd selle wastu peksis. Kui lapsed juba õige kaua oliwad istunud, langesiwad neil silmad wäsimuse pärast kinni ja nad jäiwad wiimaks raskesti magama. Kui nad wiimati üles ärkasiwad, oli juba pime öö. Greetake hakkas nutma ja ütles: „Kuidas saame nüüd metsast wälja?u Hansukene aga trööstis teda: „Oota natuke aega, kui kuu üles tõuseb, siis leiame ka tee kätte.“

Kui täiskuu üles oli tõusnud, wõttis poisike õe käe kõrwale ja läks kruusakiwide järele edasi, mis maas nagu uuesti löödud hõberahad läikisiwad ja neile teed näitasiwad. Nad kõndisiwad terwe öö otsa ja jõudsiwad päikese tõusu ajaks jälle oma isa maja juurde. Kui wõerasema nende koputamise peale ukse lahti tegi ja nägi, et need Hansuke ja Greetake oliwad, ütles ta: „Kurjad lapsed, mis teie nii kaua metsas magasite, meie kartsime juba, et teie enam kodu tulla ei tahagi.“ Isa aga oli lapsi nähes päris rõõmus, sest süda ei olnud talle rahu annud, et ta lapsed üksi metsa oli jätnud.

Ei kestnud aga kuigi kaua, siis oli leiwapuudus jälle suur ja lapsed kuulsiwad ühel öösel, kuidas wõerasema isale ütles: „Peagi on meil wiimane leiwakanikas söödud, ja siis oleme kõik otsas. Lastest peame lahti saama, wiime nad weel kaugemale metsa, et enam koduteed ei leia; muidu sureme kõik nälga.“

Mehe süda läks raskeks ja ta ütles: „Parem oleks, kui sa wiimase suutäie lastega jaotaksid.“

Kuid naene ei kuulanud midagi ja haugutas teda pealegi. Kui ta esimest korda järele olla annud, siis pidada ta seda ka teist korda tegema.

Lapsed oliwad aga weel ärkwel ja kuulsiwad nende juttu. Kui wanemad magama jäiwad, tõusis Hansuke jälle üles ja tahtis nagu esimene kord wälja kiwa korjama minna, kuid wõerasema oli ukse lukku pannud ja Hansukene ei saanud wälja. Kuid ta trööstis oma õekest ja ütles: „Ära nuta, Greetakene, jää rahulikult magama, küll armas Jumal meid jälle aitab.“

Wara hommikul tuli wõerasema ja ajas lapsed üles. Nad saiwad tükikese leiba, mis weel wähem oli kui endisel korral. Metsa teel poetas Hans leiwa taskus ära, jäi wahest seisma ja wiskas leiwaraasukesi maha.

„Hansuke, mis sa seisad ja ümber wahid?“ ütles isa. „Mine usinasti edasi!“

„Ma waatan oma tuwikest, see istub katuse peal ja tahab mind jumalaga jätta,“ wastas Hansuke.

„Lollike,“ ütles wõerasema, „ega see tuwike ei ole, see on hommiku päike, mis korstna peale paistab.“ Hansuke aga wiskas üksteise järele kõik leiwaraasukesed teele maha.

Wõerasema wiis lapsed weel sügawamale metsa, kus nad enne kunagi ei olnud käinud. Sinna tehti jälle suur tuli üles ja ema ütles: „Jääge nüüd siia istuma, lapsed, ja kui wäsinud olete, wõite wähe magada, meie läheme metsa puid raiduma, ja õhtul, kui tööga walmis oleme, tuleme ja wiime teid koju.“ Lõuna ajal jaotas Greetake oma leiba Hansuga, kes oma tüki teele maha oli puistanud. Siis jäiwad nad magama, ja õhtu läks mööda, aga keegi ei tulnud lastele järele. Nad ärkasiwad alles pimedal ööl üles, ja Hansuke trööstis oma õekest ja ütles: „Oota, Greetakene, kui kuu üles tõuseb, siis näeme leiwaraasukesi, mida ma teele puistasin, ja läheme nende järele koju.“ Kui kuu üles tõusis, läksiwad nad minema, aga ei leidnud ühtegi leiwaraasukest, sest tuhanded linnud, kes metsas ja wäljal ümber lendawad, oliwad neid ära nokkinud. Hansuke trööstis Greetakest ja ütles: „Küll me juba teed leiame.“ Kuid nad ei leidnud seda. Terwe öö ja weel ühe päewa hommikust kuni õhtuni kõndisiwad nad metsas ümber, kuid ei saanud sealt wälja, ja oliwad nii wäga näljased, sest et nad peale mõne marja midagi ei olnud söönud. Ja et nad nii wäsinud oliwad, et jalad neid enam kanda ei tahtnud, heitsiwad nad ühe puu alla maha ja jäiwad sinna magama.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Nüüd oli juba kolmas hommik sestsaadik, kui nad oma isamajast oliwad ära tulnud. Nad hakkasiwad jälle edasi minema, kuid sattusiwad ikka sügawamale metsa, ja kui mitte pea abi ei oleks tulnud, oleksiwad nad nälga surnud. Kui lõunaaeg kätte jõudis, nägiwad nad üht ilusat lumiwalget linnukest oksa peal istuwat, see laulis nii imeilusti, et nad seisma jäiwad ja teda kuulasiwad. Kui linnuke oma laulu oli lõpetanud, lehwitas ta tiibu ja lendas nende ees minema, kuni nad ühe majakese juurde jõudsiwad, selle katuse peale laskis linnukene maha, ja kui lapsed lähemale tuliwad, nägiwad nad, et majakene leiwast oli ehitatud ja katus pannkookidest peale oli pandud; kuid aknad oliwad walgest läbipaistwast suhkrust.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

„Sealt saame meie süüa,“ ütles Hansukene, „mina wõtan tüki katust; Greetake, sina wõid akent süüa, see on magusam.“ Hansuke tõusis kikiwarwule ja murdis tüki katust ära, et katsuda, kuidas see maitseb, ja Greetake hakkas aknaruutude kallal kobama. Seal hüüdis üks heal toast:

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

„Kes kobab ümber katuse,
Et wäriseb mu majake?“

Lapsed wastasiwad:

„Tuul, tuul on see —
Taewane lapsuke!“

ja sõiwad rahulikult edasi. Hansukesele maitsesiwad katuse pannkoogid wäga head ja ta tõmbas katuselt weel suure tüki maha. Greetake jälle kiskus terwe ümarguse aknaruudu wälja, istus maha ja sõi suure isuga. Seal läks korraga majakese uks lahti ja puruwana naesterahwas lonkas kahe kargu najal wälja. Hansuke ja Greetake ehmatasiwad nii kangesti ära, et nad kõik maha lasksiwad kukkuda, mis neil käes oli. Wanamoor aga wangutas pead ja ütles: „Armsad lapsukesed, kes teid siia on toonud? Tulge aga sisse ja jääge minu juurde, teile ei pea midagi wiga sündima.“ Ta wõttis lapsed käe kõrwale ja wiis neid majakesesse. Seal kandis ta head toitu lauale, piima ja pannkookisid suhkruga, õunu ja pähklaid. Pärast kattis ta kaks weikest woodit lumiwalge linadega, lapsed heitsiwad sinna magama ja mõtlesiwad endid nagu taewas olema.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Wanamoori lahkus oli ainult pealiskaudne, tõepoolest oli ta aga kuri nõid, kes lapsi kinni püüdis, ja oli ka oma leiwamajakese ainult sellepärast ehitanud, et neid ligidale meelitada. Kui ta mõne lapse kätte sai, surmas ta seda, keetis ehk praadis pehmeks ja sõi ära, siis oli tal alles pidupäew. Nõidadel on punased silmad ja nad ei näe kaugele, kuid neil on peenike haistmine nagu loomadel, ja märkawad kohe, kui inimesed lähedale tulewad. Kui Hansuke ja Greetake tema lähedale tuliwad, siis naeris ta tigedalt ja ütles: „Need ei pea minu käest enam peasema.“

Wara hommikul, kui lapsed weel magasiwad, tõusis wanamoor juba üles, ja kui ta lapsi nii armsalt ja punaste põskedega woodis nägi lamawat, pomises ta iseeneses: „Nendest saab hea suutäis.“ Seal haaras ta Hansukese oma kuiwetanud käte wahele, kandis ta weikesesse lauta ja pani ukse kinni; Hansuke wõis karjuda nii palju kui tahtis, see ei aidanud talle midagi. Siis läks wanamoor tuppa, raputas Greetakest ja hüüdis: „Tõuse üles, laiskleja, kanna wett ja keeda oma wennale midagi suupäralist, see istub wäljas laudas ja peab nuumatud saama. Kui ta raswane küllalt on, söön ma tema ära.“ Greetake hakkas kibedasti nutma, kuid see ei aidanud midagi, ta pidi tegema, mis nõid nõudis.

Nüüd anti Hansukesele kõige paremat toitu, aga Greetake ei saanud muud, kui wähjakoori. Igal hommikul läks nõiamoor lauda ukse juurde ja hüüdis: „Hansuke, pista sõrm wõre wahelt wälja, et ma katsuda saan, kas sa raswane küllalt oled.“ Hansuke pistis aga kondi ukse wõre wahelt wälja, ja wanamoor, kes oma tuhnide nõiasilmadega hästi ei näinud, arwas neid Hansu sõrmed olema, ja imestas, et ta sugugi raswaseks ei läinud. Kui neli nädalat mööda oliwad ja Hansuke ikka weel kõhnaks jäi, siis kaotas nõid kannatuse ja ei tahtnud enam kauem oodata. „Tõuse üles, Greeta,“ hüüdis ta ühel hommikul, „ja kanna usinasti wett; see on ükskõik, kas Hansuke kõhn ehk raswane on, nüüd tapan ja keedan ma ta ära.“ Oh kuidas hädaldas õeke, kui ta wett kandma pidi, kuidas woolasiwad tal pisarad üle palgete! „Armas Jumal, aita meid!“ hüüdis ta. „Parem oleksiwad metsloomad meid äramurda wõinud, siis oleksime ometi üheskoos surnud.“ — Jäta oma hädaldamine,“ ütles wanamoor, „see ei aita midagi.“

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Wara hommikul pidi Greetake suure katla wett täis kandma ja tule alla tegema. „Esiti küpsetame leiba,“ ütles nõid, „ma panin juba tule leiwa-ahju ja kastsin taigna walmis.“ Ta lükkas waest Greetakest oma ees ahjusuu ette, kust tuleleegid wälja käisiwad. „Roni sisse,“ ütles nõid, „ja waata järele, kas ahi küllalt palaw on, et leiba sisse wõime wisata.“ Kui Greetake ahju oleks läinud, oleks nõid ukse kinni pannud ja ta ära praadinud, siis oleks ta tema ka ära söönud. Aga Greetake sai aru, mis nõu wanamooril oli ja ütles: „Mina ei mõista seda teha, kuidas pean ma ahju ronima?“ — „Rumal ani,“ ütles wanamoor, „ahjusuu on suur küllalt, kas näed, mina isegi mahuksin sinna sisse,“ ta kobas ahju ees ja pistis pea sisse. Seal andis Greetake talle ühe hoobi selga, et ta ahju lendas, pani raudse ukse ruttu kinni ja lükkas riiwi ette. Küll karjus nõid hirmsasti ahjus, aga wälja ta enam ei saanud, ja põles ära.

Greetake aga jooksis otsekohe Hansukese Juurde, awas tema lauda ukse ja hüüdis: „Hansuke, meie oleme peastetud, wana nõid on surnud!“ — Seal hüppas Hansuke nagu lind puurist wälja, kui sellele uks awatakse. Kui rõõmsad oliwad nüüd lapsed, nad hüppasiwad, naersiwad ja langesiwad üksteisele kaela ümber. Et neil enam kedagi karta ei olnud, läksiwad nad nõia majasse, seal seisiwad igas nurgas suured kastitäied pärlid ja kalliskiwa. „Need on igatahes paremad, kui kruusakiwid,“ ütles Hansuke ja toppis taskusse, mis aga mahtus, ja Greetake ütles: „Mina tahan ka midagi ühes koju wiia,“ ja pani oma põllekese kalliskiwa täis. — „Aga nüüd peame minema,“ ütles Hansuke, „et nõiametsast ennemini wälja saaksime.“

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Kui nad paar tundi edasi oliwad läinud, jõudsiwad nad ühe suure wee äärde. „Siit ei saa meie kuidagi üle,“ ütles Hansuke, „mina ei näe siin ühtegi silda ega purret.“ — „Siin ei sõida ka ühtegi laewa,“ wastas Greetake, „kuid seal ujub suur part, kui ma teda palun, siis aitab ta meid üle.“ Ja Greetake hüüdis:

„Pardike, pardike —
Siin seisawad Greeta ja Hansuke,
Et puudub meil sild ja laewake,
Siis kanna meid seljas üle wee!“

Pardike ujus ligidale ja wiis esiti Hansukese ja siis Greetakese üle wee. Kui mõlemad õnnelikult üle saiwad ja tüki maad käinud oliwad, siis näitas neile mets ikka tuttawam ja tuttawam ja wiimaks nägiwad nad eemalt oma isa maja. Seal hakkasiwad nad jooksma, tormasiwad tuppa ja langesiwad isale kaela ümber. Puuraiujal ei olnud enam ühtegi rõõmust tundi olnud, sestsaadik kui ta lapsed metsa jätnud, tema naene aga oli ära surnud. Greetake raputas kalliskiwid ja pärlid põlle seest põrandale, ja Hansuke wiskas oma taskust ühe peotäie teise järele sinna juurde. Seal oli siis kõigel murel ja puudusel lõpp ja lapsed elasiwad oma isaga ainult rõõmus ja õnnes. Minu jutt on otsas — seal jookseb üks hiir, kes ta kinni püüab, tohib enesele sellest suure, suure karwamütsi teha.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks