Kibuwitsalillekene - Muinasjutt Vennad Grimmid

1’tfjel kuningal ja kuningannal ei olnud last. Nad ütlesiwad ^ igapäew: „Oleks meil ka üks laps olema!” Aga nende soow jäi ainult soowiks. Ükskord läks kuninganna suplema; siis ronis üks konn weest wälja ja ütles temale: „Sinu soow läheb täide; enne kui aasta mööda jõuab, sünnib sinule tütar.” Kuda konn ette kuulutas, nõnda see ka sündis. Kuninganna sai tütre. Oli wäga ilus laps. Kuningas ei teadnudki, mis ta rõõmu

Kibuwitslllillekene. 57

pärast pidi tegema. Ta pani suure pidu toime. Sinna ei kutsunud ta mitte üksi oma sugulasi ega sõpru, waid ka tarku naisi, kes siis lapse wastu head ja lahked pidiwad olema. Neid oli tema riigis kolmteistkümmend. Kuningal oli ainult kaksteistkümmend kuldtaldrekut, millede pealt targad naised pidiwad sööma; sellepärast jäi üks kutsumata.

Pidu oli wäga tore. Kui ta lõppes, soowisiwad targad naised lapsele õnne. Üts soowis talle woorust, teine iludust, kotmäs rikkust ja kõike, mis maailmas head ja foowitawat on. Üheteistkümnes oli just praegu oma soowi awaldanud, siis astus ka kotmeteistkümnes naine, keda pidule ei olnud kutsutud, saali. Ta oli tige, ja ilma et ta kedagi oleks teretanud wõi kellegi peale waadanud, hüüdis ta walju häälega: „Kui kuningatütar wiisteist kümmend aastat wanaks saab, peab ta omale wärwaga häda tegema ja surema!”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Sõna lausumata lahkus ta siis jälle saalist. Koik ehmatasiwad ja kohkusiwad ära. Aga kaheteistkümnes naine ei olnud weel oma soowi awaldanud. Teise kurja soowi ta ka tühjaks teha ei wõinud, waid wõis seda ainult nõrgendada. Tema ütles: „Ta ei pea mitte surema, waid sajaks aastaks magama jääma.”

Kuningas armastas oma ainust last ja tahtis teda õnnetuse eest hoida) sellepärast andis ta walju kasu wälja ja käskis oma kuningriigis kõik wärinad ära põletada. Kuningatütre juures läksiwad kõik tarkade naiste soowid täide. Ta oli wiisakas, ilus, mõistlik ja rikas. Kes teda aga iganes nägi, pidas teda armsaks ja kalliks.

Sel päewal ei olnud wanemad kodus, kui neiu wiisteistkümmeud aastat wanaks sai. Sellepärast käis ta lossis igal pool ja läks wiimaks lossitorni. Keerdtrepist ülesse minnes jõudis ta wiimaks ühe wäikse kinnise ukse taha, millel wõti ees oli. Ta keeras ukse lukust lahti. Wäikses toakeses istus wanaeideke woki ees ja kedras linu.

„Tere, wana emake,” ütles kuningatütar, „mis sa siin teed?”

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

— „Mina kedran,” ütles wanaeit pead noogutades. 58 Kibuwitslllillekene.

„Mis riistapuu fee ou, mis^nii lustiliselt keerleb?” küsis piiga. Siis wõttis ta woki ja tahtis ka kedrada. Waewalt oli ta wärtnasse puutunud, kui tigeda targa naise soow täide läks: war ten tegi talle häda. Kohe langes kuningatütar woodi peale ja jäi magama. See uni lagunes üle terwe lossi laiali. Kuningas ja kuninganna tuliwad just sel silmapilgul koju ja astusiwad saali ning jäiwad kõige oma saatkonnaga magama.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Isegi hobused tallis, koerad lossi õue peäl, tüwid katusel ja kärbsed seina peäl jäiwad magama. Ka kolde tuli kustus ära, praad ei surisenud enam ja kokal, kes oma poissi lüüa tahtis, jäi käsi siruli ja ta uinus magama. Tuul waikis ära ja puude lehed lossi rohuaias ei liikunud enam.

Kohe hakkas lossi ümber kibuwitsa-mets kaswama. Aastaaastalt kaswas ta ikka suuremaks, nõnda et lossi enam ei nähtud. Isegi lipp lossitornis oli waataja silmade eest warjatud. Riigis hakati ilusast kibuwitsalillekesest räägitama, sest nõnda nimetati kuningatütart. Aja jooksul tuliwad mitu kuningapoega ja tahtsiwad kibuwitsa-tihnikust läbi tungida. Aga see oli koguniste wõimata, sest kibuwitsad oliwad nii tihedad ja hoidsiwad endid nagn kätega kokku.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Noored mehed jäiwad kibuwitsadesse rippuma ja saiwad koleda surina.

Hulga aastate pärast tuli jälle üks kuniugapoeg sinna maale. Ta kuulis ühte wana meest kibuwitsa-tihnikust rääkiwat, mille taga kuningatütar, ilus.^ibnwitsalillekene, magada. Tema magada juba sada aastat ja temaga ühes kuuingas ja kuninganna kõige oma saatkonnaga. Wanamehe wanaisa olla ka rääkida teadnud, et mitu kuningapoega olla tahtnud kibuwitsadest läbi lossi tungida, kuid jäänud nende oksadesse rippnma ja leidnud haleda õtsa..kuningapoeg ütles: „Mina ei karda; ma tuugin kibuwitsadest läbi ja tahan ilnsat Kibnwitsalillekest näha.” Hea wanake püüdis uoortmeest küll hoiatada, aga see ei pannud tema hoiatamist tähele.

Sada aastat oli möödas ja fee päew katte jõudnud, mil kuninglik neiu ärkama pidi. Kui kuningapoeg tihniku juurde jõudis, leidis ta sealt lausa ilusaid lillesid eest. Need awasiwad tema ees tee, nõnda et ta takistuseta lossi juurde jõudis. Lilled läksiwad wahwa nooremehe taga jälle ristamisi kokku. Noormees leidis, et hobused tallis ja koerad hoowi peäl magasiwad.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Katusel magasiwad tuwikesed, pead tiibade all. Lossi sisse jõudes nägi ta kärbseid seina peäl ja kokka, kelle käsi siruli oli ja poisile kõrwakiilu tahtis anda, magamast; ka köögitüdruk, kes musta, kana fulgesi katkunud, istus laua ääres ja magas. Ta läks edasi. Suures troonisaalis magasiwad kuningas ja kuninganna aujärje astmetel ja kõik kuninga saatkond nende lähedal. Igal poolel walitses nõiduslik waikus, nõnda et ta oma südame tuksumist kuulis. Wiimaks läks ta lossitorni ja awas selle ukse, mis wäiksesse tuppa wiis.

Pilt: Paul Hey (1867 – 1952)

Seal woodi peäl magas Kibuwitsalillekene. Noor neiu oli nii ilus, et noormees oma silmi tema pealt ära ei raatsinud pöörata. Wiimaks andis ta magawale piigale suud.

Niipea kui tema huuled ueiu omadega kokku puutusiwad,

lõi see silmad lahti ja waatas naeratades nooremehe peale. Ta wiis kuningatütre trepist alla. Siis ärkasiwad kohe kuningas ja kuninganna ning kõik nende saatkond üles. Terwes lossis algas elu ja liikumine. Koik waatasiwad imestades üksteise õtsa.

Pilt: Otto Kubel (1868 – 1951)

Hobused ärkasiwad tallis ja wärisesiwad pika une enesest ära, koerad lossi õue peäl liigutasiwad saba, tüwid katusel pistsiwad pead tiibade alt wälja, waatasiwad nagu imestades eneste ümber ja lendasiwad siis wunnal põllule. Kärbsed hakkasiwad seinte Peäl ronima, köögis kolde peäl hakkas praad särisema ja tuli põlema. Kokk andis poisile kõrwalopsu, nii et see kisendas, ja tüdrut hakkas jälle kana katkuma. Kuningapoja pulmad ilusa Kibuwitsalillekesega peeti suure toredusega ära ja uad elasiwad surniani õnnelikult.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks