Truu Johannes - Muinasjutt vendade Grimmide

INs wana kuningas oli haige. Ta mõtles: „Küll fee wist minu ^ surmahaigus on.” Ta käskis truu Johannese enese juurde kutsuda. Johannes oli tema kõige armsam teener. Teda nimetati sellepärast truu Johannes, et ta kuningale eluaja truu olnud. Kui ta kuninga juurde tuli, ütles see: „Minu truu Johannes, ma tunnen, et surm ligi on. Minul ei ole muud muret kui minu poeg. Tema on weel noor ja talle läheb head nõu tarwis. Kui sina minule ei tõota, et sina teda kõigis asjus tahad õpetada, siis ei wõi mina mitte rahus silmi kinni panna.” Johannes ütles: „Mina tahan teda niisama truult teenida kui sind, isegi siis, kui see minu elu peaks maksma.” — „Nüüd wõin mina rahuga surra,” ütles siis kuningas.

Siis ütles ta weel: „Kui mina surnud olen, siis pead sina temale terwet lossi näitama. Wii ta igasse tuppa, saali ja wõlwialla ja näita talle kõike warandust. Aga wiimast wba suures käigus ei pea sina temale mitte näitama. Seal on Kuldkatufe kuninga tütre pilt fees. Näeb ta seda pilti, siis hakkab ta seda armastama, minestab ja sattub suurde hädaohtu. Hoia teda selle eest!” Kui truu Johannes selle peale kuningale käe andis, jäi fee rahuliseks, pani pea padja peale ja suri.

Pärast wana kuninga matmist rääkis truu Johannes noorele kuningale tema isa soowi ja ka seda, mis ta tema isale tõotanud, ja ütles: „Seda tõotust tahan mina pidada ja sinule truu olla, kui see isegi minu elu peaks maksma.” Kui leina-aeg möödas oli, ütles Johannes noorele kuningale: „Nüüd pead sina oma pärandust nägema. Ma tahan sulle isa lossi näidata.”

Ta tutwustas noortmeest kõige lossi ilu ja rikkusega. Selle toa ust ta ei awanud, kus kardetaw pilt oli. Pilt oli sinna wppa nõnda üles seatud, et ta kohe silma paistis, kui keegi tuppa läks. Ta oli nii hästi maalitud, et teda elawaks inimeseks oleks wõinud pidada, ja ta oli ka nõiduslik ilus.

Noor kuningas märkas ometi, et truu Johannes ühest uksest mööda läks. Ta ütles: „Miks sa seda ust lahti ei tee?” — „Seal on midagi sees,” ütles teener, „mis sind ehmataks.” Kuuingas ütles: „Mina olen terwet lossi näinud ja tahan ka seda tuba näha.” Ta tahtis ust wägise lahti teha.

Truu Johannes keelas teda ja ütles: „Mina tõotasin sinu isa surmawoodi juures, et ma sind sinna tuppa mitte ei lase. See wõiks sinule ja minule kõige suuremaks õnnetuseks olla.” — „Kui mina siia tuppa ei saa,” ütles kuningas, „siis on see minu hulatus. Ma ei saaks enne ööl ega päewal rahu, kui seda tuba olen näinud. Enne ma siit ära ei lähe, kui sa ukse lahti oled teinud.”

Truu Johannes nägi ära, et ta midagi parata ei wõinud. Ta otsis raske südamega suurest wõtmekimbust wõtme üles. Kui ta ukse oli awanud, astus ta enne tuppa ja tahtis hädaohtliku pildi kinni katta, et kuningas seda ei näeks. See ei aidanud midagi. Kikiwarbul waatas kuuingas üle tema õla.

Ilusa noore neiu pilti nähes, mida kuld ja kalliskiwid kaunistasiwad, langes ta minestusesse. Truu Iohaunes kandis ta woodisse ja mõtles murega: „Nüüd on õnnetus sündinud; taewas teab, mis sellest nüüd wälja tuleb!” Kui ta kuningale weini andis, tuli see jälle meelemärkusele. Ärgates oli tema esimene sõna: „Kelle see pilt on?” — „See on Kuldkatuse kuninga tütre pilt,” ütles truu Johannes. „Mina armastan teda nii palawaste, et puulehed, kui nad keeled oleksiwad, seda rääkida ei snudaks. Kui ma ka oma elu peaksin kaotama, siiski tahan mina tema omale naiseks wõtta. Minu truu Johannes, selle juures pead sina minule abiks olema.”

Truu teener murdis kaua pead, kuda seda asja algada; sest raske oli kuningatAart näha saada. Wiimaks leidis ta nõu ja ütles: „Koik, mis selle kuningatütre ümber on, isegi lauad, toolid, waagnad, peekrid ja kõik majariistad, on puhtast kullast. Sinu warandusekambris on wiis tündritäit kulda. Lase kuningakoja kullasepad teewad ühest tündrist kullast igasugu lindusi ja

Truu Iohaunes, 29

elajaid, need meeldiwad noorele neiule. Nendega sõidame siis tema isa kuningriiki ja katsume õnne.”

Kullasepad kutsuti kokku, kes ööd ja päewad tööd tegiwad, tuui kõik walmis sai. Need asjad pandi laua peale. Truu JoHannes ja kuningas paniwad enestele kaupmehe-riided selga, et keegi neid ära ei tunneks. Siis sõitsiwad nad sinna linna alla, kus kuningatütar elas.

Truu Iohauncse soowil jäi kuningas laewale. „Wõib olla,” ütles ta, „wahest toon mina ehk kuuingatütre kaasa. Kanna sina hoolt, et laew igapidi korras on. Lase kuldasjad wälja panna ja laew kenaste ära ehtida.” Ta wõttis kõiksugu kuldasju põlle sisse ja sõudis kaldale. Sealt läks ta otseteed kuninga lossi.

Lossi hoowi jõudes nägi ta seal wäga ilusat noort tüdrukut kaewust wett wõiwat. Ta kandis kahte kuldämbrit. Kaewu juurest ära minnes nägi tüdruk wõõrast meest ja küsis, kes ta olla. Wõõras ütles: „Mina olen kaupmees.” Siis näitas ta piigale kuldasju. See hüüdis: „Oh kui ilusad asjad!” Ta pani ämbrid maha ja waatas iga asja. Siis ütles ta: „Neid peab kuningatütar nägema; tema armastab kuldasju ja ostab nad kõik Teie käest ära.”

Ta wiis kaupmehe lossi, sest ta oli kuuingatütre toaueitsi. Kui kuuingatütar neid asju nägi, oli tal hea meel ja ta ütles: „Need on wäga ilusti tehtud; miua ostan nad kõik ära.” Truu Johannes ütles: „Mina olen ainult rikka kaupmehe teener. Mis siin näha on, ei ole midagi selle wastu, mis minu herral laewal on. Seal on kõige kunstlikuinad asjad, mis maa peäl iganes kullast tehtud.”

Kuningatütar soowis, et kõik asjad laewa pealt ära toodaks. Aga truu Johannes ütles: „Asju on nii palju, et nende äratoomiseks mitu päewa ära kulub. Nad ei mahugi Щ1 Teie lossi.” Kuningatütre uudishimu kaswas iga silmapilguga. Wiimaks ütles ta: „Wii mind oma laewale; mina tahan neid asju ise näha.” 30 Truu Iohanues.

Süda täis rõõmu, wiis truu Johannes kuningatütre laewale. Kui kuningas noort neidu nägi, leidis ta tema loomulikult palju ilusama olewat kui pildi peal. Nooremehe süda tahtis armastuse pärast lõhkeda. Noor neiu astus laewa ja kuningas wiis ta alla laewaruumi. Truu Johannese käsu peale sõitis laew rannast ära. Ta ütles: „Tõmmake purjed üles, nii et laew nagu lendama hakkaks!” Kuningas näitas kenale piigale iga üksikut asja. Enne kui kuningatütar kõiki asju oli näinud, kulus mitu tundi ära. Rõõmu ja imestuse pärast ei pannud ta tähelegi, et laew edasi sõitis. Kui ta kõiki asju oli näinud, tänas ta kaupmeest ja tahtis laewa pealt ära minna. Laewalaele jõudes nägi ta, et ta kaldast kaugel oli ja laew täies hoos edasi lendas. „Mind on petetud!” hüüdis ta. „Nüüd olen mina kaupmehe meelewalla all. Aga ennem suren ma!” Kuningas hakkas ta käest kinni ja ütles: „Mina ei ole mitte kaupmees, waid olen kuningas. Sündimise poolest ei ole mina sinust mitte alam. Et ma sind petsin, see sünnib kõik armastüse pärast. Kui ma sinu pilti esimest korda nägin, minestasin ma ära.” Seda kuuldes kadus kuningatütre kartus ja noor kuningas hakkas talle meeldima, nõnda et ta temale abikaasaks lubas tulla. Suure mere peal edasi sõites istus truu Johannes laewa ninas ja mängis lõõtsapilli. Ta nägi kolme kaarnat laewa kohal lendawat. Mängu seisma jättes kuulis ta, mis linnud rääkisiwad; sest ta mõistis lindude keelt. Üks ütles: „Noor kuningas wiib Kaldkatuse kuninga tütre omale abikaasaks.” „Jah,” kostis teine kaaren; „aga see neiu ei ole weel mitte tema naine.” Kolmas ütles: „Muidugi on ta tema oma, sest ta istub ju tema juures laewas.” — „See ei tähenda midagi,” kostis teine kaaren, „kui nad kodukaldale jõuawad, jookseb tulipunane hobune neile wastu. Kuningas tahab tema selga istuda. Teeb ta seda, siis tormab hobune temaga õhusse ja tema ei näe oma armast neidu enam iialgi.”

Teine kaaren: „Kas teda kunagi enam päästa ei wõi?” — „Wõib küll,” kostis kõneleja, „nimelt kui keegi muu enne hobuse selga istub, pistoli sadulataskust wõtab ja hobuse maha laseb, siis on kuningas päästetud. Seda ei tea aga keegi. Ja kuigi keegi seda peaks teadma ning kuningale ütleb, selle jalad muutuwad Polwedeni kiwiks.”

Teine kaaren ütles: „Mina tean weel rohkem. Kui ka Hobune ära tapetakse, siiski ei saa kuningas pruuti omale abikaasaks. Kui nemad koju lähwad, on lossi saalis waagna peäl kuninga pulmasärk. See näitab kullast ja hõbedast olema, kuid ei ole muu kui weewel ja pigi. Kui kuningas selle selga paneb, põleb ta luuni ära.” Kolmas kaaren ütles: „Kas ta sellest sugugi ei pääse?” — „Oi jah,” kostis teine; „kui keegi kindad kätte paneb ja särgi tulesse wiskab ning ära põletab, siis on kuningas päästetud. Aga mis see aitab! Kes seda teab ja kuningale ütleb, see muutub põlwedest südameni kiwiks.”

Kolmas kaaren ütles: „Mina tean weel rohkem. Kui pulmasärk ka ära põletatakse, siiski ei ole pruut weel noore kuninga abikaasa. Kui noor kuninganna pulma ajal tantsib, kahwatab ta ära ja langeb surnult maha. Aga siis ärkab kuninganna jälle elusse, kui keegi ta üles tõstab ja tema paremast rinnast kolm weretilka wälja imeb ning maha sülitab. Aga kui see, kes seda teab, kuningale seda räägib, muutub tema pealaest jalatallani kiwiks.” Oliwad kaarnad seda rääkinud, siis lendasiwad nad minema. Kuid truu Johannes teadis nüüd kõik, mis kuningat ja tema pruuti ootas. Ta jäi waikseks ja kurwaks. Kui ta oma herrale seda ei räägi, siis saab see õnnetuks. Ütleb ta aga seda, siis peab ta iseenese elu jätma. Wiimaks ütles ta: „Mina tahan oma kuninga õnnetusest päästa, kui ma ka ise sealjuures hukka saan.”

Kui nad kaldale jõudsiwad, sündis kõik nõnda, kuda kaarnad rääkinud. Tore, kena punane hobune tuli neile wastu. „See on hea,” ütles kuningas, „fee hobune peab minu koju wiima.” Ta tahtis hobuse selga aswda. Kuid truu Johannes hüppas enne hobuse selga, wõttis sadulataskust pistoli ja laskis hobuse maha.

Teised kuninga teenrid, kes truud Johannest ei sallinud, hüüdsiwad: „Waata, mis häbemata tegusid ta teeb ja selle ilusa hobuse maha laseb!” Kuningas ütles: „Olge wait ja jätke truu Johannes rahule; kes teab, milleks see hea wõib olla!” Nad läksiwad kuninga paleesse. Saalis waagna peäl oli pnlmasärk, mis kullast ja hõbe dast näis koetud olema. Noor kuningas tahtis särgi selga panna. Aga truu Johannes oli omale kindad kätte pannud, wõttis särgi ja wiskas küdewasse ahju. Jälle uurisesiwad teised kuninga teenrid ja ütlesiwad: „Waadake, nüüd põletab ta ka kuninga pulmasärgi ära!” Noor kuningas ütles: „Kes teab, milleks see hea wõib olla; jätke ta rahule; tema on minu truu Johannes.”

Pulmapidu oli kõige paremas hoos. Tants algas ja noor kuninganna astus saali. Truu Johannes pidas teda hoolega silmäs. Korraga kähwatas noor proua ära ja langes surnult maha. Johannes wiis ta ruttu ühte kõrwalisesse tuppa, pani ta woodisse, langes selle ette põlwili ja imes tema paremast rinnast kolm weretilka wälja ning sülitas maha.

Kuninganna hakkas kohe hingama ja tõusis üles. Noor kuningas nägi seda ja ei teadnud mitte, miks truu Johannes seda tegi. Ta sai wihaseks ja hüüdis: „Wiige ta wangi!” Teisel hommikul mõisteti truu Johannes poomisesurma ja wiidi hukkamiseplatsile. Kui teda wõllasse taheti tõmmata, ütles ta: „Igaüks, kes surma on mõistetud, tohib enne surma rääkida; kas lubatakse seda ka minule?” — „Jah,” ütles kuningas, „mina luban seda.”

Truu Johannes ütles: „Mind on ülekohtuselt surma mõistetud; mina olen sinule ikka truu olnud.” Siis rääkis ta, mis kaarnad kõnelenud ja kuda tema kõik kuninga päästmiseks teinud. Kuningas hüüdis: „Truu Johannes, minu truu teener! Armu, armu! Tooge ta maha!” Kuid wiimase sõna juures, mis truu Johannes rääkis, muutus ta kiwiks ja langes maha.

Kuningas ja kuninganna oliwad wäga kurwad. Kuuingas ütles: „Oh kui halwaste tafusin mina temale selle eest, et ta nii truu oli!” Ta laskis kalli teenri kiwinenud keha oma magamisekambri woodi kõrwale wiia. Igakord, kui ta tema kuju waatas, ütles ta ohates: „Oh, et ma sinule jälle elu wõiksin anda, minu truu Johannes!” Mõne aja pärast sünnitas kuninganna kaksikud pojad. Need kaswasiwad suuremaks ja oliwad wanematele suureks rõõmuks. Kord oli kuninganna kirikus ja mõlemad lapsed mängisiwad kuninga juures. Kuningas waatas jälle kiwist kuju ning ütles ohates: „Oh et ma sinule jälle elu wõiksin anda, minu truu Johannes!” Kiwi hakkas rääkima ja ütles: „Kui sa oma kõige armsamad ära annad, siis wõid sa mind elawaks teha.” Kuningas ütles: „Koik, mis minul siin maa peäl on, tahan ma sinu eest ohwerdada, minu truu Johannes!” Kiwi ütlt^s: „Kui sina ise oma poegade pead maha raiud ja nende werega mind wõiad, siis tõusen ma elusse.” Seda kuuldes ehmatas kuningas. Aga kui ta Johannese suure truuduse peale mõtles, kudas ta tema eest surma läinud, siis tõmbas ta mõõga tupest ja raius oma poegade pead otsast maha. Kui ta laste werega kiwi wõidis, tuli sellele elu sisse ning truu Johannes seisis elawalt kuninga ees. Truu Johannes ütles kuningale: „Sinu truudus ei pea mitte tasuta jääma.” Ta pani laste pead nende kehade külge, wõidis ueid nende werega ja selsamal silmapilgul hakkasiwad lapsed elama. Nad hüppasiwad ja mängisiwad niisama rõõmsaste kui eunegi. Kuningas oli ütlemata rõõmus. Kui ta kuningannat koju uägi tulewat, peitis ta truu Johannese ja lapsed suurde kappi ära. Kuninganna tuli tuppa ja kuningas ütles: „Kas sina käisid kirikus palwetamas?” — „Jah,” ütles kuninganna, „aga mina mõtlesin ikka truu Johannese peale, kes meie õnne pärast õnnetuks sai.” Kuningas ütles: „Arinas naine, meie wõime ta jälle elusse äratada, aga siis peame meie oma mõlemad pojad ohwerdama.” Kuninganna ehmatas kõigest südamest, kuid siiski ütles ta: „Seda oleme temale wõlgu ja peame selle ohwri tooma.” Kuningal oli hea meel, et ka abikaasa nõnda mõtles kui tema. Ta awas kapi 34 Rapuntsel.

ukse, tõi lapsed ja truu Iohanuese wälja niug ütles: „Jumal olgu tänatud, tema ou päästewd ja meie pojad elawad jälle!” Siis jutustas tema kuuingaunale kõik, mis sündinud. Nad elasiwad elu otsani õnnelikult.

Allikas: Laste ja kodu Muinasjutud | Tõlkija: Hans Oras | Ajalooline kirjaviis säilitatud võimalikult allikalähedaselt.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis