Meister Pigisarw - Muinasjutt Vennad Grimmid

Meister Pigisarw oli üks wäikene, kuiwetanud, aga elaw mehikene, kellel silmapilkugi rahu ei olnud. Ta nägu oli rõugearmidega kaetud, kahwatanud, juuks hall ja kähar, silmad wäikesed, aga nad liikusiwad wahetpidamata siia ja sinna. Ta pani kõiki tähele, ta laitis kõiki, teadis kõiki ka kõige paremine ja tal oli ikka õigus. Läks ta uulitsale, siis sõudis ta mõlemate kätega waljuste, ja üks kord lõi ta tüdruku käest, kes wett tõi, ämbri nõnda kõrgele õhusse, et wesi ta endale kaela sadas. „Juhm,“ hüüdis ta wihaselt enese päält wett maha raputades, „kas sa ei näinud, et ma seljatagast su järele tulin?“ Oma ameti poolest oli ta kingsepp, ja kui ta tööd tegi, siis tõmbasiwad tema käed traadi nõnda kaugele, et igaüks, kes ennast temast mitte eemal ei hoidnud, rusikaga kõhu pihta sai. Üksgi sell ei jäänud tema juurde kauemaks kui kuuks, sest kõige parem töö polnud tema meele järele. Pea polnud õmblus ilus, pea oli üks king teisest pikem, üks konts teisest kõrgem; pea polnud nahk mitte küllalt klopitud. „Oota,“ ütles ta õpipoisile, „ma tahan sulle näidata, kuida nahka pehmeks taotakse,“ tõi rihma ja andis paar korda selga. Laisklejaks nimetas ta neid kõiki. Ise ei teinud ta midagi, sest et tema waewalt weerand tundi paigale istuma ei jäänud. Oli tema emand wara hommikul ülesse tõusnud ja tuld teinud, siis kargas ta woodist wälja jooksis palja jalu kööki. „Tahate teie mul maja põlema panna?“ kisendas ta, „see on ju nii suur tuli, et küpseta härg tema pääl ära! Wõi saate teie puud muidu? Seisiwad tüdrukud pesutõrre ääres ja lobisewad, mis neil meelde tuli, siis tõreles ta neid: „Sääl seiswad anid ja kaagutawad ja unustawad oma lobisemise juures töö ära. Ja miks tarwis wärsket seepi? Päris pillamine ja põhjatu laiskus weel päälegi: nad tahawad oma käsa hoida ja riiet mitte nii kaua õõruda, kuni ta seebita puhtaks läheb.“ Ta kargas seepi ära wõtma, lükkas aga toobri täie lehelist sääl juures ümber, nõnda et köök mere kombel lainetas. Tehti kusagil uut maja, siis jooksis ta sinna waatama. „Sääl panewad nemad jälle põldkiwi müüri sisse,“ hüüdis ta, „mis ialgi ära ei kuiwa; selle maja sees ei jäe üksgi inimene terweks. Ja waadake ometi, kui halwaste sellid kiwa paigale panewad. Lubi ei midagi wäärt, kruusa tuleb sisse panna, mitte liiwa. Seda ma küll warsti näha saan, et nende inimestele see maja kaela langeb.“ Ta läks koju, istus, tõmbas paar korda traadi nahast läbi, tõusis jälle püsti, wiskas põlle nurka ja hüüdis: „Ma pean wälja minema inimestele õpetust andma, muidu läheb kõik maailm nurja.“ Ta juhtus maja ehitajaga kokku. „Mis see tähendab,“ hüüdis ta, „teie ei raiu ju mitte nööri järele. Arwate teie, et need palgid otse seisawad? Ükskord lagunewad nad kõik koost ära!“ Ta kiskus ühel puusepal kirwe käest ja tahtis näidata, kuida peab raiutama; aga et sawikoorem sinna jõudis, wiskab ta kirwe käest ja jookseb talupoja juurde, kes koorma kõrwal käis. „Kas sul meelt ka pääs on?“ hüüdis ta, „kes paneb noore hobuse raske koorma ette? See waene loom sureb ju siia paika!“ Talupoeg ei lausunud sõnagi ja meister Pigisarw jooksis wiha pärast ära töökotta tagasi. Kui ta jälle tööle hakata tahtis, andis õpipois tema kätte ühe kinga. „No mis see jälle on?“ kisendas ta, „eks ma pole ütelnud, teie ei pea kinga mitte nii madalaks tegema! Kes mult seesugust kinga ostab, millel muud ei ole kui ainult tald? Ma nõuan, et mu käsud karwa pääl täidetakse. „Meister,“ wastab pois, „teil wõib küll õigus olla, et king ei kõlba; aga see on seesama king, mis teie ise lõikasite. Kui teie enne wälja jooksite, wiskasite teie selle maha, mina olen ta ainult ülesse wõtnud ja teie kätte pakkunud. Aga ingelgi taewast ei mõistaks seda teile meelejärele teha.“

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Meister Pigisarw nägi kord unes, et ta surnud oli ja teed kaudu taewasse kõndis. Kui ta sinna jõudis, koputas ta kõwasti wärawa pihta. „Ime on,“ ütles ta, „et neil mitte rõngast wärawa külles ei ole, siin wõib ju sõrmenukad weriseks peksta.“ Apostel Peetrus tegi wärawa lahti ja tahtis waadata, kes sääl nõnda pakil sisse saada soowib. „Ah teie olete see, meister Pigisarw“ ütles ta, „ma lasen teid küll sisse, aga ma hoiatan teid, et teie oma harjunud wiisi maha jätate ja midagi ei laida, mis teie taewas näete, muidu wõib teil siin käsi halwaste käia.“ „Seda manitsust oleks teie wõinud endale hoida,“ wastas Pigisarw; „ma tean, mis kõlbab, ja siin on, tänu Jumalale, kõik korras, ega pole laituse wäärt, nagu maa pääl. Ta astus sisse ja käis suurtes taewa ruumides edasi ja tagasi.

Ta waatas ümberringi, paremale ja pahemale poole, aga raputas mõnikord pääd ja ümises iseeneses. Korraga nägi tema kahte ingelt, kes palki kandsiwad; see oli see palk, mis selle silmas oli, kes teise silmast pinda otsis. Nad ei kandnud aga palki mitte pikuti waid põigiti. „On weel seesugust rumalust nähtud?“ mõtles meister Pigisarw; ometi oli ta wait ja jäi rahule. „Õigesti ütelda, see on ju lõppeks ükskõik, kuida palki kannetakse, pikuti ehk põigiti, kui temaga aga läbi saab, ja tõesti, ma näen, et nad kellegi külge ei puutu.“ Pea selle järele nägi tema kahte teist inglit, kes kaewust wett wälja tõstsiwad ja waadi sisse walasiwad; waat oli aga auka täis ja wesi jooksis igale külge wälja: nad sünnitasiwad wihma maa niisutamiseks. „No kas need pole narrid!“ hüüdis ta, tuletas aga õnnelikult Peetruse keeldu meelde ja mõtles: „Wõib ehk muidu ajawiide olla; kui see nalja teeb, siis wõib ju ka seesugust tööd teha, pääle selle näen ma ju, et taewas igal pool laiseldakse. Ta läks edasi ja nägi ühe wankri, mis auku oli kinni jäänud. „Wõi see siis ime on;“ ütles ta mehele, kes sääl juures seisis: „Kes käskis teid nii meeletumalt suurt koormat teha? Mis teil sääl on?“ „Wagad soowid,“ wastas mees; „ma ei wõinud nendega mitte õiget teed leida, aga ma jõudsin siisgi õnnelikult siia, ja ega nad mind mitte siia ei jäta.“ Tõesti tuli üks ingel ja rakendas kaks hobust ette. „Üsna hää,“ mõtles Pigisarw, „aga kaks hobust ei tee selle koormale weel midagi, neli oleks wähemalt tarwis.“ Üks teine ingel tõi weel kaks hoost, ei rakendanud neid aga mitte ette, waid wankri taha. See oli meistri Pigisarwele liig. „Toojaan,“ karjus ta, „mis sa sääl teed? On sel kombel, niikaua kui maailm seisab, keegi wankrit august wälja tõmbanud. Nüüd tahawad nad aga oma ülemeele sees kõigist targemad olla.“ Ta tahtis weel edasi rääkida, aga üks taewa elanikkudest oli ta juba kraet pidi kinni wõtnud ja taewast wälja tõuganud. Wärawa wahel waatas ta weel kord wankri poole tagasi ja nägi, kuidas neli tiibadega hoost wankri lendu tõstsiwad.

Sel silmapilgul ärkas ta unest ülesse. „Taewas on küll teine lugu, kui maa pääl,“ ütles ta iseendale, „ja sääl on mõnigi asi andeks anda; ka kes wõib seda kannatusega näha, kui hobused wankri ette ja ka wankri taha rakendatakse? Neil oliwad küll tiiwad, aga kes seda teada wõis? Pääle selle on weel see üks hirmus rumalus, hoostele, kellel juba neli jalga jooksmiseks on, weel kahte tiiwa külge panna. Aga ma pean ülesse tõusma, muidu ajawad nad mul majatalituse käest nurja. See on weel aga õnn, et ma tõesti mitte ära ei surnud.“

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks