Wanaisa ja lapselaps - Muinasjutt Vennad Grimmid

Elas kord puruwana mees. Silmad olid tal tuhmiks, kõrwad kurdiks jäänud ja põlwed wärisesid tal. Kui ta laual sõi, ei jõudnud ta lusikat hoida, puistas suppi laudlina pääle ja ainult wähe sattus tal suhu. Ta pojal ja selle naisel oli see jälk ja sellepärast pidi wanaisa ahju taha nurka minema ja nad panid talle söögi sawist potikesesse ja mitte niipaljugi, et tal kõht oleks täis saanud. Kurwalt waatas ta söögilaua poole ja silmadesse tuli tal wesi. Kord juhtus, et tema wärisewad käed sööginõud ei jõudnud hoida, ta kukkus maha ja läks katki. Noorik taples, wanaisa ei ütelnud aga sõnagi, ainult ohkas. Nad ostsid talle puust kausikese paari kopika eest, selle seest pidi ta nüüd sööma. Kui nad kord parajasti istusid ja sõid, kannab wanamehe wäike 4-aastane pojapoeg maa pääle wäikseid lauakesi kokku. „Mis sa sääl teed?“ küsis isa. „Ma teen künakese,“ wastab laps, „selle seest peawad ema ja isa sööma, kui mina suur olen.“ Mees ja naene waatasid teine teise otsa, hakkasid nutma, tõiwad wanaisa kohe lauale ja sest saadik pidi wanamees alati nendega sööma. Ka ei ütelnud nad talle midagi, kui ta ka weidi sööki maha puistas.

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks