Rätsep taewas - Muinasjutt Vennad Grimmid

Ühel ilusal päewal läks armas Jumal taewa aeda jalutama ja wõttis kõik apostlid ja pühad kaasa, nii et muud koju ei jäänud kui Püha Peetrus. Jumal ütles Peetrusele, et ta tema äraoleku ajal kedagi sisse ei laseks, ning Peetrus jäi wärawa juure wahti pidama. Natukese aja pärast koputati wärawale. Peetrus küsis, kes seal on ja mis ta tahab. „Mina olen, waene, aus rätsep“, wastas wärawa taga peenike hääl, „kes sisselaskmist palub“. „Ja, aus nagu waras wõllas“, wastas Peetrus. Sul on pikad näpud, ning oled inimestelt küllalt riiet üle löönud! Sina taewa ei saa; Jumal keelas mulle, niikaua kui ta wäljas on, kedagi sisse laskmast“. — „Halastage ometi!“ hüüdis rätsep: „Mõni wäike paigalapp kõrwale panna ei ole ju mingisugune wargus, ega kõnelemiswäärt. Waadake ometi, kuidas ma lõõtsutan ja mu jalad on käimisest rakus, ma ei saa kuidagi tagasi pöörda. Laske mind sisse, ma teen igasugu rasket tööd, mis aga kätte juhtub. Hoian lapsi, pesen mähkmeid, puhastan ja pesen pinke, millel nad mängiwad, ja paikan nende katkiseid riideid“.

Digitaalne komplektIllustreeritud väljaanne 192 pildi ja 622 leheküljegaPDF + EPUB + Kindle + KoboLaadi alla

Peetrusel hakkas mehest hale meel. Ta awas wärawa parajasti niipalju, et lombak rätsep sisse lipsata wõis. Ta pidi ukse taha nurka istuma ja sääl end tasa ja targu ülal pidama, et armas Jumal teda tagasi tulles ei märkaks ja wihaseks ei saaks. Rätsep kuulas sõna. Kui aga Püha Peetrus silmapilguks uksest wälja läks, tõusis ta püsti, hakkas uudishimulikult mööda taewast ümber kõndima ja end uue olukorraga tutwustama. Lõpuks jõudis ta ühte paika, kus palju kallid toole ja nende keskel üks kuldne hiilgawate kalliskiwide iste oli. Wiimane oli toolidest palju kõrgem, ning tema ette oli asetatud wäike kuldpink. Selle tooli peal istus Jumal, kui ta kodus oli; ta nägi sellest kõik, mis maa peal sündis. Rätsep seisis liikumata ja waatles tükk aega kuldset istet, mis talle palju enam meeldis kui kõik teised toolid. Lõpuks ei suutnud ta kiusatusele wastu panna, ta ronis üles ja istus toolile.

Siis nägi ta kõik, mis maa peal sündis; ta tähelpanu pöördus ühele wanale naisele, kes oja ääres pesu pesi ja kaks loori kõrwale toimetas. Rätsep wihastas seda nähes nii kangesti, et ta kuldjalapingi wõttis ja sellega maa peale wargale wirutas. Et ta aga pinki maa pealt enam tagasi tuua ei saanud, kobis ta istmelt jälle maha, kadus ukse taha oma nurka ja tegi, nagu ei teaks ta millestki midagi.

Kui Jumal oma taewaliste saatkonnaga tagasi tuli, ei pannud ta rätsepat ukse taga tähelegi, kui ta aga oma toolile istus, puudus jalapink. Ta küsis Pühalt Peetruselt, kuhu pink jäänud, see ei teadnud midagi. Siis küsis Jumal, kas ta wahest mõne inimese taewa sisse lasknud. „Ma ei tea tõepoolest kedagi“, wastas Peetrus, „kes siin oleks wõinud olla peale lombaka rätsepa, kes ukse taga istub.“

Siis laskis Jumal rätsepa enese juure kutsuda ja küsis temalt, kas tema pingi ära wõtnud ja kuhu sa selle pannud. „Oh Jumal“, wastas rätsep rõõmsalt, „ma wirutasin sellega maa peale ühe wanale naisele, kes kaks loori ära warastas“. — „Oh sina häbemata“, ütles Jumal, „kui ma nii oleksin kohut mõistnud, nagu sina seda teed, mis sa mõtled, kui kaua see nii oleks wõinud kesta? Mul poleks enam ammugi ainustki tooli, pinki, isegi ahjuroopi, waid kõik oleks alla patuste kaela loobitud. Nüüdsest pääle ei tohi sa enam taewa jääda, waid pead silmapilk lahkuma; waata et sa kohe minema saad! Siin ei tohi keegi muu karistada kui ainult mina, Jumal!“

Ja Peetrus pidi rätsepa jälle taewast wälja wiima.

Facebook

Whatsapp

Messenger Telegram

Jaga

Õppige keeli. Puudutage sõna kaks korda.Õppige keeli kontekstis Childstories.orgi ja Deepl.comiga.

Teave teaduslikuks analüüsiks