Hans ja Kreete - Muinasjutt vendade Grimmide

S uure metsa ääres elas waene puuraiuja oma naisega ja kahe

lapsega. Poisi nimi oli Hans ja tütre nimi Kreete. Puuraiuja oli wäga kehw; ta ei teadnud, kuda ta päewast päewa läbi pidi saama. Kui sinna maale nälg tuli, puudus tal ka igapäewane leib. Kui ta öösel asemel mure pärast aeles ega magada ei saanud, ütles ta naisele: „Mis meist wiimaks peab saama? Kuda wõime meie oma lapsi toita, sest meil enestelgi pole midagi enam suhu pista?”

„Kas tead,” ütles naine, „wiime homme lapsed kõige paksemasse metsa. Teeme sinna suure tule, anname kummagile tüki leiba, siis lähme tööle ja jätame nad üksinda. Nad ei mõista enam koju tulla ja nõnda olemegi nendest lahti.” — „Seda ma küll ei tee,” ütles mees. „Kuda wõin ma oma lapsed metsa jätta, kus kiskjad loomad nad ära wõiwad murda.” —.,Oh sina nar rike,” ütles naine; „siis peame meie kõik surema. Sa wõid kohe puusärgi-lauad koju tuua.” Ta ei andnud mehele enne rahu, kui see tema nõusse heitis. „Minul on waeste laste pärast tõeste kahju,” ütles mees.

Nälja pärast ei olnud lapsed weel magama jäänud ja nad

kuulsiwad kõik, mis wõõrasema isale ütles. Kreete nuttis kibedaste ja ütles Hansule: „Nüüd oleme meie kadunud!” — „Ole rahul, Kreete,” ütles wend, „ära karda; küll mina abi leian.” Kui wanemad magama oliwad läinud, tõusis Hans üles ja läks õue. Selge kuu paistis toa ette kruusitiwide peale. Hans noppis oma taskud neid kiwa täis. Siis läks ta tuppa ja ütles Kreetele: „Ole rahul, kallis õeke ja maga mureta. Ega Jumal meid maha jäta.” Siis heitis ta woodisse ja jäi magama.

Hommikul tuli wõõrasema enne päikese tõusu ja äratas

lapsed ülesse: „Tõuske üles, laisklejad,” hüüdis ta, „lähme metsa puid tooma.” Siis andis ta kummagile tüki kuiwa leiba ja ütles: „See on teie lõunasöök; ärge enne ära sööge; rohkem teie

ei saa.” Kreete pistis leiwatükid oma põlle alla, sest Hansu taskud oliwad kiwa täis. Siis läksiwad kõik seltsis metsa. Kui nad tüki maad ära oliwad käinud, jäi Hans seisma ja waatas tagasi. Seda tegi tema sagedaste.

„Hans, miks sa seisma jääd ja tagasi wahid?” ütles isa. „Pane tähele, et sa ära ei eksi.” — „Isa,” ütles Hans, „mina waatan oma wäikest walget kassi, kes katusel istub ja mind jumalaga tahab jätta.” — Wõõrasema ütles: „Sina, rumal, see ei ole tass, waid tõusew päikene, mis korstna peale paistab.” Hans ei waadanud kassi, waid pillas kruusikiwikesi maha.

Kui nad kaugele paksu metsa jõudsiwad, ütles isa: „Lapsed, korjake puid, mina teen tuld, et teil külm ei hakkaks.” Hans ja Kreete korjasiwad suure huniku risu kokku, mis põlema pandi. Kui tuli leegitses, ütles wõõrasema: „Heitke nüüd tule äärde magama- meie läheme puid raiuma. Kui töö walmis on, tuleme siia ja wiime teid koju.”

Hans ja Kreete istusiwad ruie ääres. Lõuna-ajal fõiwad nad oma leiwatükid ära. Nad kuulsiwad kirwe hoopisi ja arwasiwad isa ligidal olewat. Need ei olnud kirwe hoobid, waid üks oks, mis isa tuiwa puu külge sidunud ja mida tuul edasitagasi õõtsutas. Lastel läks aeg igawaks ja nad jäiwad magama. Kui nad ärkasiwad, oli öö käes. Kreete hakkas nutma ja ütles: „Meie ei oska enam koju minna.” Wend trööstis teda: „Oota, Kreete, kui kuu tõuseb, küll meie siis teed leiame.”

Kui kuu tõusis, hakkas Hans õe käest kinni ja läks tuldud teed tagasi. Kuuwalgel läikisiwad need kruusikiwid, mis Hans hommikul maha wifanud. Nad rändasiwad terwe öö ja jõudsiwad hommikuks koju. Nad koputasiwad ukse peale. Wõõrasema awas ukse. Kui ta Hansu ja Kreete ukse takka leidis, ütles ta: „Teie nurjatumad lapsed, mis te nii kaua metsas tegite! Meie arwasime, et teie tagasi ei taha tullagi.” Isal oli hea meel. Terwe öö walutas ta süda, et ta lapsed metsa maha oli jätnud.

Mõne aja pärast oli jälle puudus majas. Lapsed kuulsiwad, kuda wõõrasema woodis isale ütles: „Koik on jälle otsas. Nüüd ei ole meil muud majas kui soola ja pisut leiba; on ka see otsas, siis on nälg käes. Lapsed peawad kaduma! Wiime nad sügawamasse metsa, kult nad enam koju ei oska tulla. Muidu meil näljasurmast pääsmist ei ole.” Mehe süda hakkas walutama ja tema ütles: „Õigem oleks see, kui sina wiimase suutäie lastele annaksid.” Naine ei pannud mehe juttu tähele, waid tõreles temaga. Kes A ütleb, ütleb ka B. Et mees esimesel korral järele oli andnud, siis pidi ta seda ka nüüd tegema.

Lapsed ei maganud weel, waid kuulsiwad kõik, mis wõõrasema rääkis. Kui wanemad magama jäiwad, tõusis Hans üles ja tahtis õuest kruusikiwikesi tooma minna. Aga uks oli lukus, ta ei saanud wälja. Aga ta trööstis Kreetet: „Ära nuta, Kreete, maga mureta, küll armas Jumal meid aitab.”

Hommiku w«ra äratas wõõrasema lapsed jälle ülesse. Neile anti jälle tükk leiba; need oliwad aga wähemad kui esimesel korral. Kui nad metsa läksiwad, poetas Hans oma leiwatüki raafukesteks ja wiskas maha. „Haus, mis sa ikka tagasi wahid,” ütles isa, „käi ometi kärmemine.” — „Mina waatan oma tüwikest, kes katusel on ja mind jumalaga tahab jätta,” kostis Haus. „Tolapea,” ütles wõõrasema, „ega see tüwi ole, mida sa katusel näed, waid see on hommikupäikene, mis korstna peale paistab.” Hans aga wiskas ühe leiwaraasukese teise järele maha.

Lapsed wiidi sügawasse metsapadrikusse, kus nad enne iialgi polnud käinud. Sinna tehti jälle suur tuli ja wõõrasema ütles: „Jääge siia, lapsed; kui teie wäsinud olete, siis heitke magama; meie läheme metsa puid raiuma: aga õhtul tuleme meie ja wiime teid koju.” Lõuna-ajal andis Kreete poole oma leiwast Hansule, sest et Hans oma leiwa maha oli poetanud. Siis jäiwad nad magama. Aga wanemad ei tulnud waeste laste juurde. Alles siis, tui pime oli, aitasiwad nad üles. Hans waigistas õde ja ütles: „Oota, Kreete, kui kuu tõuseb, siis näeme leiwaraasukesi, mis mina maha põetasin. Need näitawad meile teed.”

Kui kuu tõusis, läksiwad uad teele. Nad ei leidnud aga ühtegi leiwaraasukest enam, sest linnud oliwad kõik ära nokkinud. Hans ütles õele: „Ära karda, küll meie teed leiame. Aga nad ei leidnud. Nad rändasiwad terwe öö ja järgmise päewa, kuid metsast nad wälja ei saannd. Nende waesekeste kõhud oliwad tühjad. Peale metsamarjade ei olnud nad midagi söönud. Nad oliwad wäsinud, nõnda et jalad neid enam ei tahtnud kanda, ja nad heitsiwad puu alla magama. Kolm päewa oliwad nad juba kottu ära olnud. Nad hakkasiwad jälle edasi minema ja sattusiwad ikka sügawamasse metsa. Abi oli tarwis, muidu wõisiwad nad nõrkeda. Lõuna-ajal nägiwad nad ilusat walget lindu puu otsas istuwat. See laulis nii ilusti, et lapsed kuulatama jäiwad. Kui laul lõppes, lehwitas ta tiiwasi ja lendas laste ees. Õde ja ‘wend läksiwad tema järele. Wiimaks jõudsiwad nad wäikese majakese juurde, mille katusele lind maha laskis. Maja juurde jõudes nägiwad nad, et see selgest leiwast ehitatud ja kookidega kaetud oli; aknad oliwad aga puhtast suhkrust. „Hakkame sööma,” ütles Hans; „see on kallis toidus. Mina föön katust; Kreete, sina wõid oma nälga akende kallal kustutada.” Haus murdis katuse küljest tüki ära ja tahtis seda maitsta. Kreete hakkas aknaid sööma. Aga peenike hääl hüüdis maja seest:

„Моічі, kaba, kriba,
ttes puudutab mu maja?”

Lapsed wastasiwad:

„Tuuleke, tuuleke,
Taewane lapsuke.”

Õde ja wend sõiwad ahnelt ega lasknud endid eksitada. Hausule maitses katus wäga hea ja Kreetele oli aken wäga mokka mööda. Ta wõttis mitu ruutu, istus maha ja hakkas sööma. Siis läks maja uks lahti ja puruwana eit tuli kahe kargu najal wälja. Hans ja Kreete ehmatasiwad nõnda ära, et nad toidu käest maha pillasiwad. Wanamoor raputas pead ja ütles: „Oi, oi, lapsed, kuda teie siia saite? Jääge nüüd minu juurde. Teile 48 Hans ja Mreete.

ei pea siin midagi paha tehtama.” Siis hakkas ta laste käest kinni ja wiis nad tuppa. Neile pandi häid toitust ette: rõõska piima, kookisi, suhkrut, õunu ja pähklid. Pärast wiidi nad lumiwalgetesse wooditesse ja lapsed heitsiwad sinna magama ning mõtlesiwad endid taewas olewat.

Wanamoor oli ainult silmakirjaks nii lahke. Tõepoolest oli ta aga tige nõid, kes laste järele luuras, ja nende ligimeelitamise pärast oligi ta selle leiwast majakese ehitanud. Kui ta lapse kätte sai, keetis ta tema ära ja sõi ära. Seesugustel puhkudel oliwad tema kõige rõõmsamad pidupäewad. Nõidadel on puuased silmad, nendega nad kaugele ei näe. Aga neil on hea haisutuudja nina, nagu loomadel, kes märkawad, et inimene ligi on. Kui õde ja wend ta juurde tuliwad, naeris ta kurjalt ja pomises: „Nemad minu käest ei Pääse, need on minu.”

Hommiku wara, enne kui lapsed ärkasiwad, tõusis nõid üles. Kui ta õde-wenda punaste põskedega rahuliselt nägi magawat, pomises ta: „Neist saab hea kõhutäis.” Ta wõttis Hausu oma kuiwetanud käte wahele ja kandis talli, millel raudwõredega uks ees oli. See ei aidanud midagi, et poiss kisendas. Siis läks ja ajas ta Kreete üles ning ütles: „Tõuse üles, wäikene laiskleja! Too wett ja keeda wennale head toitu; ta on tallis. Sina pead ta hästi lihawaks nuumama. Kui ta juba rammus küllalt on, stis söön ma tema ära.” Kreete hakkas seda kuuldes nutma, kuid see oli asjata. Ometi pidi ta tegema, mida tige nõid käskis.

Hansule pandi kõige paremad toidud ette, kuna Kreetele ainult wähikooresi anti. Igal hommikul ronis wanamoor talli-ukse juurde ja hüüdis: „Kuule, Hans, pista oma sõrm wälja; ma tahan näha, kas sa juba rammus oled!” Sõrme asemel pistis Hans aga kondi wälja. Et wanamoor kasina nägemisega oli, sellepärast ei saanud ta aru, et see kont oli. Ta pani imeks, et Hans ikka weel nii lahja oli. Kui Hans neljanädalase nuuinamise peale ikka weel rammusaks ei tahtnud minna, jäi nõiamoor rahutuks ega tahtnud kauemine kannatada. „Kuule, Kreete,” hüüdis ta ühel heäl päewal, „kanna nüüd usinaste wett. Olgu Hans ram-

mus wõi lahja, aga homme tahan ma ta ära süüa.” Küll waene õeke nuttis, kni ta wett kandis. „Armas Jumal,” ütles ta, „aita meid! Oh oleksiwad metselajad meid ära murdnud, siis oleksime nüüd surnud!” — „Ära lobise muidu,” ütles eit, „see ei aita midagi.”

Tõime asemel pistis Hans aga tondi wälja.

Kreete tõusis hommiku wara üles, kandis katla wett täis ja pani tulele. „Teeme enne leiba,” ütles wauamoor; „mina panin juba leiwa-ahju küdema ja sõtkusin taigna ära.” Ta lükkas Kreete toast wälja leiwa-ahju juurde, kust tuleleegid wälja tuliwad. „Poe sisse,” ütles nõiamoor, „ja waata järele, kas ahi on õieti

köetud. Siis paneme leiwad ahju.” Kiii Kreete ahju oleks läinud, siis oleks wanamoor ahju ukse kinni pannud, tema ära küpsetanud ja ära sööuud. Tüdruk sai tema mõttest aru ja ütles: „Ma ei tea, kuda ma seda pean tegema. Ma ei oska ahju minna.” — „Rumal plika oled sa,” ütles wanamoor, „ahju suu on ju suur küllalt. Waata, mina isegi wõiksin sinna sisse pugeda.” Ta kobas ahju ees ja pistis pea ahju. Piiga pani ahju raudukse kinni ja lükkas riiwi ette. Wanamoor kisendas koledaste. Aga wälja ta ei pääsenud ja snri sinna.

Siis jooksis Kreete wenna juurde ja tegi talli ukse lahti ning hüüdis: „Hans, meie oleme päästetud! Tige uõid on furnud!” Wend hüppas tallist wälja, nagn lind puurist, kui uks lahti jäetakse. Küll nad oliwad rõõmsad! Nad langesiwad temeteise kaela, nutsiwad ja andsiwad teineteisele suud. Nüüd ei olnud neil enani kedagi karta ja nad läksiwad nõia majasse. Seal oli mitu kasti kulla ja kalliskiwidega täidetud. „Need ou paremad kui kruusikiwid,” ütles Hans ja toppis kallist warandust oma taskud täis. Kreete ütles: „Ka mina tahan natuke koju wiia,” ja pani oma põlle täis. „Nüüd anname jalgadele tuld, et nõia metsast wälja pääseme,” ütles Hans. Paari tunni rändamise peale jõudsiwad nad suure jõe äärde. „Siit me küll üle ei saa,” ütles Hans, „siin ei ole teed ega silda.” — „Siin ei ole ka paati,” ütles Kreete. „Aga näe, seal ujub üks walge part; mina palun teda, ehk tema aitab mind üle.” Siis hüüdis ta:

„Pardile! Pardile!
Sii» on kreete ja Hansule.
Jõe peäl puudub sild ja tee.
Wii meid seljas üle wee!”

Part wli kaldale. Hans istus selga ja käskis õde sedasama teha. „Ei,” ütles Kreete, „part ei suuda meid ühe korraga üle wiia, ta peab meid üksikult kandma! Seda tegi ka hea loomake. Kui nad õnnelikult üle jõe oliwad ja natukene aega edasi laksiwad, jäi mets harwemaks ja tuttawamaks. Wiimaks nägiwad nad eemalt isamaja paistwat. Siis hakkasiwad nad jooksma. Koju

jõudes läksiwad nad tuppa ja hakkasiwad isa kaela ümbert kinni, kes neid rõõmuga wastu wõttis. Tema meel oli sest ajast alati kurb oluud, kui ta lapsed metsa oli jätnud. Tige wõõrasema oli selle aja sees ära surnud. Kreete puistas pärlid ja kalliskiwid põllest põrandale. Hans pani ühe pihutäie teise järele sinna juurde. Nüüd oli kõigi muredel lõpp ja nad elasiwad lausa rõõmus.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis