Seitse kaarnat - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ühel mehel oli seitse poega, kuid mitte ühtegi tütrekest, nii wäga kui ta seda ka soowis; wiimaks aga kinkis taewas talle siisgi ka ühe tütrekese. Rõõm oli suur, aga lapsuke oli kidur ja haige ja pidi sellepärast hädaristimist ettewõetama. Isa saatis ühe poisikese ruttu hallikale ristimise wett tooma; teised kuus jooksiwad ka ühes ja et igaüks weewõtmise juures esimene tahtis olla, siis kukkus weekruus kaewu. Seal seisiwad nüüd kõik nõutalt kaewu ümber ja ei teadnud, mis teha. Koju ei julgenud nad ka ilma weeta minna. Kui neid ikka weel tagasi ei tulnud, sai isa pahaseks ja ütles: „Wististi on need jumalakartmata poisid mängimise pärast kõik ära unustanud.“ Tal oli hirm, et tütrekene ristimatalt ära wõiks surra ja pahameelega hüüdis ta: „Ma soowiksin, et poisid kõik ronkadeks muutuksiwad!“ Waewalt oli ta selle sõna wälja ütelnud, siis kuulis ta oma pea kohal õhus tiibade kohinat ja nägi kuidas seitse süsimusta ronka minema lendasiwad.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Wanemad ei wõinud oma needmist enam tagasi wõtta, ja nii kurwad kui nad poegade kadumise pärast ka oliwad, siis trööstisiwad nad endid ometi wähehaawal armsa tütrekese pärast, kes peagi kosuma hakkas ja iga päewaga ilusamaks läks. Ta ei teadnud kaua aega et tal ka wennad oliwad olnud, sest wanemad hoidsiwad seda tema eest salajas, kuni ta wiimaks enesest kõneldama kuulis: Tüdruk olla küll ilus, aga ometi seitsme wenna õnnetuse juures süüdi. Seda kuuldes sai tütarlaps wäga kurwaks, läks isa ja ema juurde ja küsis, kas tal siis wendasi on olnud ja kuhu nad jäänud? Nüüd ei tohtinud wanemad saladust tema eest enam kauemini warjata, ütlesiwad aga, et see nii Taewa Isa tahtmine olnud ja tema sündimine ainult selle ilmsüüta põhjus. Tütarlaps tundis aga südametunnistuse piina ja wõttis nõuks oma wendasid ära peasta. Ta ei tundnud ööl ega päewal rahu, kuni ta wiimaks salaja ära põgenes ja laia ilma läks, et oma wendasid üles otsida ja wabastada, maksku mis maksab. Ta ei wõtnud muud ühes, kui ühe wanemate sõrmuse mälestuseks, tükikese leiba ja kruusiga wett nälja ja jänu kustutuseks ja weikese tooli, et selle peal wäsimusest wälja puhata.

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Ta rändas ikka kaugemale ja kaugemale, kuni maailma otsani. Seal sai ta päikese juurde, kuid see oli hirmus palaw ja kole ja sõi weikesi lapsi. Ruttu jooksis ta sealt minema ja tuli kuu juurde, aga see oli liig külm, hirmus ja kuri ja kui ta last nägi, ütles ta: „Ma tunnen Inimeseliha haisu.“ Siis põgenes laps ruttu eemale ja sai tähtede juurde, need oliwad tema wastu lahked, ja igaüks istus oma toolikese peal. Koidutäht tõusis üles, andis talle weikese kondikese ja ütles: „Ilma selle kondikeseta ei saa sa klaasmäge lahti teha ja klaasmäe sees, seal on sinu seitse wenda.“

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Tütarlaps wõttis kondikese, mässis selle hoolsalt rätiku sisse, ja tõttas jälle edasi, kuni ta klaasmäe juurde jõudis. Wäraw oli lukus ja kui tüdruk kondikest rätiku seest wälja wõtta tahtis, siis oli see tühi, ta oli tähtede kingituse ärakaotanud. Mis pidi ta waeseke nüüd tegema? Wendasi tahtis ta ära peasta, kuid tal ei olnud wõtit, et klaasmäe wärawat lahti teha. Hea õekene wõttis aga noa, lõikas oma weikese sõrme ära, pistis selle wõtmeaugust sisse ja pööras wärawa lahti. Kui ta sisse astus, tuli talle üks mäemehike wastu ja küsis: „Mu laps, mis sa siit otsid?“

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

„Ma otsin oma seitset wenda, keda ronkadeks on moondatud“, wastas tütarlaps. — Mäemehike ütles: „Herrad rongad ei ole praegu mitte kodus, aga kui sa siin niikaua oodata tahad, kuni nad tulewad, siis astu aga tuppa!“ — Nüüd kandis mäemehike ronkade toitu seitsme taldriku ja seitsme peekri sees lauale ja iga taldriku pealt sõi õekene ühe suu täie ja igast peekrist jõi ta ühe lonksu, wiimasesse aga laskis ta ühestoodud sõrmuse kukkuda.

Korraga kuulis ta õhus tiibade kohinat ja mäemehike ütles: „Sealt lendawad herrad rongad koju.“ Peagi tuliwad nad sisse, tahtsiwad süüa ja juua ja otsisiwad igaüks oma taldrikut ja peekrit. Siis ütlesiwad nad üksteise järele: „Kes on minu taldriku pealt söönud? Kes on minu peekrist joonud? See on inimese suu olnud!“ Ja kui seitsmes wend oma peekri tühjaks oli joonud, weeres talle sealt sõrmus wastu. Ta waatas seda teraselt ja tundis ära, et see isa ja ema sõrmus oli ja ütles: „Jumal andku, et meie õekene siin oleks, siis oleksime meie päästetud.“ Kui tütarlaps, kes ukse taga seisis ja kuulatas, seda soowi kuulis, astus ta wälja ja kõik rongad saiwad jälle inimesteks. Siis suudlesiwad ja kaelustasiwad kõik üksteist ja läksiwad rõõmsalt koju wanemate juurde.

Pilt: Oskar Herrfurth (1862-1934)

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks