Seitse kaarnat - Muinasjutt Vennad Grimmid

ühel isal oli seitse poega, aga mitte ühte tütart, teda tema aga kõigest südamest omale soowis. Wiimaks kuulis Jumal wanemate pal« wet ja kinkis neile ühe tütrekese. Lapsukene oli imeilus, aga selle juures nii wäikene ja nõrk, et teda pidi warsti ära ristitama. Isa saatis ühe oma poegadest hallikale risttmise »ett tooma; pois pidi nii ruttu kui wõimalik tagasi tulema. Töistel wendadel oli ka himu ühes minna, nad jooksiwad selle ühele järele. Hal> tikale jõudes tahtis igaüks wendadest esimene olla, kes kruusi weega täidab. Nad hakkasiwad riidlema ja lasksiwad selle juures kruusi hal» tilasse kukkuda. Nüüd oliwad poisid hädas; wesi oli hallikas sügaw, keegi nendest ei teadnud, kuidas kruusi kätte saada, üksgi ei julgenud ka kodu nõuu küsima minna. Isa ootis kodus suure igatsusega poiste tagasi wletut, fest ta kartis, et lapfukene enne ristimist ära sureb. Ta ei wõinud mitte ära mõista, mis pärast poisid nii kauaks Hallikale jäiwad.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

„Wististe on nad mängima hakkanud ja wee toomise toguni ära unustanud,” ütles ta kärsitult Kui aga aeg juba õige pikale wenis ja poisid ikka weel tagast ei tulnud, sai isa wäga wiha» seks. Ta hüüdis wandudes:,,Vt poisid nii fõnakuulmatad on, siis saagu nad kõik kaar» nateks l” — Waewalt oli ta need sõnad wälja ütelnud, seal kuulis ta oma pea kohal ifeära» list kohinat, ja kui ta üles waatas, nägi ta omaks suureks ehmatuseks seitse süsimusta kaar» nat siia ja senna lendawat. Wanematel oli wäga kahju oma poegadest, aga nad ei wõinnd wannet enam tagasi wõt» ta. Ainsaks trööstijaks selle suure mure sees oli nendele wäike armas tütrekene, kes warsti kosuma hakkas ja iga päewaga ilusamaks läks. Et temal ka Wennaksed oliwad, seda ei teadnud lapsuke kaua aega mitte, sest wanemad ei rää> kinud sellest sõnagi. Kogemata kuulis ta ühel päewal inimesi rääkiwad, lapsuke olla kül ilus ja armas, aga ometi kanda ta fflfib oma wett« dade õnnewfe juures. Seda kuuldes sai lapfu» kene ütlemata kurwaks, lats oma wanemate juure ja küsis nende käest, kas temal wendasid olla ja kuhu nemad on jäänud? ШйЬ ei wõi» nud wanemad oma saladust enam warjata; nad ütlesiwad, et see taewa tahtmine olnud, tema aga selle juures koguni ilma süüta olla. Sel« lest päewast saadik ei leidnud tütarlaps enam kusagil rahu, ta mõtles ööd ja päewad järele, kuidas oma wendasid peasta. Wiimaks ajas südame walu teda nii kaugele, et ta nõuuks wõttis maailma sisse rännata oma wendasid üles otsima ja neid ära peästma. Ta ei wõt» nud enesega muud ühes, kui ühe sõrmuse, wa» nematelt mälestuseks, tüki leiba nälja kusw« wseks, kruusi täie wett janu kuswwfeks ja ühe pingikefe puhkamiseks. Nõnda läks tütar« laps teele; ta ei jätnud enne järele, kunni ilma õtsa jõudis.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Seal läks ta päikese juure, aga fee oli wäga kuum ja hirmus ja sõi wäikest lapsukesi. Ruttu jooksis tütarlaps päikese juu< rest eemale ja tuli kuu juure. See oli aga wäga külm ja ka hirmus kuri.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Kui ta lapsukest nägi hüüdis to: „Ma tunnen inimese liha lõhna.” — Lapsuke seda wuldes katsus, et kuu ligidalt mmema fai. Wiimaks tuli ta tähtede juure; need oliwad wäga sõbralikud ja head. Iga üks nendest isws oma wäikese tooli peäl. Koi« du täht tõusis lapsukest nähes oma tooli pealt üles, andis temale ühe wõtmekefe ja ütles: „Kui sull seda wõtmekest ei ole, ei wõi sa mit» te klaas lossi wärawaid lahti teha; seal klaas lossis aga on sinu wennad wangis.”

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Tänades wõttis tütarlaps wõtmekefe was» tu, mähkis tema rätiku sisse ja läks jälle teele. Pika teekonna järele jõudis ta wiimaks klaas lossi juure; selle wärawad oliwad aga lukus. Lapsuke tahtis wõtmega, mille ta koidu tähelt saanud, wärawa lahti teha; tui ta aga wõtit otsima hakkas, leidis ta, et fee kadunud oli. Mis pidi ta nüüd peale hakkama? Ta tahtis oma wendasid peasta, oli neid ka üles leid» nud, aga klaas lossi wärawat ei saanud ta millgi kombel lahti teha. Wiimaks pistis ta oma fõrmekefe luku august sisse; fee tegi temale ütlemata suurt walu, aga lukk andis jä» rele ja wäraw läks lahti.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Kui tütarlaps wärawast sisse astus, tutt temale üks härjapõlwelane wastu ja küsis: „Mis sa otsid siit, minu hea laps?” — „Ma otsin oma wendasid taga, kes kaarnateks sai» wad muudetud,” kostis tüwrlaps. Selle peale ütles härjapõlwelane: „Kaarna härrasid ei ole praegu mitte kodus, aga kui fa siin nii kaua oodata tahad, kunni nad koju tulewad, siis astu ligemale.” Selle peäle kadus härja» põlwelane ära, tuli aga pea jälle tagasi ja tõi kaarnatele seitsme taldriku peäl ja seitsme karika fees toitu. Õekene sõi iga taldriku pealt ja jõi igast karikast natukene, wiimase karika sisse laskis tema aga oma sõrmuse libiseda. Korraga kuulis tema õhu fees iseäralikku lohinat ja tiibade löökisid. „Nüüd tulewad kaarna härrad lennates koju poole,” — ütles härjapõlwelane tütarlapsele. Seal tuliwad ka kaarnat ja tahtsiwad süüa ning juua. Igaüks nendest otsis oma taldriku ja karika üles. Söögi ajal küsisiwad nad üks töiselt: „Kes on kül minu taldriku pealt söönud ja minu kari« kast joonud? See on wistist üks inimene olnud.” Kui seitsmes kaaren oma karika tühjaks oli joonud, silmas ta lorraga karika põhjas sõrmust. Kohe wndis ta ära, et fee tema wa« nemate sõrmus oli. Ta õhkas: „Annaks Ju» mal, et meie õekene siin oleks, siis oleksime peästetud!” — Kui tütarlaps, kes ukse taga peidus oli, neid sõnu kuulis, asws ta oma warju paigast wälja.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Sellsamal silmapilgul saiwad kaarnad oma inimese nän jälle tagast: ütlemata suur oli nende rõõm; nad kallista» siwad ja tänasiwad oma õekest kõigest südamest ja läksiwad kõik ühes koos rõõmsaste koju wanemate juure.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks