Valge madu - Muinasjutt vendade Grimmide

Kaua aega tagasi elas kord üks tark kuningas, keda tunti üle kogu maailma. Tema eest ei hoitud ühtegi saladust ja tundus, et ka kõige salajasemad saladused jõudsid tema kõrvu. Aga tal oli üks veider komme – iga päev pärast õhtusööki, kui laud oli puhtaks tehtud ja kõik olid lahkunud, tõi truu teener talle veel ühe roa. See müstiline roog oli alati kaetud ning isegi teener ei teadnud, mis see oli. Keegi teine ka ei teadnud, sest kuningas ei võtnud katet kunagi maha enne, kui ta täiesti üksi oli.

Selline salatsemine kestis pikka aega, kuid ühel päeval ei suutnud noor teener, kes kuninga taldrikutele järele tuli, oma uudishimu enam ohjeldada ning viis müstilise roa oma tuppa. Kui ta oli ukse ettevaatlikult lukku pannud, tõstis ta kaane pealt ja selle all taldrikul lebas valge madu. Madu nähes ei suutnud ta ennast tagasi hoida, sest ta tahtis kangesti seda rooga maitsta ning lõikas väikse tüki ja pani selle omale suhu. Sel hetkel, kui madu tema keelega kokku puutus, kuulis ta veidrat mitmehäälset sosinat oma akna taga. Ta läks asja uurima ja märkas, et varblased lobisesid omavahel ja rääkisid üksteisele igasuguseid asju, mida nad põldudel ja metsades näinud olid. Pärast mao söömist mõistis teener loomade keelt.

Samal päeval kaotas kuninganna oma kauni sõrmuse ja selle varastamises kahtlustati seda sama ustavat teenrit, sest temal lubati kõikjal õukonnas ringi käia. Kuningas kutsus mehe enda jutule ning ähvardas teda, et kui ta varast enne järgmise päeva hommikut üles ei anna, siis jääb ta ise varguses süüdi ning määratakse hukule. Teener püüdis selgitada, et ta on süütu, kuid asjatult.

Murest murtud teener mõtles lossi sisehoovis pikalt oma olukorra üle järele. Samal ajal puhkasid oja ääres kaks parti. Nad silusid nokaga oma sulgi ja ajasid omavahel juttu. Teener istus nende kõrval ja kuulas nende juttu pealt. Nad rääkisid teineteisele kõikidest nendest paikadest, kus nad hommikul ringi paterdanud olid ja millist maitsvat sööki nad olid leidnud, kuni üks neist kurtis: „Mu kõht teeb mulle täna muret. Ma sõin kiirustades ja neelasin kogemata alla ühe sõrmuse, mis kuninganna akna all lebas.“

Seda kuuldes nabis teener viimasena rääkinud pardi kinni, viis ta kööki ning ütles kokale: „Vot see siin on üks maitsev part, teeme temast õhtusöögiks praadi.“

„Olgu,“ ütles kokk ning kaalus parti oma käes, „ta on ennast kenasti paksuks söönud ja ta on piisavalt kaua oodanud, et temast praad saaks.“ Kokk küpsetas õhtusöögiks parti ning leidis tema seest sõrmuse.

Teenri süütust oli nüüd lihtne tõestada ja vabanduseks valesüüdistuse eest lubas kuningas teenril temalt ühe palve küsida ning lubas talle parimat kohta kogu õukonnas. Noor teener aga keeldus kõigest ja palus vaid hobust ja natukest raha reisimiseks, sest ta tahtis maailma avastada.

Kui hobune ja raha käes, asus teener teele. Ühel päeval sattus ta tiigi äärde, kus nägi kolme kala, kes olid pilliroogu kinni jäänud ning ahmisid kuival õhku. Arvatakse, et kalad ei ole eriti targad, aga teener kuulis neid kaeblemas, kuidas nad leiavad hirmsa ja piinarikka lõpu, ning kuna tal oli hea süda, siis tuli ta hobuselt maha ning aitas kolm kuivale jäänud vangi tagasi vette. Kalad ei suutnud oma õnne uskuda, pistsid oma pea vee alt välja ja ütlesid talle: „Me jätame su meelde ja ühel päeval tasume me sulle selle eest, et sa meid päästsid!“

Teener ratsutas edasi ning mõne aja pärast kuulis ta oma jalge all liivas kellegi häält. Ta kuulatas ning kuulis sipelgakuningat, kes kurtis: „Miks on need kohmakad pudulojused nii hoolimatud ja ei vaata, kuhu nad astuvad! See rumal hobune trambib mõtlematult oma raskete kapjadega minu tööliste peal!“ Teener pööras kõrvalteele ning sipelgakuningas hüüdis talle: „Me jätame su meelde – iga heategu väärib vastuteenet!“

Edasi viis tee teenri metsa, kus kaks eakat ronka istusid oma pesa veerel ja tõukasid oma poegi pesast välja. „On aeg lahkuda, te igavesed laiskvorstid, kes mitte millegagi hakkama ei saa!“ hüüdsid nad. „Me ei suuda teile enam piisavalt süüa tuua ja te olete piisavalt vanad, et ise endaga hakkama saada.“ Aga vaesed rongapojad lamasid maas, siputasid oma tiibu ning nutsid: „Aga me oleme nii abitud! Me peame iseenda eest seisma, aga me ei oska isegi veel lennata! Meil ei jää üle muud kui siin nälga surra!“

Hea teener ronis hobuselt maha ja jagas nendega oma lõunasööki, mis ta endale kaasa oli pakkinud. Linnupojad hüppasid söögi juurde ja ütlesid: „Me ei unusta sind kunagi – iga heategu väärib vastuteenet!“

Üsna pea jõudis kaunis noor teener hobuse seljas suurde linna. Linnatänavad olid kärarikkad ja seal tungles palju rahvast ning üks mees hobusel hüüdis: „Kuulutus-kuulutus! Kuningatütar otsib endale abikaasat! Aga selleks et tema kätt paluda, peab peigmehe kandidaat kõigepealt lahendama ühe keerulise ülesande ning kui tal see ei õnnestu, siis tuleb tal oma eluga hüvasti jätta.“ Mitmed mehed olid proovinud seda ülesannet lahendada, kuid tulutult. Kui teener kuningatütart nägi, lummas tolle ilu teda niivõrd, et ta unustas kõik muu ning läks kuninga juurde ja pakkus ennast kosilaseks.

Ta viidi mere äärde, kus tema silme ees visati merre kullast sõrmus. Kuningas palus tal sõrmus merepõhjast üles leida ning lisas: „Kui sa ilma sõrmuseta tagasi tuled, siis me viskame su tagasi merre iga kord, kui sa sealt naased, kuni sa lainete vahel oma lõpu leiad.“ Kõik linnaelanikud tundsid kaunile noormehele kaasa, kuid pärast nende lahkumist jäi ta üksi mere äärde.

Ta seisis kaldal ja mõtles, mida teha, kuni järsku nägi ta kolme kala enda poole ujumas ning märkas, et need olid need samad kalad, kelle ta enne päästnud oli. Keskmisel kalal oli rannakarp suus ning ta asetas selle noormehe jalge ette. Noormees võttis selle kätte ja leidis karbi seest kuldsõrmuse. Ta rõkkas rõõmust ning viis sõrmuse kuningale lootes, et nüüd ootab teda kauaoodatud autasu.

Aga kui uhke printsess nägi, et noormees pole temaga võrdsest soost, ei tahtnud ta temast midagi kuulda seni, kuni ta veel ühe ülesande lahendab. Printsess läks aeda ja puistas omaenda kätega laiali kümme kotitäit hirsiteri. Seejärel ütles printsess: „Need kõik peavad homme hommikuks enne päiksetõusu olema üles korjatud ja mitte ükski tera ei tohi puudu olla.“

Noormees istus aeda maha ning murdis pead, kuidas talle antud ülesannet lahendada, kuid tal ei tulnud ühtegi head ideed. Nii ta siis istus aias kurvalt päiksetõusu ja sellega koos oma surma oodates. Aga kui esimesed päiksekiired aeda paitasid, nägi ta, et aianurgas seisis üksteise kõrval kümme kogukat hirsikotti ning iga viimnegi hirsitera oli kottidesse korjatud. Tänulik sipelgakuningas ja tuhanded sipelgad olid öösel terad hoolikalt kokku korjanud ja kottidesse tassinud.

Natukese aja pärast saabus aeda printsess ning ei suutnud oma silmi uskuda, kui nägi, et noormees oli talle antud ülesande täitnud. Aga noormees polnud suutnud printsessi uhket südant veel vallutada ning printsess ütles: „Kuigi sa täitsid mõlemad ülesanded, ei saa sinust minu abikaasat enne, kui sa tood mulle õuna, mis on pärit ilmapuult.“

Noormees ei teadnud, kus ilmapuu kasvab, aga ta asus teele seda otsima. Ja ta olekski seda otsima jäänud seni, kuni jalad teda kandnud oleks, sest tal polnud lootustki seda leida. Kui ta oli läbi kolme kuningriigi matkanud, jõudis ta ühel õhtul metsa ning jäi puu all magama. Öösel kuulis ta äkki okste vahel krabinat ning järsku kukkus tema kätte kuldne õun. Hetke pärast lendas tema juurde kolm ronka, kes ennast tema põlvel üles rivistasid ning ütlesid: „Me oleme need kolm rongapoega, kelle sa nälja käest päästsid. Kui me kuulsime, et sa otsid kuldset õuna, siis me lendasime üle mere maailma lõppu, kus kasvab ilmapuu, et see õun sulle sealt üles korjata.“

Noormees ei suutnud oma õnne uskuda ning asus koduteele. Ta viis kuldse õuna kaunile kuningatütrele ning printsessil polnud enam ühtegi vabandust varrukast võtta. Nad lõikasid ilmapuult pärit kuldse õuna pooleks ja sõid selle koos ära ning printsess armus noormehesse ja nad elasid õnnelikult oma elu lõpuni.

Allikas: Muinasjutud.ee | Muinasjutud.ee avalik WordPress JSON-väljund, käsitsi puhastatud.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Reddit

Õpi keeli. Topeltklõpsa sõnal.Õpi keeli kontekstis koos Childstories.org-ga.

Information for scientific analysis