Kuus ühheskous sawad keigest mailmast läbbi - Muinasjutt Vennad Grimmid

Äkskord olli üks mecs kes kciksuggused kunstilükkid mõistis. Kui nüüd ükskord juhtus södda tahti peasema, palluti tedda ka senna, sest nisuggusest mchhest olli ikka middagi Iota, kui se otti, sest ta ei kartnud püssirohho suilso egga suretükki mürrinad, waid lõhkus agga peale kahhcle pole, ja kegi ei julgend kat lemma wasto ülles tõsta. Kui ta nüüd jo waenlastcte olli näidanud kust te koddo pole lähhab ja ka mit mele jubba seal ma põue wodi teinud, läks ta jälle omma koddo. Agga mata immet, wannake ei sanud selle hea teo eest mitte sedda wannat hinda õlle terwe,” mis paljo hilbakod pibu tubbaku ja su täie wina eest sawad. Südda wallutas tal küllalt, agga mis Lehha, muud kui kratsis agga körwa taggust ja minne peale. Koddo minnes tülli ta ühte suurte metsa, seal näggi ta üht meest kes kuus suurt palki ühhes juurtega maast olli wäljakiskunud. Ta tedda terretas ja ütles:,,Mis tont sinna siin teed? Oot, oot! ma tahhan sulle näidata! Sinna krono metsa warras, ja minna krono mees, ma tahhan so nahka parkida. Kui se waene lomake sedda kulis, tõmbas ta keik need kuus palki selga ja pistis leikama. Kes nüüd teab mis tal seal wigga olli,

kas se koorm ni raske oöi, woi ta prantsatas ülle kaela mahha ja wanna soldat olli ka warst ta kannul. Nüüd hakkas ta armo palluma ja soldat lubbas siis kül temmale andeks anda kui ta temma teenriks tahhab jäda. Puwarras lub bas sedda tehha ja käistd nüüd eddasi, kus wannake weel need sannad jure lissas: kaks ühheskous sawad keigest mailmast läbbi. Kui nad nenda hulk maad kahhekeste ollid eddasi läinud, näggid nad üht jögert, kes Pölwede peal maas olli ja ikka sihtis, agga ees polnud keddagi hin gelist nähha. Soldat terretas jälle ja ütles: Kuddas sinna siin sihhid? Jöger ütles: Kaks pennikoormad siit on üks kärblane pu oksa peal, sel tahhan ma teist silma peast wälja laske. Sedda kuuldes mõtles se wanna söamees: oi, nisuggust meest wöiks ma wägga heaste prukida ja ütles: Kule, kas sa ei tahha meiega eddasi minna, sest meie kolm same keigest mailmast läbbi. Jöger olli warst walmis ja läks temmaga. Nattukesse aia parrast jõudsid nad seitsme tuleweski jure ja need jooksid mis mürrin ja kärrin, et kül ni wagga ilm olli, et mitte üks puleht ka ei likunud. Soldat panni sedda immeks ja ütles omma teenrittele: Se on üks kenna tük, mitte üks tule lõhn ei õlle, agga ommeti jooksewad need seitse tuleweskid sure ruttuga, ja retsisid agga ikka peale eddasi. Kui nad kaks pennikoormat eddasi ollid läinud, näggid nad üht meest

puoksa peal istuwad, kes teise ninnasöörma kinni piddas, agga teisega ikka nende tuleweskide Pole

Mis mees sinna siin õlled? Se puhhuja wastas: Kaks pennikoormat siit on seitse Lulewcskit ja neid puhhun ma jooksma. No mata, ütles sol dat, nisuggune mees ei õlle mitte laita, ja küssts temma kaest: Kas ei tahha mitte min no teendris sada? sest meie nelli ühheskous same leigest mailmast läbbi. Puhhuja oüi ka warst malmis, astus pu otsast mahha ja läks nendega eddast. Jälle nattukesse aia parrast näggid nad üht meest, kes omma teise jaüa rihmaga kaela olli siddunud ja nüüd ühhe jalta peal kargas. Kui soldat ja keik ta teendrid nisuggust narri tempo näggid, ütlesid:,,Mis perdiko tööd sinna siin teed?” Teised jälle, kes nattuke targemad ollid, ütlesid:,,Wata, se on üks kawwalusse tük, nüüd ei prügi ta mitte puhkamisse pärrast aega wita, waid üks jalg puhkab senni, kui ta teisega käib.” Se mees kuulis neid nüüd nenda räkiwad ja ütles:,,Teie eksite keik, minna õlleks üks jooksja ja kui ma omma kahhe jalla peal jooksen, siis ei sa mind kegi lind kätte ja saggedaste lähhan ma isseennese silmist ärra. Sedda kuuldes kratsis soldat jälle körwa taggant ja üles: »Tulle õige ühhes minnoga ja lähme eddast, sest meie wiis ühheskous same keigest matimast läbbi. Sellega olli jooksja rahhul ja läks temmaga. Se ei tn-

rind mitte kaua, siis tulli talle üks mees wasto, sel olli lai walge kübbar teise körwa peal litsu tud. Soldat omma perrega panni tedda jälle immeks ja hakkasid warst issekcskes räkima, mönned ütlesid: se on üks söggesikko teggia, teised jälle, ta teeb torredust, ja jälle teised, ta tahhab wist omma peale nattuke hirmo külma läbbi anda, et ta mitte heaste meles ei pea. Sedda waidlemist kulis ta ka issi ja ütles: “Teie eksite keik; minnul on sepärrast kübbar wilto peas, et mul soe õlleks, sest kui ma omma kübbara otsekohhe pähha pannen, siis tulleb üks hirmus külm, mis linnud luhwti sisse ärra külmetab.” Kui nüüd soldat näggi, et se jälle üks mees olli, kes paljo maksab, ütles ta temmale: “Tulle ühhes meiega, sest kuus nisuggust meest ühheskous, nago meie olleme, woime keigest mailmast läbbi sada.” Ka seegi olli walmis sedda teggema, ja läks ühhes nendega.

Selle ma kunningas olli lasknud teada anda, et kes temma wäimehheks tahhab sada, peab essite temma tütrega woito jooksma. Kes siis temma tütre jooksemisse peal ärrawoidab, peab tedda ommale sama, agga kes mitte ei wöida, selle pea piddi pandiks jäma. Sedda luggu kulis nüüd ka se wanna soldat ja läks ühhes omma wie teenridega senna linna kus kunningas ellas. Seal laskis ta kunningale teada anda, et wanna auwäärt soldat on tulnud, ja tahhab

kunninga tütrega õnne katsuda. Sel seatud päwal, mil nad piddid jooksma, tulli kunningas feige omma sugguwössaga wälja sedda asja pealt watama. Nüüd anti möllematte kätte krusid ja sai mahhatehtud, et nad sest kaewust, mis sealt üks paar wersta kaugel olli, piddid wet toma, kes ennem taggasi jõuab, se olli stis wöitnud. Nüüd pällus soldat kunningast, et kas ta ehk wahhest mitte omma teenrit ennese assemel ei woi sata. Kunningas lubbas sedda, ja ütles: „Siis peate agga mollemad ommad pead pan diks andma, ni heasti sinna, kui so teender.« Ka sedda sauna ei kartnud soldat mitte, waid kutsus silmapilk omma üyhe jallaga teendri senna. Kui kunningas sedda näggi, naeris ta, et se arrako tantso tantsia, temma tütrega tahhab wöito jooksma minna. Agga wata mis sündis! wanna soldat läks temma liggi, arrutas seal nattuke aega rihmasid, ja ühhe jallaga mchhel olli warst kaks jalga al. Nüüd läksid nad minnema, ja üks, kaks, kolm, olli ta kui tule hoog kunninga tütrest möda ja waatjatte silmist kaddund. Kaewo jures wöttis ta omma krust wet täis ja hakkas jälle koddo pole põikama. Alles taggasi minnes tulli tal kunninga tüttar lippates wasto, kes kül ka willedaste jooksis, kelle wasto tõeste kül ükski ei sannd. Et nüüd soe pääw wägga kärredaste paistis, mõtles ta, ma woin ommeti nattuke willusse mahha istuda ja jalgo puhhata, sest ma

saan muidugi enne tedda koddo. Nenda kui ta mõtles, nenda teggi ta ka. Ta istus ühhe pu alla mahha ja panni omma pea ühhe pu pakko peale; agga senna uinus ta maggama. Kunninga tüttar tuiskas nüüd talle ka jälle järgi ja leidis tedda seal pu al maggawad ja ütles: “Oho, wanna söbber, nüüd õlled sa minno käes.- Ta wöttis temma krusi, kaldas we mahha ja hüppas isse kui nool ikka eddast. Nüüd õlleks peaaego wöit kunninga tütre kätte jänud, kui mitte teine söbber teist ci õlleks ärratunnud ja hädda aial abbi annud. Jöger, kes sedda luggu linna muri pealt olli näinud, wöttis omma püssi ja sihtis kohhe selle pakkukesse peale ja pauh tõusis suits jöögre püssist ja pak maggaja pea alt lendas korraga ärra. Nüüd kargas ta maast ülles, wöttis^ omma krusi ja tahtis agga jälle hüppama hakkada. Agga mis nüüd tehha? kruus tühhi ja kunninga tüttar jo hea tük maad eddasi jõudnud. Agga ta ei tahtnud ommete mitte omma wöito käest ärra anda, jook sis silmapilk jälle senna kaewo jure taggast, wöt tis omma krusi wet täis ja sirrutas nüüd kintsud oige wälja ja olli segipärrast wiis minnutit enne kunninga tüttart teiste jures. »-Watage», ütles ta issi, sedda woib nüüd alles jooksmiseks nimmetada. Nad ollid nüüd wöitnud, ja soldat piddi öigussega kunninga tütre ennesele sama; agga

se teggi kunningale ja temma tütrele Mägga peawavo ja nad piddasid nou, mil wifll nad Lem mast lahti saaks. Kunningas elli ka üht head nou leidnud; kutsus sedda soldatid ühhes omma teenridega ennese jure, ja ütles lemmale:.’Õlle römus ino wäimees, sest pulma pääw on jubba liggi. Ta satis neid ühte kambrisse, kus nad üksteisega piddid röga wötma. Selle toa pörrand olli rauast ja ka aknatte ees ollid tuggewad raud kangid. Kui nad nüüd keik seal sees panna ja andis kokkale käsko, et ta selle toa ollid, laskis kunningas ukse tnggewaste lukku

pörrando alla üht suurt tuld piddi teggema. Korraga tunnewad need kuus et tubba ni ülle arro sojaks lähhab, et higgi ülle nahha mahha tilgub ja mõtlesid, et se sest sojast suppist, mis nad seal tallopoia modi, kaunis hcaste sisse lanisid, piddi tullema. Agga kui leitsak ikka kangemaks läks, said nad arro kül, mis mõtted kunningal nendega ollid. Se manna nar, kes omma kübbart teise körwa peal kandis, ütles: «Oot oot, ma tahhan näidata, kas teie külmate keik seia tuppa ärra, woi mitte. * Wõttis om ma kübbara ja panni tedda otsekohhe pähha, nenda kuidas kübbar ikka peab ollema. Oh mo kallike missuggune suur külm nüüd korraga tõu sis! Keik road külmetasid laua peale jääks. Kui hawa lehhed wärrisesid ja wabbisesid keik need kuus külma käes. Hulga aia pärrast kui

kunningas neid jo mõtles küpsed ollewad, läks ta neid watama. Agga kui La toa ukse lahti teggi, näggi ta, et higil kuel ollid juuksed lummitand ja härmetand. Soldat tõusis ülles ja läks kunninga jure ja ütles:..

Oh minno wanna kallis äi, lasse meid wälja, se tubba on ni külm et hinge tahhab wälja wötta. Kui nüüd kunningas näggi, et ta neile seddawisi keddagi ei wöinud Lehha, siis kutsus ta soldatit ennese jure ja ütles talle: “Wötke õige rahha, ja jätke mulle mo tüttar.” „Kül ikka”, ütles soldat,..agga teie peate, mulle ni paljo andma, kui mo teender kanda jõuab.” Sedda lubbas kunningas talle ja soldat jättis nende saunadega jummalaga:..Neljateistkümne päwa pärrast tullcn ma jälle, ja siis olgo kulda ja höbbedat üks mehhe selja täis kous.« Nüüd kutsus soldat keik jallutumad ja lombakud, kuiwad ja kõddurad, nenda kuidas rätseppad ikka on, kokko, kotti õmblema. Kui nüüd kot mal mis olli, wöttis ta teender, kes puid olli juurdega maast ülleskiskunud, sedda suurt ride rulli omma üllale ja läksid nüüd kunninga jure. Kui nüüd kunningas näggi missuggust kanga walli seal selgas kanti, ehmatas ta ja mõtles: Toho hunt, se wiib mind ühhes maia ja naeste ja lastega ärra. senna tua, mis kuusteistkümmendWarst laskis ta ühhe tündre kulda meest kandsid,

agga se kotti kandja wõttis sedda ühhe käega

ja wiskas omma kotti soppi sisse ja ütles: Katsuke ennam, katsute ennam, meie ei tahha mitte lapse tvisti teiega mängima hakkata.” Nüüd kramisid nad keik kokko kust nad agga juhtusid,agga weel ei olnud poolgi kotti. Soldat ütles nüüd omma teendrile: „ Jätkame neid näljasid wahhel rahho, meie näme, et neil ühhelgi ennam ei õlle.” Kui nüüd kunningas näggi, et sesamma üks mees tedda pupaljaks olli risunud, satis ta kaks rüggementi soldatid neid taggaaiama ja kotti käest ärra wötma. Nad said neile warst järgi ja kissendaüd: “Kot mahha, stnna warras, ehk meie teme teid silmapilk pihhuks ja purruks.” Nüüd astus se puhhuja wälja ja ütles: »Mis, teie tahhate meie kotti käest ärra wötta? Ma tahhan teile näidata, mis tantso teie tantsite.« Ta hoidis jälle omma teise ninnasöörma haugo kinni ja puhkus neid kui lehta ütles taewa alla.Nhhe ohwitseri wasto, kes weel ellusalt taewa alt olli mahha tulnud, ütles ta: “Minne kunninga jure ja ütle talle et ta weel üks paar rüggimenti seie sadab, ja ma tahhan neile keigile scddasamma teed näidata. Nenda läksid need kuus selle sure rikkussega koddo, sõid ja jõid ja ellasid rõõm suste, ja kui seal kärtsus wina ikka weel sada on, siis purjotawad nad weel praego seal.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks